„Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!“ (1Aj 16:34).
Eilse pühapäeva ja alanud nädala teemaks on tänulikkus – üks tähtsamaid ja kaunimaid jooni inimese juures. Tänulikkus on omadus, mis näitab inimese sisemist tarkust ja tugevust, muudab ta rõõmsaks, annab talle lootuse ja elujulguse. Tunda tänulikkust tähendab tunda, et sinust hoolitakse, sind armastatakse. Ja tänulikkus on miski, mis viib inimese lähedale Jumalale, isegi kui ta ametlikust religioonist eemal seisab.
Kirjanik Viivi Luik on kord ühes artiklis kirjutanud nõnda: „20. sajandi inimene on olnud kahtlev inimene. Arg inimene. Taganev ja põgenev inimene. Ehk teiste sõnadega inimene, kelle sõnavaras puuduvad sõnad „saladus“, „pühadus“, „tänulikkus“. Jah, „tänulikkus“. Siin üks asjakohane tsitaat Rupert Sheldrake’i raamatust „Teadus ja vaimne praktika“: „Meie igapäevane rahapõhine majandus soodustab tänamatust, sest meil pole vaja tunda tänulikkust teenuste vastu, mille eest me maksame.““ („Tähenduse teejuhid“, Viivi Luik „Paracelsuse roos ehk ulakas jumal“).
Tänamatus pole lihtsalt halva kasvatuse või kasvatamatuse üks tunnuseid, vaid on sageli ka seotud rumaluse ja argusega. Jumalast taganemise ja Tema eest põgenemisega.
Inimene tahaks ise olla oma õnne sepp. Miks ka mitte, las sepistab. Häda on aga selles, et inimene sotsiaalse olendina ei saa üksi elatud ega suuda saavutada üksi midagi. Iga saavutus on kollektiivne saavutus. Isegi omaenda isikliku õnne sepistamine on miski, mis nõuab meeskonnatööd.
Juba inimese loomine, järglase ilmaletoomine, nõuab koostööd: mees + naine + otsustava osalisena Jumal, kes selleks õnnistuse annab ja laseb lapsel ilmale tulla. Kõik me sõltume üksteisest, kõigi meie õnn ja heaolu sõltuvad üksteisest ja lisaks Jumalast, kes kas õnnistab meie tegevust ja aitab sellel korda minna või siis mitte. Kui me Tema oma plaanidest ja tegemistest kõrvale jätame, laseb Ta rahulikult meil üksipäini rabeleda, vigu teha ja plaanidel nurja minna.
Kollektiivse tegevuse puhul on väga oluline see, kas ja kuidas teisele väljendada oma rahulolu või siis rahulolematust, anda tagasisidet, hinnangut. Siin tulebki mängu tänamise fenomen. Tavaliselt täname sõnadega, vahel ka pilguga, kingitusega, vastuteenega.
Aga palk? Kompensatsioon teatud töö tegemise eest, teenuse osutamise eest. Palk, tasu töö eest, ei välista tänulikkust. Need on kaks erinevat asja. Me teame, et tööd teha ja teenust osutada saab mitut moodi. Saab teha täpselt joonest jooneni, anda endast minimaalselt hädavajalik. Nagu robot. Aga saab ka teisiti. Kui keegi teeb tööd südamega, saab sama summa eest anda rohkem, kui on ette nähtud. Saab anda teenusele lisaväärtuse mõne sõbraliku sõna, naeratuse, soovituse, väikese vastutuleku kaudu. Selliseid asju ei saa kunagi vägisi nõuda ja neid ei saa maksta kinni ainult rahaga, vaid sellele lisatud siira tänulikkusega.
Tänulikkus näitab seda, et inimene hindab, austab ja tunnustab teiste oskusi ja võimeid, nende panust oma ellu. Et ta hindab seda, mida tema heaks on tehtud, osakest endast, mida inimene talle on kinkinud. See näitab ka inimese enesekindlust ja julgust: julgust tunnistada, et ta pole kõikvõimas ega suuda üksi kõike, julgust usaldada oma saatust, oma elu teiste kätesse.
Tänamatu inimene salgab maha teiste saavutused, teiste panuse oma elus, olles hirmul, et teda peetakse nõrgaks ja tühiseks. Haarates endale võõra au, hakkab ta tundma hirmu, et tema valskus paljastatakse. Nii hakkab ta hoiduma eemale oma heategijatest või püüab neid mustata, nende tegude väärtust igati vähendada. Kes ei suuda olla tänulik inimeste vastu, ei suuda tänada ja tunnustada ka Jumalat. Seega on tänamatul põhjust hakata ka Tema eest põgenema, Teda salgama. Inimesest, kelle sõnavarasse, aga eeskätt elusse, ei kuulu tänulikkus, saab arg, taganev ja põgenev inimene.
Ristiinimestena teame, et meie Jumal kingib meile kõik, mis meil meie maises elus on. Ja on valmis kinkima enamatki. Kinkima elu oma taevases riigis, elu, mis iial otsa ei lõpe. Me elame oma elu Jumala armastuses. Seega peaks tänutunne olema ristiinimese jaoks iseenesestmõistetav osa elust. Me peaksime elama igapäevases tänus. Aga kas elame? Tänupalvete hulga järgi, mida meie kirikutes tehakse, seda küll märgata ei ole. Ikka veel on neid kümnekordselt vähem kui eestpalveid.
„Rääkida tänulikult on viisakas ja meeldiv, käituda tänulikult on suuremeelne ja üllas, aga elada tänulikult on puudutada taevast,“ on kord kirjutanud Johannes A. Gaertner, professor, teoloog ja luuletaja.
„Elada tänulikult on puudutada taevast ...“
Jumal oma andide, sõna ja sakramentide kaudu puudutab meid, kuid kas meie omakorda puudutame taevast? Kas meil on lootust kunagi selleni küündida? Millal viimati ütlesime tänusõnu?
Issand, pane meisse tänulikkuse vaim. Õpeta meid igal meie päeval tänama Sind ja oma kaasinimesi, kelle kaudu saame osa Sinu õnnistustest.
(Foto: Heidi Tooming)
