Nädala mõte

„Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked! Seepärast ma lähen alla ja vaatan, kas minuni jõudnud kisa kohaselt on nad teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!“

Selle nädala teemaks on „Ustavus Jumala andide kasutamisel“. Pühapäeva piiblilugemised kutsusid meid Jumalalt saadud ande ustavalt, arukalt ja vastutustundlikult kasutama. Jumal on ustav.

„Vaata, Sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas, ja salajas annad Sa mulle tarkust teada“ ( Ps 51:8).

„Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama. Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks“ (Lk 9: 28–29).

„Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!“ (Rm: 12:21).

„Üks mees kinnitas preestrile, et on kõigist oma puudustest vabanenud ning „patune ja kirgede meelevallas inimene temas on jäädavalt surnud“. Preester kutsus mehe lõunale. Kuulanud vestluskaaslase algusest lõpuni tähelepanelikult ära, võttis preester laualt klaasi veega ja viskas vee mehele näkku. Too oli südamepõhjani nördinud ega hoidnud kokku sõnu oma pahameele väljendamiseks. „Näen, et endine inimene teis pole sugugi surnud, vaid oli lihtsalt minestanud,“ lausus preester muiates. „Klaasitäis vett tõi ta õnneks teadvusele“ („Olemise kergus“, „Puudusteta inimene“).

„Ja Issand ütles Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel  õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!“ Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, Aabram oli seitsekümmend viis aastat vana, kui ta Haaranist lahkus“ (1Ms 12:1–4).

„Siis astus Sebedeuse poegade ema koos oma poegadega Jeesuse juurde, kummardas ja palus temalt midagi.

Sellel nädalal on ilus juhtsalm – „Kadunud ja jälle leitud“.

Luuka evangeeliumi 15. peatükis jutustab Jeesus kolm lugu kadunutest, kadumaläinute otsimisest või igatsemisest. Ta kõneleb need lood neile, kes ei suuda välja kannatada, et Jeesus suhtleb patustega. Kadunud poja lugu on nendest kõige pikem, südamlikum, aga selle tõttu, kuidas isa kojujäänud poeg oma koju tagasi tulnud vennasse ja oma isasse suhtub, ka kõige karmim. See lõpeb sõnadega: „Isa ütles talle: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.”

„Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele. Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: „Kus sa oled?“ Ja tema vastas: „Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära“ (1Ms 3:8–10).

Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda“ (Mt 16:24–27).