„Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.
Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks“ (Fl 2:5–11).
Apostel Paulus kutsub meid mõtlema „iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses“. Tegemist ei ole üleskutsega kopeerida Jeesuse elu, vaid lasta Tema hoiakul kujundada meie sisemist vaimuilma.
Elame ajal, kus enesekindlusest on saanud peamine voorus. „Ma olen seda väärt!“, „Teeme suureks!“ – mis see siis iganes ka ei ole, „Sinu elu, sina juhid!“ jms laused kostavad kõikjal meie ümber. Eks nad püüavad niimoodi julgustada inimest, kes on läbi põlenud või kes tunneb, et teda pole vääriliselt hinnatud. Nii on aga paraku tekkinud uus surve: olla alati tugev, olla edukas, olla teistele nähtav. Alandlikkus oleks nagu veider kõrvalmaitse, mis ei sobi kokku kaasaja menüüga.
Paulus näitab teistsugust teed. Jeesus, „kes oli Jumala kuju“, loobus maailma aust, alandas end, astus alla tavaliste inimeste sekka. Mitte sellepärast, et ta ei võtnud ennast tõsiselt, vaid armastusest.
Paul Tillich on öelnud: „Alandlikkus ei ole enese alavääristamine, vaid tõde iseenda kohta.“ Tillichi järgi on inimese suurim kiusatus olla iseenda jumal – luua end ise, õigustada end ise, tõsta end ise. Tänapäeva loosungid „Ma olen seda väärt!“ ja „Tee end suureks!“ on selle kiusatuse moodsad vormid. Need lubavad vabadust, kuid suurendavad inimeses hoopis ärevust: kas ma olen piisavalt hea? Kristus loobus oma „olust“ selleks, et avada tee tõelisele olemisele. Elule, mis ei sõltu positsioonist ega võrdlusest.
Johannes Chrysostomos ütleb oma Filipi kirja seletuses: „Vaata Kristust: Ta alandas end, ja just seetõttu tõsteti Ta kõrgemale kui kõrge. Nõnda on alandlikkus tõeline tee suuruseni.“
Eluvõitluses, mida siin ilmas peame, võib meile tunduda, et iga samm tagasi või pikemaks veniv paus tegemistes kujutab endast ohtu jääda „rongist maha“. Kuldsuu (seda see nimi maakeeli tähendab) Johannes aga ütleb: Jumal tõstab esile selle, kes ei tõsta esile iseennast. Muide, see pühapäev oli ka tema mälestuspäevaks kirikukalendris. Suri ta 407. aastal, olles Konstantinoopoli piiskopiks. Tuntud suurepärase jutlustajana ja kirikujuhina.
On nii kosutav ja rahustav mõelda, et ma ei pea ise olema kui jumal. Ma ei pea ise kõike juhtima. Jeesus on Issand ja see on hea. Ja sellest piisab. Liigse enesekesksuse haardes vajame vaikset, kuid toetavat tõde, et alandlikkus ei tee meid väiksemaks. See vabastab meid elama elusamat elu. Sellist elu, mis on ehitatud Jumala armule.
PALVE: Issand Jeesus Kristus, kes Sa loobusid oma kirkusest ja tulid meie juurde, õpeta meid käima alandlikkuse teed. Anna meile südametarkust, et alandlikkus ei ole enese tühiseks mõistmine, vaid endas ruumi tegemine Sinu armule. Tee meid kuulekaiks, et võiksime astuda vahel ka mõne sammu tagasi, kui see loob meis ruumi armastusele. Issand, tõsta meidki üles omal ajal, nii nagu Sa tõstsid Kristuse, et meie elu võiks peegeldada Sinu kirkust ja meie teod Sinu headust. Aamen.
