„Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Issand, su halastaja“ (Js 54:10).
Pole midagi püsivamat, kuid samas püüdmatumat, kui seda on aeg. Kogu meie elu, selle kestvust, seda täitvaid sündmusi mõõdetakse ajaühikutes: aastates, päevades, tundides, minutites, vahel isegi sekundites. Kuid ise ajas viibides ei ole me ometi suutelised seda peatama: me ei suuda tuua minevikust tagasi ühtegi hetke ega suuda hüpata otse tulevikku, jättes vahele oleviku.
Inimese elupäevad, temale antud aeg, mil ta võib keegi olla, midagi korda saata, on piiratud. Seega võiksime öelda, et aeg valitseb meie üle. Valitsejana on ta meile nii sõbraks kui vaenlaseks. Vaenlasena lahutab ta meid meile kõige armsamate ja kaunimatena tundunud hetkedest, jättes nendest vaid mälestused. Sõbrana katab aeg oma unustuselooriga halastavalt kinni meie nurjumised ja valud.
Eilsel ööl, mil me vahetasime oma kalendrites aastanumbrit, ei juhtunud ajaga tegelikult midagi – ta liigub edasi. Ühes ajaga ja ajas läheme edasi meiegi, olles vaid pärast eilset ööd saanud veidi vanemateks, võib-olla ka pisut targemateks – sõltuvalt sellest, kuidas kellelgi ja kellega meist õnnestus see öö veeta ja milliseid kogemusi – rõõmsaid või kurbi – koguda. Ometi ei tähtsusta me seda tänast kalendrilehe vahetust ka lihtsalt niisama. Aastanumbri vahetust võiks võrrelda uue kilomeetriposti juurde jõudmisega, millelt näeme, kui kaugele oleme jõudnud.
Aasta 2024, anno Domini 2024, Issanda aasta 2024, näitab meile, kui pika ajatee on inimkond läbi käinud ajast, mil Jumal võttis endale inimese näo, sai inimlapseks, et inimestest võiksid saada Jumala lapsed. Selle ajaarvamise nullpunktist saadik on inimeste tee põlvkondade viisi kulgenud ühes Jumala Poja, Jeesuse Kristuse, meie Issandaga. Läbi kahe aastatuhande on need, kes on otsinud selgust ja tõde, võinud seda näha. On võinud leida tröösti kurvad, kinnitust nõrgad, julgustust arad ja juhatust need, kes on kaotanud silmist Jumala, oma Looja ja tee Tema juurde. Issand on olnud kaaslaseks elurännakul, on olnud ligi kõigile neile, kes tõemeeles Tema poole on hüüdnud. Tema hoolde oleme usaldanud needki, kelle maine tee on lõpule jõudnud. On ju Tema nii elavate kui surnute Issand.
Tänasel, 2024. Issanda aasta esimesel päeval heitkem pilk korraks selja taha, oma möödunud päevadele. Lisaks rõõmsale ja heale on küllap paljud pidanud sel möödunud aastal taluma ka muret ja vapustusi, sündmusi, mis on elu kõigutanud otsekui maavärin, aegu ja päevi, mil tundus, et kõik, millele olime oma elu rajanud, millele lootnud, puruneb ja hävib. Ehk läbivad mõnedki meie hulgast just praegu sellist elu maavärina tsooni. Kuid Jumala abiga oleme ometi tulnud läbi kõigist katsumustest.
Toetudes prohveti kaudu meieni jõudnud tõotusele: „Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Issand, su halastaja,“ tahaksime paluda Temalt saatmist ja hoidmist ka eeloleval aastal. Tema on ju seesama eile, täna ja igavesti. Ja Tema tõotus jääb kindlaks.
Alustagem siis julge lootusega Issanda aastat 2024.
PALVE: Tänu Sulle, kõigeväeline Jumal ja Isa, et Sina oled meid siitsaadik armulikult hoidnud ja kaitsnud, nõnda et oleme võinud julge lootusega astuda aastasse 2024. Saagu ka see alanud aasta Sinu aastaks, aastaks Sinu juhtimise, armu ja kaitse all, aastaks, mil meie elus sünniks vaid Sinu tahtmine. Anna meile andeks, milles me oleme eksinud, aita meil parandada tehtud vead ja alustada uut aastat uuesti – Sinu nimes, Sinu abil, Sinuga koos. Aita meil möödunud aastasse maha jätta kõik halb. Kasvata meie usku ja kingi meile oma Püha Vaimu ligiolekut, et meil uuel aastal oleks rohkem taevast tarkust, nõnda et suudaksime paremini taibata sinu tahtmist ja selle järgi elada. Hoia meist eemal õnnetused ja hädaohud. Kingi tervist, kingi rahu, kingi võimet tunda rõõmu ja tänulikkust.
