Nädala mõte

„Igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse“ (Lk 18:14).

Need on Jeesuse sõnad tähendamissõnas variserist ja tölnerist, kes läksid pühakotta palvetama (Lk 18:9–14). Ilmselt käituvad nad nii, nagu oli variseridele ja tölneritele tüüpiline.

Variserid käisid tihti templis palvetamas. Kui Jeesus ütleb, et „seisma jäädes palvetas variser endamisi“, siis seismine ja vaikselt palvetamine kuulusid tavalise palve juurde. Kuid variser palvetas iseennast imetledes, kuuludes ka nende hulka, „kes olid enestele kindlad“. Ta palve algas hästi – Jumalat tänades. Ent kohe seejärel avaldus tema pimedus ning silmakirjalikkus. Ta vastandas ennast röövlitele ja ülekohtu tegijatele. „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner!“ Küllap ta polnud tõesti nii raskeid patte teinud – röövinud ega tapnud. Võib-olla aga oli ta pärit rikkast perekonnast ja üksnes seetõttu polnud tal viletsusega kaasnevat kiusatust teistelt midagi vägisi ära võtta. Samas ei tundnud ta Jumala pühadust, kes näeb iga inimese südamesse ja mõistab hukka selle, kes oma venda vihkab (1Jh 3:15). Jeesuse sõnul on selliste inimeste koht tulepõrgus (Mt 5:22).

Lõpetanud eneseülistuse, hakkas variser loetlema oma häid tegusid. „Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan!“ Siin sisaldub suurustlemine. Jumala seadus nägi ette paastumisi teatud juhtudel aastas, tema aga paastus kaks korda nädalas. Seadus nõudis kümnist konkreetsetest saadustest, variser aga maksis kümnist „igast aedviljast“, lisaks veel unustades õigluse ja armastuse. „Neid asju tuleb teha, kuid teisi ei tohi jätta hooletusse,“ ütleb Jeesus (Lk 11:42). Pärast algussõnu ei ilmu tema suhu enam Jumala nimi, vaid ikka ainult oma mina. Jeesuse sõnul ei läinud ta pühakojast välja õigeks mõistetult. Paulus kommenteerib: „Seaduse tegude tõttu ei mõisteta kedagi õigeks tema ees, sest Seaduse kaudu tuleb patutundmine“ (Rm 3:20). „Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki“ (Rm 3:12).

Tölnerid käisid harvemini templis. Too tölner, keda variser põlgas, „seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu“, tunnetades oma süüd. Harilikult tõsteti silmad taeva poole, kuid tema ei tundnud end olevat seda väärt. Ta lõi endale korduvalt vastu rindu (sõnavorm osutab kestvale tegevusele). Ta üksnes ei tänanud mokaotsast Jumalat, vaid pöördus Tema poole, tundis oma patususe tõttu sügavat valu ja palus halastust. „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!“ Selle alusel ka mõisteti ta õigeks. Tema lahkus pühakojast õigeks mõistetuna Jumala armust usu läbi (Rm 3:24–28).

Need kaks inimkuju, variser ja tölner, ei jäänud Jeruusalemma templisse Jumalaga kõnelema. Need kaks tüüpi käivad tänapäevani pühakojas. Variser ja tölner räägivad ikka veel ja peavad Jumalaga kahekõnet. Neil on elust ja elu väärtustest erinev arusaamine. Ei ole põhjust arvata, et nad ei oleks avameelsed oma väljendustes.

Jumala ees avavad mõlemad oma südame ja me võime selgesti kuulata, kuidas tuksub variseri uhke süda ja kui aralt liigub vaese tölneri rind. „Üks neist on iseendaga väga rahul, uhke oma teenetele ja vaatab ülevalt alla teiste inimeste elule ja viletsusele,“ kirjutab Jaan Lattik. Tema „julgeb astuda Jumala palge ette niisuguse valega, et tema on siin maailmas õigem kõigist õigetest ja tema võib loopida kive ja pori vendade ja õdede peale ka pühakoja auväärses vaikuses ja tõsiduses. Nähtavasti ta ei saanud teisiti. Eneseülistamine ja kiitus oli temale juba noores põlves verre imbunud. See oli tema loomus. Enesekiitja ei saa teisiti toimida, kui peab võrdlusi tooma ja näitama teistele inimestele, et vaadake, nemad seal on ülekohtused, patused, on eksijad kõikide määruste vastu – nagu see tölner seal viimases pingis välisukse kõrval.“ Ja teine, too tölner selle ülbitseja kõrval – tal on alandlik ja soe süda. Ta unustab ennast ning sosistab: „Jumal, ole mulle patusele armuline!“

Lattik jutustab ka loo, kuidas ta nooruspõlves luges hardumusega seda tölneri palvet. „Juhtus nõnda, et jäin onu juurest koju tulles hiljaks. Muidugi tuli sammuda mööda kitsast metsateed. Ilma metsata ei pääsenud keegi meie tallu. Oli pime õhtu. Julgus hakkas kahanema ja nagu väsima. Katsusin laulda. Kurk oli kuiv. Hääl kustus enne suust väljatulemist. Metsloomi oli meie kandis igasuguseid. Kõige kardetavam neist võis olla põdrapull. Ja sokk tegi koledat häält ning ehmatas üksikut teekäijat, aga ega temasugune tühi kallale ei tulnud. Kriimsilm ise ka võis õhtul hilja hulkuda. Higi oli mul loomulikult otsa ees. Mets hakkas nagu elama – ühes ja teises kohas murdus puuoks. Ei olnud parema nõu käepärast – võtsin kübara peast, surusin käed kokku ja lugesin: „Jummal, olõ mullõ patatsõlõ armuline.“ Ühtegi teist palvet ei tulnud meelde. Oli sedaviisi nagu kindlam ja julgem astuda. Mets oli kirik. Ja väike poisike kirikuline. Ja ma võin kaugete aastate möödudes suruda tölneri kätt, et ole sa tänatud ka mulle õpetatud palve eest. Varsti vilksatas eespool tulehelk. Ema tuli laternaga vastu. Ta teadis, et poiss on alles väike ja võib ehk karta.“ *

Kas meie ei tahaks suruda kõvasti tölneri kätt ja tänada teda inimsoo kõige kenama, lihtsama ja lühema palve eest? Tema nime me ei tunne, kuid tema sõnad on saanud kuulsaks. Tema nime teab Jumal, kes tunneb oma rahvast nimepidi, võtab nad oma kaitse alla nagu ema, kes valvab oma lapse järele ja viib viimaks taevasse. Esmalt aga tuleb taevas alandlike südamesse ja toob sinna rahu, millest end ülbed – kes ennast pidevalt teistega võrdlevad ja rahuolematud on – ilma jätavad. Ärgem siis unustagem: „Igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.“

Rahulikku augustikuu lõppu kõigile!

* Jaan Lattik, Tulge vee juurde. Toronto 1961: lk 52–53.

Me elame Jumala helduse ajal aastal 2022. Meie ajaarvamise alguseks loetakse Jeesuse sündi Pontius Pilatuse ajal umbes kaks tuhat aastat tagasi. Täna, kui ma neid ridu kirjutan, on 21. august, minu sünnipäev. Õnnesoovid jõuavad minuni kallistuste, kaartide, kingituste, sõnumite, kirjade, telefonikõnede kaudu. Mind ümbritseb hästi palju armastust ja heldust ja ma olen iga inimese eest Jumalale hästi tänulik. Ma kogen Jumala armastust eriti selgelt läbi inimeste omavahelise armastuse. Mina ei pea olema selle sideme keskpunkt, piisab sellest, et olen sellest osa ja osa sellest olen läbi kontaktide, mis meie vahel on.

Jumala armastus ei ole mingi roosamannas puhkamine ega jalutuskäik pastelltoonides vikerkaarel, kus ükssarvikud pilvede vahel üksteist vallatult taga ajavad. Samuti pole Jumala armastus ainult flegmaatiline ja platooniline olek, millest pigem ei tohi rääkida, sest see on nii isiklik asi ja kuulub ainult kirikusse või kirikuõpetajale. Kusjuures – kui keegi just niimoodi Jumalat täna kogeb, siis ärgu minu sõnad teda solvaku.

Armastus ja heldus peavad avalduma tegude kaudu, nendest ainult unistama. Aega on raske hoomata, see voolab meist läbi, aga me tajume elu alati väga hästi, kui tähelepanelikult enda ümber ringi vaatame ja kuulatame, sest hetk on kogu elu, mis meil on. Neid hetki kasutades ja armastust tegudega väljendades väljendub Jumala soosing inimestele meie ümber.

Selle nädala kandev mõte on, et me elame soosinguajal. See aeg algas Jumala mõtetes, kui Ta otsustas saata oma poja Jeesuse maailma. Tema märkas ja valis meid (Ps 33:2), Ta ei tõuganud meid ära (Rm 11:1). Maailmas on algusest peale olnud palju kurja ja sageli tundub, et kurjust, ahnust, kadedust, uhkust, valet ja muud ebapüha on rohkem kui headust, heldust, halastust ja siirust.

Jumal on halastaja ja armuline (2 Ms 34:6) ja Ta annab ise tugevust oma rahvale (Ps 68:36), ja niikaua, kui me elame, saame ka meie üksteist julgustada (Hb 3:13). Selle ülesande on apostel meie jaoks kirja pannud, järelikult me saame seda teha – Jumal ei anna kellelegi ülesannet ilma vajamineva loovuse ja väeta. Sellepärast ärgu keegi heitku meelt ega kaotagu julgust, igaüks, kes Teda otsib, leiab kindlasti Kuninga (Issanda, Kristuse, Messia – kõik need sõnad tähendavad seda, et Jumal on valitsev Kuningas).

Jumal ei peida end, ta ei jäta sind mitte iialgi maha (5 Ms 4:29, 31), Tema soosing on loov vägi, mis on meile kõigile kättesaadav. Soosinguajal me saame leida loovaid lahendusi esmapilgul võimatuna paistvatele olukordadele ja neid on meie eluajal olnud palju: okupatsioonid, sõjad, pandeemiad, inflatsioon, vaesumine, „sobimatute“ tühistamised, kliimamuutused. Jeesus demonstreeris Jumala valitsusvõimu, tervendades haigeid, külastades tõrjutuid, võttes vastu väärituid, toites rahvahulki, vaigistades torme.

Nii ka meie, igaüks, keda Jumal on nimepidi kutsunud ja kes on ristitud, aga ka need, kelle kohta meie ei tea, et nad on Jumala omad – kõik me elame koos soosinguajal Issanda aastal 2022 ja meile kõigile on Jumal andnud oma vaimu, oma loova vaimu, et me koos selles maailmas looksime hea, halastava, siira ja helde elu. Sellest pühast elust tunnevad teisedki Jumala armastuse ära (Jh 17:17–26).

(Foto: erakogu. Jäädvustus õp Annely Neame just lõppenud puhkuselt, kus ta käis ka Prantsusmaal Taizés. Juba õige pea on ta tagasi, et igal esmaspäeval kell 18 pidada Jaani kirikus palvusi koos Taizé lauludega.)

Jeesus: „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem“ (Lk 12:48).

Kellest Jeesus kõneleb? Kelle kohta võib tänapäeval öelda, et temal on palju? Kelle hoolde on usaldatud palju? Küllap Ta räägib nendest, kellel on miljoneid pangas ja näiteks suurte riikide juhtidest, kelle hoolde on antud miljonid riigi elanikud.

Mida on meil palju? Ehk vaid muret, haigust, tegemata töid, käimata käike, ütlemata jäänud häid sõnu.

Kas see on tõsi? Äkki kõneleb Ta siiski ka minust? Äkki on mullegi ja minugi hoolde antud palju?

Vaatan ränkraskete haiguste käes vaevlevaid, lohutan leinajaid. Kuulen sõnumeid Ukrainast. Mõtlen paljude kaasmaalaste saatusele: küüditamistele, piinamistele, lähedaste kaotusele, koduigatsusele. Mõtlen sellest, kuidas miljonitel ka täna puudub sellessamas maailmas, kus minagi elan, igapäevane leib. Kui paljud rändavad kodututena. Mida enam ma nii mõtlen, seda enam taipan, kui rikas olen mina – kui palju on mulle antud. Ja süda täitub tänulikkusega. Kui ma vahel kipun mõtlema, et olen midagi omaenese kätega teinud, omaenese mõttega liikuma pannud, tuleb kohe ka teine küsimus: kas tegin ka ise enese käed ja pea?

Jah, igale meist on palju antud.

Mida me oleme sellega teinud? Kuidas andjat tänanud ja teeninud? Meile on palju antud – meie hoolde on palju jäetud ja andja ootab meilt palju. Ootab, et hooliksime ja armastaksime, palvetaksime paljude eest – ka nende eest, kes ise seda ei mõista.

Olen näinud Jaani kirikus nii mõnegi maailma tipporganisti kontserdiks valmistumisi. Inimesed, kes on võitnud rahvusvahelistel festivalidel esikohti, õpetanud aastakümneid teisi, mänginud maailmakuulsate orkestrite ja solistidega, on kasutanud iga võimalikku hetke, et siin kirikus enne oma kontserti harjutada – õppida tundma meie orelite nüansse. Neile on palju antud, aga nad teevad kõik, et anda endale antust teistele maksimum. Kuidas on lood meiega?

Peaks vist palvetama. Paluma andestust Temalt, kes on meile andnud ja meie hoolde usaldanud lõpmata palju, ja tänama Teda Tema lõputu armu ja helduse eest.

PALVE: Kõigeväeline Jumal, kes Sa oled meile kinkinud elu ja palju ilusaid ande. Sina oled meid muutnud rikkaks, et jagaksime Sinu rikkusest neile, keda Sina saadad meie teele. Andesta meile meie vähene tänu ja rikkalik nurisemine! Kingi meile oma Vaimu läbi tarkust, et me saaksime nendeks, kellest Sinul on hea meel. Seda palume Tema nimel, kes andis kõik, et meil oleks küllalt elu – Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.

„Käige nagu valguse lapsed - valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões“ (Ef 5:8b–9).

„Käige nagu valguse lapsed,“ öeldakse meile. See pole tavaline valgus, mille kandjaks meil tuleb olla, vaid jumalik. Jumal „elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha“ (1Tm 6:16). Ka meie juures pole võimalik seda jumalikku valgust näha otseselt, vaid ainult kaudselt. „Valguse vili on igasuguses headuses ja õigluses ja tões!“ ütleb Paulus.

Kristlastelt eeldatakse seega, et nad oleksid tõemeelsed, õiglased ja head. Tihti oodatakse meilt kõrgemat eetikat, kui kehtib ümberkaudsete seas. Ent mis juhtub tegelikult? Pole harvad need juhud, kui hoopis mittekristlased tulevad ja oma inimlikkuse ning abivalmidusega meist rohkem silma paistavad. Miks on see nii?

See valgus, mille kandjaiks meil tuleb olla ja milles meil tuleb elada ning käia, ei pärine meist endist – see tuleb väljast. Kui Jeesus ütleb oma jüngritele, et „teie olete maailma valgus“ (Mt 5:14), siis on eelduseks see, mida Ta ütleb iseenda kohta: „Mina olen maailma valgus“ (Jh 8:12). Jumaliku valguse kandjaiks saame me Jeesuse kaudu – ja seega võime ses suhtes olla ka takistatud.

Seepärast on õigus uusaja teoloogia isaks peetud Friedrich Schleiermacheril, kui ta iseloomustas kristlikku patu mõistet nimetusega „takistus“. Patt on see, mis meid takistab meie vahekorras Jumalaga. Kui me silmad sulgeme, siis me ei näe enam valgust: oleme takistatud, eraldatud valgusest, mille kandjaks me ei saa olla iseenesest – ning meie sees valitseb pimedus.

Seepärast on kohane ka meie usuisa Martin Lutheri manitsus, et meeleparandus peab olema igapäevane. Kui me selleks takistatud oleme, kui me ei tõuse enam hommikul ega alusta päeva palvega, kui me ei käi enam pühapäeviti kirikus, siis hiilib vana elu oma hämarate varjudega peagi märkamatult tagasi.

Meie elu ülesanne on, et me ei oleks oma vahekorras Jumalaga takistatud. Valgusel tuleb lasta tungida oma ellu võimalikult suures kontsentratsioonis. Nii nagu inimene, kes endale midagi juurde ei laadi, läbi põleb, on olemas ka religioosne läbipõlemine, kui me oma usku ei toida uue kütteainega, mis annab põledes jumalikku valgust. Kui oleme Jumala suhtes takistatud, siis juhtubki, et me ei ela kristlastele sobival viisil.

Ka selle nädala algul pangem kõrvale kõik, mis meid takistab meie suhtes Jumalaga. Tuleb ikka ja jälle hoiduda kõikvõimalikest eksitustest. Ja kui juhtumegi eksima, pöördume taas jumaliku tõe valguse poole, et meie lambid saaksid jälle täidetud ja põleksid ning võiksime kõndida nagu valguse lapsed.

Head uut suvenädalat!

„Ent arvata kaheksa päeva pärast neid kõnesid sündis, et Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama. Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks. Ja ennäe, kaks meest kõnelesid Jeesusega, need olid Mooses ja Eelija, kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia. Aga Peetrus ja tema kaaslased olid suikunud raskesse unne. Ent virgudes nägid nad Jeesuse kirkust ja neid kahte meest tema juures seismas. Ja see sündis, et kui need mehed tema juurest olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: „Õpetaja, siin on meil hea olla, teeme õige kolm lehtmaja: ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale.“ Ta ei teadnud, mida ta ütleb. Aga kui ta seda ütles, tekkis pilv ja varjas nad, nemad aga kartsid pilve sisse jäädes. Ja pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!“ Ja kui see hääl oli kostnud, selgus, et Jeesus oli üksi. Ja nemad vaikisid ega kuulutanud kellelegi neil päevil midagi sellest, mida nad olid näinud (Lk 9:28–36).

Vana Testamendi psalmidest ja ka teistest pühakirjalugudest loeme, et just mäed on paikadeks, kus Jumal end kõige sagedamini ilmutab. Tundub, nagu jõuaks inimene mägedes Jumalale lähemale kui argipäevases keskkonnas. Ilmselt see sageli nii ongi. Mägedesse on raske ronida, igaüks ei viitsi sellist pingutust ette võtta – seega ei liigu seal suuri ega lärmakaid rahvamasse. Kuna mäkketõus on tõeliselt pingutav tegevus, võetakse kaasa vaid kõige hädavajalikum. Suure kraamikotiga lihtsalt ei jõua tippu.

Nii võivad mõnikord inimest Jumala juurde jõudmast takistada kaasinimesed, kes nõuavad endale ja oma probleemidele pidevat tähelepanu, nii et oma probleemidega tegelemiseks ei jää lihtsalt mahti, võib takistada argipäevane kila-kola, millega tegelemine tundub kole vajalik ja võtab suure osa jõust ja tähelepanust endale. Küllap just seetõttu ongi pühakojad nii vajalikud – eriti just paikades, kus pole mägesid ega näiteks suuri metsi, kuhu on võimalik minna, et natukesekski ajaks teistest eemale tõmbuda. Pühakodades on vähemasti jumalateenistuse ajal võimalus olla omaette. Pühakojas veedetud aeg on aeg iseenda jaoks. On võimalus kõneleda Jumalaga segamatult, süveneda sellesse kõnelusse. On võimalus jõuda Jumalale lähemale. On võimalus end laadida, et taas oleks midagi teistele jagada.

Niisiis suundub Jeesus palvetama üles mäele. Ükski evangelistidest, kes sellest kirgastamisloost on kirjutanud, ei maini midagi sellest, et Jeesus oleks aimanud, mis Teda mäel ees ootab. Ta võtab endaga mäele kaasa vaid kolm oma kõige lähedasemat jüngrit. Päevaaskeldustest väsinud, jäävad jüngrid õige varsti magama.

Kellel on olemas palvetamise kogemus – ja ma arvan, et meil ristiinimestena on kõigil see kogemus, kellel väiksem, kellel suurem –, see teab, et palvetamine ei ole lihtsalt ilusate sõnade rittaseadmine – tõeline palve vajab tõsist mõttetööd, et oma probleem sõnastada, see Jumala ette tuua. Ja mitte ainult seda: palvetamine ei tähendab mitte monoloogi, vaid dialoogi, s.t me peame leidma ka aja, et meile antav vastus ära kuulata. Meie palvetamise eesmärk ongi ju saada vastus Jumalalt, mitte Talle oma tellimuste nimekirja ette lugeda. See aga tähendab, et oma Jumalaga suhtlemiseks vajame aega ja rahu, võimalust keskenduda. Õige, intensiivne palvetamine tähendab ränka pingutust. Tuletagem meelde, kuidas kirjeldatakse Jeesuse palvetamist Ketsemani aias – see toimus nii intensiivselt, et Tema higipiisad olid nagu verepisarad (Lk 22:44).

Jeesus palvetabki, palvetab pingsalt. Tal on, millest oma Jumalaga kõnelda. Ja siis sünnib midagi ebatavalist. Luukas kirjutab: „Tema näoilme muutus ja tema riided muutusid kiirgavalt valgeks.“ Väljend doxa, mida Jeesuse muutumise kohta kasutatakse, tähendab Uues Testamendis ennekõike kiirgust, üleloomulikku valgussära. Evangelist kirjutab, et unest ärganud jüngrid nägid Jeesuse kirkust, nägid, et Jeesus kiirgas, isegi tema riided muutusid valgeks ja hiilgavaks. Küllap olid jüngrid varemgi näinud Jeesust palvetamas, aga ükski evangeelium ei maini, et temaga varem ega hiljemgi midagi sellist oleks juhtunud. Mis siis seekord erilist toimus?

Küllap oleme isegi palvetades tundnud, et mõnikord tundub taevas olevat suletud ja Jumal väga kaugel, mõnikord aga tundub, nagu seisaks Jumal ise otse meie kõrval. Me tajume oma meeltega lausa füüsiliselt Tema ligiolekut. Huvitav on seegi, et kõige sagedamini tunneme Jumala ligiolekut just siis, kui oleme kõige suuremas hädas ja masenduses. Mida sügavamale põhja me oleme langenud, seda lähemal endale ja selgemini me näeme Jumalat. Miks nii?

Ehk sellepärast, et tavaolukorras on meie enda mina liiga vägev, märkamaks enda kõrval jõudu, mis vaikselt püüab meid juhtida ja suunata. Meie mina hääl summutab Jumala vaikse hääle, me ise, endalegi märkamatult, tõrjume Jumala endast eemale, me nii-öelda räägime Ta üle, ei kuula Teda. Sellisel juhul ei saa Jumal anda meile kõike seda, mida Ta anda tahaks: me küll palume, kuid oleme sellesse, mida me palume, nii süvenenud, et ei ole mahti vastust kuulata, meile Jumala poolt antavat vastu võtta. Nii võime mõnikord jäädagi ilma abist, mida Jumal meile pakub, vastustest küsimustele, mida Talle esitame. Kui aga Jumal jõuab inimesele tõeliselt lähedale, kui inimene tõesti tunneb oma Jumala ligiolekut, võtab vastu Tema vaimu ande, siis ei saa Ta ise jääda endiseks. Ta muutub. Ta kirgastub. Kirgastumine ei tähenda lihtsalt õnnetunnet, lihtsalt Jumala erilise ligioleku tunnetamist. Kirgastumise sisuks on inimese olemuse muutumine Jumala lähedalolu toimel. Võiks ehk öelda, et inimesest saab see, kes ta peaks olema – saab tema ise sellisena, milliseks Looja ta luues kavandas. Ta teab, kes ta on, ta mõistab oma kohta, oma ülesannet maailmas. Tema vaimusilmad avanevad. Ta mõistab Jumalat. See on imelise selginemise hetk.

Kui me vaatame katoliku kirikus pühakute pilte või õigeusu kirikus ikoone, siis näeme, et enamasti on inimestel, keda nendel kujutatakse, keda peetakse pühadeks, kelle kohta arvatakse, et Jumal on olnud neile väga lähedal, pea ümber kujutatud pühapaistet. Sellega tahetakse kunsti vahenditega näidata, et Jumala ligiolek muudab inimese ka väliselt auliseks.

Väljend „rõõmust särama“ ei ole tekkinud tühjast kohast. Inimene, kellele Jumal on lähedal, muutub tõesti ka väliselt. Küllap oleme meiegi näinud inimeste nägusid, kellel on olnud imeline usuline elamus, kes on eriliselt kogunud Jumala puudutust, näiteks ristimis- või armulauatalitusel – olukordades, kus inimene puutub füüsiliselt kõige lähemini oma Issandaga kokku. Need näod, see ilme, mis neil nägudel on, see olek on midagi erilist.

Jeesus ise on Mäejutluses öelnud: „Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe peal, ega panda küünalt vaka alla. /---/ Paistku teiegi valgus inimestele, et nad seda nähes ülistaksid teie isa, kes on taevas“ (Mt 5:14–16).

Kui kelleski tõesti on Jumala kirkus, siis ei saa see varjule jääda, see paistab välja. Põhimõtteliselt peakski selline kirgastatus olema iga ristiinimese, iga jumalalapse normaalne olek. Jeesusest on öeldud, et Ta on „Jumala kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju“ (Hb 1:3). Nõnda võivad selleks saada ka Tema jüngrid. Peavadki saama. Inimesele kui Jumala võrdkujule on loomulik, et ta omaks kirkust. Lahutades ennast oma Loojast, on ta kaotanud selle kirkuse – nagu kirjutab Paulus Rooma kirjas: „Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest“ (Rm 3:23). Vaid saades taas korda oma vahekorra Jumalaga, olles Temaga tõelises Isa ja lapse suhtes, jõudes Jumalale väga lähedale, nii lähedale, et muutub osaks Temast, võib ta selle kirkuse tagasi saada. Nõnda ka meie loos, tollel mäel, kuhu, nagu me kuulsime, ilmus pilve sisse varjatuna kohale ka Jumal isiklikult, sai inimsilmale nähtavaks ja hakkas särama Jeesuse tõeline, Jumalik olemus.

Kuid väljend „doxa“ ei tähenda sugugi ainult imelist vargussära, optilist nähtust. Kirkuse põhiline sisu jääb silmale nähtamatuks. Kirkus Uue Testamendi mõttes tähendab ka au, aukõrgust ja meelevalda – meelevalda kõigi loodusjõudude, ka surma üle. Pühakiri ütleb, et Kristus on surnuist üles äratatud Isa kirkuse läbi, s.t Jumala kõikevõitva väe läbi, mis on üle pimeduse- ja surmaväest (Rm 6:4). Sellesama Isalt saadud kirkuse väe abil muutis Jeesus Kaana pulmas vee veiniks, äratas surnuist Naini noormehe, tervendas lootusetuid haigeid. Kirjas filiplastele on öeldud Jeesuse kohta, et „tema muudab meie alanduse ihu oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab enesele alistada kõik“ (Fl 3:21). See aga tähendab, et Jeesuse jüngrid saavad osa sellest jõust ja väest, mis on Jumalal. Surmast üle olevast ja loodusjõude muutvast väest. Kirkuse väest. Selles kirkuse väes peitub ka meie ülestõusmise lootus.

Vaid harvad inimesed saavad näha midagi nii imelist, olla millegi nii võimsa tunnistajad, nagu olid kord Peetrus, Jaakobus ja Johannes. Kuid sellega on lugu nii nagu väljendiga doxa – kirkus. Imeline on see, mida me silmaga näeme, kuid veelgi imelisem see, mis toimub varjatult. See imeline, olgugi enamasti silmale varjatult, toimub ka meis, kui me usume, kui me palves ikka ja jälle pöördume oma Jumala, oma taevase isa poole, kui me pühal õhtusöömaajal võtame vastu Tema kosutavaid ja väge andvaid ande. Meie evangeeliumiloos tuleb pilv ja katab selle imelise sära, mida jüngrid nägid, ja jüngreid tabab taas hirm ja ebakindlus. Meiegi elus vaheldub rõõm mure, õnn kannatustega. Inimelus lihtsalt on nii. Aga just siis kõlavad Jumala sõnad: „See on minu äravalitud poeg, teda kuulake“ (Lk 9:35). Usus Jumala Pojasse Jeesusesse Kristusesse on meil side oma Taevase Isaga, kes tahab meissegi valada oma väge ja kirkust. Jumala vägi, Tema kirkus meis, võidab meis oleva nõtruse ja annab meile uue elu, elu vabana hirmust surma ees, elu täis lootust. Palugem, et meie elus võiks alati seda kirkust olla. Aamen.