Nädala mõte

„Karjata kepiga oma rahvast, oma pärisosa lambaid, kes elavad omapäi metsas keset viljakat maad! Käigu nad karjas Baasanis ja Gileadis nagu muistseil päevil! Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu, kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse. Sina osutad Jaakobile truudust, Aabrahamile armu, nõnda nagu sa meie vanemaile oled vandega tõotanud muistseil päevil“ (Mi 7:14–20).

„… vaid külv peab õnnestuma: viinapuu annab vilja, maa annab saaki, taevas annab kastet, ja selle kõik annan ma pärisosaks selle rahva jäägile. Ja nagu te olete olnud needuseks paganate seas, Juuda sugu ja Iisraeli sugu nõndasamuti – kui ma teid päästan, saate te õnnistuseks. Ärge kartke, teie käed olgu tugevad!“ (Sk 8:12–13).

„Aga kui hingamispäev oli möödas ja hakkas juba koitma nädala esimese päeva hommikul, tulid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauda vaatama. Ja ennäe, sündis suur maavärisemine, sest Issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale. Aga ta nägu oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi. Aga hirmust tema ees värisesid valvurid ja kukkusid maha nagu surnud. Aga ingel pöördus naiste poole ja ütles: „Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud, nõnda nagu ta ütles. Tulge, vaadake paika, kus ta magas! Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist! Ja vaata, ta läheb teie eele Galileasse, seal te saate teda näha. Vaata, ma olen seda teile öelnud.“ Ja hauakambri juurest kiiresti kartuse ja suure rõõmuga lahkudes jooksid nad kuulutama seda tema jüngritele“ (Mt 28:1–8).

„Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele. Võtke siis eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks“ (Hb 12:1–3).

Avastasin, et olin 2016. aastal pidanud kannatuste pühapäeval Tallinna Jaani kirikus pihikõne, milles kõnelesin armastusest. Võtsin selle aluseks lauseid, mis meie Pühakirjas kõnelevad armastusest – Õpetussõnadest ning Pauluse, Peetruse ja Johannese kirjadest.

Jeesus ütles oma jüngritele: „Inimese Poeg peab palju kannatama ja kõlbmatuna hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ja kolmandal päeval jälle üles äratatama.“ Aga ta ütles kõikidele: „Kui keegi tahab käia minu järel, see salaku end ja võtku oma rist iga päev enda peale ja järgigu mind. Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle, aga kes iganes oma hinge kaotab minu pärast, see päästab selle! Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga kaotaks iseenese või läheks hukka?“ (Lk 9:22–25).

„Ma andsin neile selle käsu, öeldes: Kuulake mu häält, siis ma olen teie Jumal ja teie olete minu rahvas; ja käige kõigiti seda teed, mida ma teid käsin, et teil oleks hea põli! Aga nemad ei kuulanud ega pööranud kõrva, vaid käisid oma nõu järgi oma kurja südame paadumuses, ja nad läksid tagasi, aga mitte edasi. Alates sellest päevast, kui teie vanemad lahkusid Egiptusemaalt, kuni tänapäevani olen ma läkitanud teie juurde kõik oma sulased prohvetid – läkitanud päevast päeva –, aga teie ei kuulanud mind ega pööranud kõrva, vaid jäite kangekaelseiks; te tegite rohkem paha kui teie vanemad“ (Jr 7:23–26).

„Kui Abin-Alsar oli noor mees, juhtus ta pealt kuulama isa vestlust dervišiga. „Kui sa midagi teed, mõtle alati, kuidas sinu teod mõjutavad tulevasi põlvkondi,“ ütles derviš. „Mis on minul tulevaste põlvkondadega pistmist?“ vastas isa. „Ma ei kohtu nendega kunagi. Kui ma suren, siis on minuga lõpp ja pole minu asi, mis järeltulijad minust arvavad.“ Abin-Alsar ei unustanud seda vestlust kunagi. Terve elu püüdis ta alati head teha, inimesi aidata, ja seda kõike tegi ta suure innuga. Surres jäi temast maha hulk heategevusprojekte, mis aitasid inimeste elu oluliselt parandada. Oma hauakivile laskis ta kirjutada: „Elu, mis lõpeb surmaga, pole väärt elamist.““ („Kuldsed lood“, lk 23).

„Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?“ Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: „Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!““ Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi“ (1Ms 3:1–6).

Jeesus ütles: „Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa“ (Jh 12:25–26).