Nädala mõte

„Pimedus möödub ja tõeline valgus paistab juba“ (1Jh 2:8).

See nädal kannab Kristuse ilmumispüha mõtet. Epihaniae Domini – Issanda ilmumine – on ristikiriku vanemaid pühasid. Kristus on valgus kõikidele inimestele. Siit tuleb ka kiriku misjonitöö mõte. Kui aastavahetusel oli mitu tuhat noort Tallinnas koos rahu ja valguse eest palvetamas, siis olid nad just selle ülesande teenistuses. Nagu hommikumaa targad ei teadnud midagi sellest, mis saab edasi, nii ei tea meiegi, mis on Jumalal kavas ja milliste tuulte ja katsumustega maailm meid kostitab. Usk ent annab piisavalt valgust selleks, et mõista, kellele me loota tohime, kes on aegade ja ajastute valitseja.

„Ja variserid ja saduserid astusid Jeesuse juurde ning kiusates nõudsid, et ta näitaks neile tunnustähte taevast. Tema aga kostis: „Õhtu jõudes te ütlete: „Ilus ilm tuleb, sest taevas punetab.“ Ja varahommikul te ütlete: „Täna tuleb rajuilm, sest taevas punetab ja on sompus.“ Taeva palge üle otsustada te oskate, aegade tunnustähtede üle aga ei suuda“ (Mt 16:1–3).

Läheme vastu pühadenädalale. Jeesuse Kristuse tulekuga siia maailma täitusid Vana Testamendi prohvetite ettekuulutused. Jumal on halastus. Jumal mõtleb meie peale. Meile kõigile on antud uus võimalus saada paremaks, saada hääks.

„Eliisabetil sai aeg täis sünnitada ja ta tõi ilmale poja. Tema isa Sakarias sai täis Püha Vaimu ja rääkis prohvetina: „Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost, nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi – päästmist meie vaenlastest ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad, et halastust anda meie vanematele ja pidada meeles oma püha lepingut, vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile. Nõnda ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid, kartmatult teenida teda vagaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad. Ja sina, lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, sest sa lähed Issanda eel temale teed valmistama, et anda tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meile tuleb päikesetõus kõrgustest. See paistab nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarjus, see suunab meie jalgu rahuteele“ (Lk 1:57, 67–79).

„Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt otsekui linnupael, sest see tuleb kõikide peale, kes maa peal asuvad! Valvake siis igal ajal, paludes, et te oleksite väärilised põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!” (Lk 21:34–36).

Eilse 1. advendipühapäevaga algas taas uus kirikuaasta. Aastavahetus kiriku ajaarvamise järgi on ristirahvale olnud alati kaunis ja rõõmus sündmus. Sügispimedust peletama süüdatakse esimene advendiküünal, lauldakse esimesed laulud, milles nii mõneski on juba aimata jõuluaja tunnet. Kuigi 1. advendipühapäevaga algab ka paastuaeg, aeg mõtisklusteks ja südamekambri puhastamiseks jõululaps Jeesuse tulekuks, on selleski juba aimata lähenevate jõulupühade pidulikkust ja rõõmu. 1. advendipühapäeva juhtsalm prohvet Sakarja raamatust on: „Vaata, Sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja“ (Sk 9:9).

„Kuid Issand jääb igavesti; ta on oma aujärje seadnud kohtumõistmiseks. Ja ta ise mõistab kohut maailmale õigluses; ta peab rahvastele kohut õiglasel viisil“ (Ps 9:8–9).

„Seda teadke esmalt, et viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid, kes käivad iseenese himude järgi ja ütlevad: „Kus on tema tulemise tõotus? Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda nagu loomise algusest peale.“

Jeesus ütleb: „Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest kõik elavad temale“ (Lk 20:38).

„Siis variserid läksid ja võtsid nõuks Jeesus ta sõnadest lõksu püüda. Ja nad läkitasid tema juurde oma jüngreid koos heroodeslastega ütlema: „Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ja sa ei hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule. Ütle nüüd meile, mis sa arvad, kas keisrile peab andma pearaha või ei?“ Aga Jeesus ütles nende kurjust ära tundes: „Mis te mind kiusate, silmakirjatsejad? Näidake mulle maksuraha!“ Nemad tõidki ta kätte teenari. Ja ta küsis neilt: „Kelle pilt ja kiri sellel on?“ Nad ütlesid temale: „Keisri.“ Siis ta ütles neile: „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!“ Seda kuuldes nad hämmastusid ja lahkusid, jättes ta sinnapaika“ (Mt 22:15–22).