„Siis ütles Saamuel: „Ons Issandal sama hea meel põletus- ja tapaohvreist kui Issanda hääle kuuldavõtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv.
Sest vastupanu on otsekui nõiduse patt, tõrksus ebajumalate ja seeravite teenistus. Et sa oled hüljanud Issanda sõna, siis hülgab temagi sinu kui kuninga.“ Ja Saul ütles Saamuelile: „Ma olen pattu teinud, sest ma olen astunud üle Issanda käsust ja sinu sõnadest, sellepärast et ma kartsin rahvast ja kuulasin nende häält. Aga anna nüüd ometi mulle mu patt andeks ja pöördu koos minuga tagasi, et saaksin kummardada Issandat!“ Aga Saamuel ütles Saulile: „Mina ei tule sinuga tagasi, sest sa oled hüljanud Issanda sõna ja Issand hülgab sinu, nõnda et sa enam ei või olla Iisraeli kuningas“ (1Sm 15:22–26).
Eilse pühapäeva ja alanud nädala teema kannab nimetust „Armastuskäsk“. Kui me kõneleme sellest käsust, siis liigub meie mõte tavaliselt esmalt ikka käsule armastada oma kaasinimest. Armastuskäsu kõige keerulisemaks osaks tundub olevat korraldus armastada oma vaenlasi, kes ju samuti meie ligimeste hulka kuuluvad. Ometi pole vaenlaste armastamine sugugi armastuskäsu kõige keerulisem osa ja ligimese armastamine armastuskäsu juures kõige olulisem ja tähtsam. Palju keerulisem on täita armastuse kaksikkäsu esimest poolt.
Kord küsis üks seadusetundja Jeesuselt: „Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?“ Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.“ (Mt 22:36–40). Seega – armastuskäske on tegelikult kaks ning armastuskäsu täitmine ligimese suhtes saab alguse ja aluse Jumala ja inimese vahelisest armastussuhtest. Suurimast ja kaunimast võimalikust armastussuhtest.
Jumala ja inimese vahelise armastussuhte puhul selliseid tundeid, mis panevad liblikad kõhus kõdistama, üldiselt ei esine, mõni pühak ja müstik ehk välja arvata, kelle kirjutistest saame selliste tunnete olemasolu oletada. Ja Jumala jaoks ei ole meie armastuse märgiks Tema vastu meie tunded Tema vastu. Aga mis siis on? Mida peaks sisaldama endas armastus Jumala vastu? Mida Tema meie suhtest ootab? Mis on meie panus armastussuhtesse? Teenimine nagu inimsuhete puhulgi? Kindlasti. Kuid mis on selle aluseks? Kuidas teha seda nii, et see Jumalale, Temale, kelle päralt on kõik loodu, meie ise kaasa arvatud, meelepärast oleks? Sellest kõneldakse meile Iisraeli rahva esimese kuninga Sauli loo kaudu, millest katkend oli meie eilse jutluse mõtete aluseks.
Loos räägitakse Sauli sõjakäigust amalekkide vastu. Jumal käsib Saulil selle sõjakäigu ette võtta, sest amalekid olid patustanud Iisraeli rahva vastu, kui see Egiptusemaalt orjusest põgenedes oli teel tõotatud maale. Jumal käsib Saulil prohvet Saamueli kaudu, hävitada kõik amalekid, samuti kogu nende vara. Saul võidab lahingus amalekid, jätab aga alles parima osa amalekkide karjast ning jätab ellu ka nende kuninga Agagi. Kui prohvet Saamuel temalt aru pärib, miks ta on Jumala käsust üle astunud, hakkab Saul ennast vabandama õigustusega, et see, mis jäeti hävitamata, pandi kõrvale Issandale ohverdamiseks – s.t sõnakuulmatuse asemel olevat tegemist olnud sooviga Jumalale veelgi suuremat au osutada, Talle kingitus teha. Saul ei tee vormiliselt midagi valesti, kui soovib parimat osa amalekkidest, nende kuninga ja parima osa varast, säästa selleks, et need Jumalale ohverdada, sest nii oligi tol ajal kombeks. Terve mõistus ütleb, et milleks hävitada korralikku vara, mida saab veel heal eesmärgil kasutada, kasutada Jumala austamiseks. Aga tagantjärele selgub, et Jumala näiliselt rumala käsuga katsetati Sauli, pandi proovile tema sõnakuulelikkus – ja ta kukkus katses läbi. Ta oleks pidanud tegema täpselt nii, nagu Jumal Saamueli kaudu käskis.
Siis ütlebki prohvet Saamuel: „Ons Issandal sama hea meel põletus- ja tapaohvreist kui Issanda hääle kuuldavõtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv.“ Prohvet Hoosea kaudu ütleb Jumal hiljem: „Sest ustavus on see, mida ma tahan, mitte ohver; Jumala tundmine on enam kui põletusohvrid“ (Ho 6:6). Siis tunnistab Saul üles käsust üleastumise tõelise põhjuse: Ta ei täitnud Jumala käsku mitte omaenese tarkuse, vaid hirmu tõttu. Ta ütleb: „Ma olen pattu teinud, sest ma olen astunud üle Issanda käsust ja sinu sõnadest, sellepärast et ma kartsin rahvast ja kuulasin nende häält.“ Sauli jutt näitab ilmselt tema kõlbmatust rahva juhi, kuninga kohale. Saul on valmis kuulma rohkem rahva kui Jumala häält, kuigi ta ei ole saanud Iisraeli kuningaks mitte omaenda jõul ega ka rahva autoriteedi varal, vaid Issand on talle selle ameti andnud ning ta on oma ametisse salvitud manitsusega kuulata „Issanda sõnade häält“.
Jumal mõistab Saamueli kaudu Sauli tegevuse hukka ning kuulutab tema kuningavalitsuse lõppenuks. „Sa oled hüljanud Issanda sõna ja Issand hülgab sinu, nõnda et sa enam ei või olla Iisraeli kuningas.“ Veidi pärast seda kirjakohta ütleb Saamuel Saulile: „Issand on täna rebinud Iisraeli kuningriigi sinult ja andnud su ligimesele, kes on sinust parem.“ Selleks paremaks inimeseks osutub kuningas Taavet. Mis muudab Taaveti Jumala jaoks Saulist paremaks? Kui loeme Piiblist lugusid kuningas Taavetist, siis näeme, et pühakiri ei kujuta teda sugugi süütuse ja vagaduse musternäidisena. See, mis eristab Taavetit Saulist, on just sõnakuulelikkus, Jumala ja Tema sõna tingimusetu aktsepteerimine isegi siis, kui ollakse selle vastu toiminud. Saul üritab ennast õigustada ja oma valikuid ratsionaalselt põhjendada, taipamata, mis on tegelikult põhiline. Saul ei ole valmis täielikult ja õigustusi otsimata oma pattu tunnistama ega ka jäägitus alanduses kahetsema ja meelt parandama. Ta on sõnakuulmatu mässaja. Taavet aga tunnistab oma üleastumisi kohe, kui ta neid taipab. Ta ei hakka ennast õigustama, palub kohe andestust, paneb oma lootuse vaid Jumala halastusele ja armule.
Lugu kuningas Saulist kõneleb sellest, et Jumal ootab meilt, inimestelt, eeskätt sõnakuulelikkust. Kõhklematut alistumist Tema tahtele, Tema käskude täpset täitmist. See on meiepoolse armastuse märgiks. Jumala Poeg, meie Issand Jeesus Kristus, on öelnud: „Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse! /---/ Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. /---/ Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse“ (Jh 15: 9, 14:24, 15:10).
Ei saa olla midagi kohutavamat kui kuulda kord sarnaseid sõnu, nagu kuulis Saul Jumalalt Saamueli vahendusel: „Ma olen su hüljanud!“ Kui vahel meie sõnakuulmatus, meie isekus ja rumalus meid eksiteele viivad, siis olgu meil alandlikkust ja tarkust oma eksimust ausalt tunnistada, sellest õppida ja pöörduda tagasi Jumala juurde, Tema juurde, kes armastab meid ka patustena. Andku Tema armastuse kogemine meile jõudu armastada Teda ja ka oma ligimesi, neid, keda Tema meile siin elus teekaaslasteks on määranud. Aamen.
