„Ja Jumal ütles: „Lepingu tähis, mille ma teen enese ja teie ja iga teie juures oleva elava hinge vahel igavesteks põlvedeks, on see: ma panen pilvedesse oma vikerkaare ja see on lepingu tähiseks minu ja maa vahel. Kui ma kogun maa kohale pilvi ja pilvedes nähakse vikerkaart, siis ma mõtlen oma lepingule, mis on minu ja teie ja iga elava hinge vahel“ (1Ms 9:12–16).
Peab olema pime, et vikerkaart – seda Jumala imelist loomingut – mitte näha. Kuid kas oleme mõelnud, milliseid tingimusi vajab vikerkaar ilmumiseks? See imeilus loodusnähtus vajab viletsaid ilmaolusid: vihma ja pilvi. Jah, ka päikest, aga pelgalt päikesest ei piisa. Kuid veel on midagi vaja, et vikerkaart näha. Vaataja peab olema päikese või kuu või mõne muu valgusallika poole seljaga ja vaatama pilvede ja vihmasaju poole. On vaja vaadata pilvi ja sadu.
Kui veeuputuse vesi taganeb ja pääsenud laevast lahkuvad, ehitab Noa selle kohutava kaose keskele altari ja toob Jumalale ohvreid parimast, mis tal on. Ja siis õnnistab Jumal Noad ja teeb temaga lepingu. Tõotab, et mitte kunagi enam ei kordu see kohutav, mis oli just lõppenud. Mitte kunagi ei hävita Ta selle maa peal suuremat osa kõigest elavast ülemaailmse veeuputuse läbi. Ja selle võimsa lepingu tähiseks inimestele saab olema võimas loodusnähtus – vikerkaar –, miski, mis vajab ilmumiseks vihma ja pilvi kuid ka päikest. Kuid pärast 40-päevast sadu ja sellele järgnenud uputavate vete püsimist maa peal peab Jumal oma tõotuse märgi näitamiseks pääsenutele näitama taas pilvist taevast ja taas hakkab sadama. See võis siis tunduda kohutav. Kuid kas pole sarnane ka paljude inimlaste kogemus – Jumala erilist armu, ligiolu märgatakse eriliselt kirkalt väga keerulistes olukordades, ränkrasketes aegades. Ilusates, kergetes, helgetes aegades kipuvad paljud Jumala unustama.
Nii nagu me kõik oleme näinud vikerkaart, oleme küllap kõik kuulnud ka üht kuulsat laulu vikerkaarest – „Somewhere Over the Rainbow“. Kas teame, et selle laulu on kirjutanud inimene, kes oli pääsenud inimeste kohutava kurjuse käest, ja kas teame, millest see laul kõneleb?
Kusagil vikerkaare kohal väga kõrgel on maa, millest kord kuulsin.
Kusagil vikerkaare kohal on taevas sinine ja unistused, mida ma unistasin, saavad seal tõeks.
Kusagil kõrgel vikerkaare kohal laulavad linnud.
Oh, miks mitte mina?
Kui õnnelikud väiksed linnud seal lendavad, miks mitte ka mina?
Meie vist teame vastust. Teame, et see on võimalik, ja teame ehk sedagi, kuidas see on võimalik. Jah, läbi aegade on kirikus räägitud sellest, et kirik on Noa laev, millesse jõudnud läbi ristimisvee pääsevad. Need on ilusad kujundid, kuid nii nagu pärast veeuputuse lõppu ei läinud kõigi laevas pääsenute käsi hästi ja osa otsekui mängisid oma pääsemise hiljem maha, nii ei päästa ka pelgalt kirikusse kuulumine kedagi. Valikuid, mis võivad määrata selle, milline saab olema meie igavik, tuleb meil teha igal päeval, ja nii, nagu kord veeuputusest pääsenuil tuli päästelaevast väljuda, ei saa ka meie lakkamatult pühakojas jumalateenistustel olla. Võib tunduda, et pühakojas on meil kõige turvalisem n-ö päästeliinil püsida. Paraku nii, nagu Petlemmas Jeesuse sünnipaigas kummardunud karjased ja tähetargad pidid Jeesuslapse juurest oma lammaste, oma tööde, tegemiste juurde tagasi minema, tuleb ka meil seda teha. Vikerkaartki ei saa keegi vaatama jääda. Seda näidatakse meile harva. Tuletatakse meile meelde Jumala vägevat tõotust ja siis see kaob.
Ernst Enno on kord kirjutanud:
Kõrgel käivad tähetütred
ilu igavesel maal,
Kõrgel läevad pilvepoisid
tõe rajatumal ra'al.
Ilu külm ja tõde vali,
Inimestel all on tali,
Soe ainult südames
Jõululapse hälli sees.
Aeg-ajalt tasub vaadata taevasse. Vaadata vikerkaart ja pilvi ja tähti, taibata Jumala tõde ja tõotusi ja Jõululapse hälli ees saada südamesse soojust, sest muidu võib muutuda meie ilu külmaks ja tõde valjuks ja talvekülmaks muutuda meie suhted Jumala ja Tema lastega, oma vendade ja õdedega.
Ristimine, leeriõnnistus, armulaud. Esimesed kaks vaid kord meie elus sündivad imed – vägeva, kõikvõimsa armulise Jumala erilised puudutused, märgid. Armulauast võime osa saada sageli, kuid võime end sellest erilise armu märgist ka ilma jätta.
Vikerkaar on Jumala armu ja halastuse märk. Läbi ristimise saime me oma taevase, armulise ja halastava Isa lasteks ja peaksime püüdma muutuda enam ja enam Tema sarnaseks. Jumal on halastus, andestus ja armastus. Kui palju meist seda meenutab?
Kui Jumal näeb, mis on Tema loodud maailmaga pärast üleilmset veeuputust sündinud, kordab Ta pääsenud inimestele taas ja taas, et sellist veeuputust ei sünni enam mitte kunagi. Jumal on oma tõotuse taga. On olnud tuhandeid aastaid ja jääb igavesti olema. Tema loob pilved, toob vihma ja paneb oma tõotuse märgiks vikerkaare taevalaotusse.
Paul-Eerik Rummo kirjutas kord:
Õpime hoidma teise südant oma peos
Õpime hoidma üksteise südameid üksteise pihkudes
pehmelt kui paastukuupilved
Midagi ühist, midagi väga ühist
Midagi ühist, midagi väga ühist
Vikerkaar kildudeks lumeveelompides
Hoida üksteise südameid üksteise pihkudes
Ühe vikerkaare killud vist oleme
Vahetevahel on veel vikerkaar – see imelise lootuse märk, need Suure Looja lootustandvad imelised pintslitõmbed. Nagu taevasse tõusmise sild, mida mööda minejad saavad sinna. Veel oleme meie ja meilgi on lootust. Veel on, kui me ei pingutaks, et mitte näha, ei püüaks pidevalt olla, silmad pärani kinni. Jumal ju loodab, et Tema loodu, kõik, mida Tema on luues igaveseks igatsenud, jõuaks Tema imelisse igavikku. Saame teha oma ilusa osa, et Tema lootus täituks vähemalt meie ja meie armsatega, et püsiksime laevas, mis viib pärale igavesse, imelisse, ja teha oma ilus osa, et see laev ei laguneks enne päralejõudmist.
Lõpuks veel üks Paul-Eerik Rummo luuletus „Väheke vikerkaart“:
Nii me läheme.
Vikerkaart väheke
ja mõni pilvekild on meie kohal.
Kuhu me tõttame, mille kannul?
Miks ikka süda on janus ja ammuli?
Õnn näib ju olevat käes meil ju ammu.
Nii me läheme.
Vikerkaart väheke on meie kohal.
Õnn ei seisa, ei püsi kohal.
Valge pilvekild, lenda!
Käies su kannul ehk leiame endagi.
