„Ja kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas ja Jeesuse ema oli seal. Ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud pulma. Aga kui veinist tuli puudus, ütles Jeesuse ema talle: „Neil ei ole enam veini.“ Jeesus ütles talle: „Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.“ Ta ema ütles teenritele: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!““ (Jh 2:1–5). Aamen.
Jumala Pojal ei ole vast eriti raske muuta materiaalseid asju, ja kuigi too imetegu oli Jeesuse esimene, oli seal tegu väga praktilise käitumisega, sest vein on ju ometi jook, millel kombeks liiga vara otsa saada. Nii on alati olnud ja nii oli ka Jeesuse ajal. Seega on Jeesuse imetegu nihutatud väga inimlikule olukorrale. Pidu oli vaja päästa, järelikult tuli teha veest veini.
See praktiline imetegu on aga esimesena kindlasti esiletoomist väärt, sest me teame, milleks muutus hiljem vein, kui Jeesus selle pühitses.
Mis aga mind selles kirjakohas enim paelub, on Jeesuse ema Maarja. Vaatamata sellele, et Jeesus ütles talle: „Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud,“ ei läinud ema nurka nutma, vaid ütles teenritele: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!“ Tehke nii, nagu ütleb minu Poeg.
Me teame, missugune armastus, austus ja lugupidamine on Jeesuse emal Maarjal nii katoliku kui eriti õigeusu kirikutes. Protestantlikes kirikutes on ta lihtne, osa teoloogide ja vaimulike sõnul kahjuks ka harimatu naine – seda on eriti raske kuulda.
Miks me ei tea suurt midagi ajast, kui Jeesus kasvas, kuid teame, et ta 12-aastasena juba jutlustas templis ja rabid kuulasid hoolega?
Aga ta oli ju äravalitu Poeg, teadmised geenidega kaasas – sõna otseses mõttes. Siinkohal ei saagi mööda minna Maarjast. Uue Testamendi apokrüüfse Jaakobuse protoevangeeliumi järgi oli Maarja väljavalitu juba sünnist ja teda kasvatasid alates kolmandast eluaastast seitse pühitsetud naist, väärilised kasvatama astjat, mis pidi tulevikus kandma Jumala Poega.
Kolmeaastaselt viidi Maarja templisse. Seda pole ka ikoonimaailmas palju kajastatud, kuid on üks pilt kujutavas kunstis („Maarja templiskäik“), kus väike Maarja templi trepiastmetel ise vaevaliselt ronib. Teatavasti on kõikvõimalikes pühades tekstides, mis ei ole jõudnud kaanonisse ega ole Piiblis kirjas, uurimisobjektiks ja ka teatud tõestusmaterjalideks olnud ikoonid ja see, kui sageli ja mil moel on sündmusi ikonograafias kujutatud.
Jaakobuse protoevangeelium on pärit 2. sajandi keskpaigast ja kirjeldab Maarja vanemate Joakimi ja Anna elu, Maarja lapsepõlve ja Jeesuse noorusaega.
Loeme sealt siis mõne salmi. Kui Maarja sai kaheseks, leidis Joakim, et Maarja tuleks templisse viia. „Ootame siiski kolmanda eluaastani,“ arvas Anna, sest seaduse järgi ei naase Maarja enam oma vanemate juurde. „Ja kui kolm aastat sai täis, palus Joakim, et Anna kutsuks pühitsetud Iisraeli tütred, nagu on kirjutatud, ja las nad panevad igaüks põlema lambid ja las nad saadavad lampide põledes Maarja Jumala kotta, kuna laps ei pruugi pöörduda tagasi, sest tema süda on võlutud oma Issanda templist. Ja nii nad tegid ja preester võttis nad vastu, suudles ja õnnistas last ja ütles: Issand on teinud sinu nime pühaks kõigile rahvastele kuni päevade lõpuni. Ja preester pani Maarja altari kolmandale astmele ja Jumal saatis oma armu tema peale ja väike Maarja tantsis ja kogu Iisrael armastas teda.“
Nagu öeldud, seitsmeselt oli Maarja pühitsetud naiste arvates valmis omandama teadmisi ja võimeid, mida oli tal vaja selleks, et kasvatada Jumala poega, kuni tuleb aeg Poja imetegudeks. Seega kasvas Maarjast aastaid templiõpetustesse ja -saladustesse pühendamise järel haritud ja imeliste võimetega noor naine, kes oli neitsi ja keda peeti valmis vastu võtma Jumala Poega, kes tema läbi maailmale antakse.
Maarja oli puhtaim ja pühitsetuim emade seas ja nii kasvas ka tema Poeg, kelle imetegusid ta leebe ja emaliku mõistmisega jälgis ja mõistmatuse ning rahutuse ilmnedes ütles: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!“ Aamen.
*
Vaimulik Miina Piiri pihikõne 14. jaanuaril 2024 Tallinna Jaani kirikus.
(Foto: Heiki Neeme)
