„Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega! Sellest me tunneme, et oleme pärit tõest. Ja me võime kinnitada tema ees oma südant, et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja tema teab kõik.
Armsad, kui meie süda ei süüdista, siis on meil julgus Jumala ees ja mida me iganes palume, seda me saame temalt, sest me peame tema käske ja teeme, mis on tema silmis meelepärane“ (1Jh 3:18–22).
Kindlasti leidub küllalt neid, kes ei tunnista mingit süüd ega vastutust – ei Jumala ega ligimese ees. Nad tunnevad seda mõnikord küll enda vastu. Siis, kui ei ole suutnud oma eesmärke saavutada. Seda tüüpi inimesed tunnevad vaid enda õigusi. Nad oskavad ainult nõuda, tahta ja võtta. Nende maailm piirdub iseenda ja isiklike huvidega. Selline esearmastus muudab inimese üksikuks ja õnnetuks.
Küllap on eriti raske endale andestada. Meil on raske endast aru saada, sest lõputult palju on erinevaid hääli meie sees. Need hääled on vastuolulised ja segavad üksteist. Me ei suuda oma eluloole jaa ütelda, vaid näeme pigem kõike seda, mis meil puudu on. Otsime süüdlasi ja neame saatust. Paljud võtavad omaks ohvri hoiaku. Kui inimene vaatab päevast päeva oma veritsevaid haavu, mis kuidagi ei taha paraneda, siis on tema olukord viletsast viletsam. Haavu ja sügavaid sisselõikeid on meil kõigil. Püha Hildegard Bingenist leiab, et inimese jaoks on oluliseks ülesandeks „muuta need haavad pärliteks“. See aga tähendab, et hinge pime öö tuleb läbida nagu sügavad kuristikud või vaevaveed, et jõuda leppimise kaldale.
Ei ole võimalik oma eluga sõbraks saada, kui me ei suuda jaatada endas kõike seda, mida elu on toonud. Ja on iseenesestmõistetav, et meie elu juurde pole kuulunud ainult võidud ja säravad armuhetked, vaid vead ja kaotused, hirmud ja häbi.
Päev-päevalt peame õppima vaatama armastusega sellele, mis pole meile üldse meeltmööda, mida tahaksime olematuks mõelda või mida püüame aina tõrjuda. Ehk aitab meid ka see, kui mõistame, et Jumal on meie vastu armulikum kui ümbritsev maailm või me ise enda suhtes oleme. Pühakirjas öeldakse, et Jumal üksi on õiglane kohtunik meie elu üle. Selle uskumine vabastab meid enda ülimina painavast haardest. Kui usun andestusse, siis ei näe ma enam ainult enda nõrkusi ja süüd, vaid Jumala andestust ja seda, et elu erinevatel hetkedel olen ma tegelikult kogu aeg saanud tunda Tema armastust ja ligiolu. Just see, et Jumal mind jaatab, lubab minulgi enda elule jaa öelda ja rahu leida. Teeb mind vabaks nägema teisi kaasteelistena enda kõrval ja andma andeks nendele, kes meie suhtes on eksinud.
PALVE: Issand, nii sageli ei suuda me hoida osadust ja üksteist armastuses teenida. Ometi kingid Sina meile alati uue võimaluse, kui me palume ja igatseme kasvada inimestena ja käia Kristuse jälgedes. Sina oled ustav, Sina ei peta. Tee meidki Sinu ustavateks tunnistajateks kõikjal, kus me ka ei viibiks. Hoia meis alles lootust, olgu ajad ja olud millised tahes. Aamen.
