„Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid“ (Mt 7:12).
Jeesus on siin korranud rahva hulgas lausa vanasõnana käibel olnud ütlust. Sellepärast on mõni teoloog kahelnud, kas Jeesus on need sõnad öelnud, ja näinud isegi väikest vastuolu Tema poolt jüngritele esitatud armastuskäsuga. Tegelikult rõhutab Meister siingi kõige olulisemat suhtumist kaasinimesse. On vaja nihutada oma olemise piire. Armastuse pärast. Armastus aga tähendab, et head tegemine, eneseohverdus ja oma minast loobumine kuuluvad Jeesuse järelkäijate mõtteviisi juurde.
Tõesti, teha kaasinimesele seda, mida ma ise endale soovin, on ainus viis, kuidas headus saab kasvada ja kujundada uue osaduse inimeste vahel. Dietrich Bonhoeffer on seda kirjakohta kommenteerides öelnud: „Jeesus annab jüngritele lihtsa reegli, mille varal ka kõige kohtlasem saab kindlaks teha, kas tema käitumine on õige või mitte. Tal tarvitseb vaid oma vahekord kaasinimesega ümber pöörata, asetada ennast teise asemele ja tema seisukohale.
Tõsi, on üks probleem ja see on seotud sellega, et mida siis üks inimlaps tegelikult tahab, päriselt vajab. On täiesti mõistetav, kui keegi siinkohal ütleb: see on kõik väga õige ja ilus, kuid kas me ikka oleme kõik nii puhtad hinged, et meie tahtmine ei riiva kunagi teiste huve ega vajadusi? Ümbritsevale mõeldes on küsimus igati õigustatud ja aus vastuski vist saab olla: muidugi ei ole me sellised õilishinged kaugeltki ... Mida siis teha? Ehk aitab meid edasi, kui mõtleme Jeesuse teisal öeldud sõnadele: „ Mina olen tee ja tõde ja elu“ (Jh 14:6). Ristil toimunu lunastas inimkonna, kuid ei vabastanud teda kasvamise raskustest ega vaevadest. Teed tuleb käia, vastutust tuleb kanda ja tuleb uskuda, et meie rännakul on eeskäija olemas. Martin Luther räägib Väikeses Katekismuses igapäevase meeleparanduse vajadusest. On vaja tahet tahta saada inimesena edasi, ja samas on kusagil südamepõhjas kõigil – olgugi vahel paksu udulooriga kaetult – teadmine kaotatud paradiisist. Jumal ise räägib sellest iga inimese südame põhjas. Räägib järelejätmatult. Ikka armastuse pärast. Nii et on lootust, isegi kui inimkonna ajalugu võib paista vaid sõdade ajaloona, valskuse ja reetmiste ajaloona.
Erich Fromm arutleb selle üle, mida me inimestena saame üksteisele anda ja mida tähendab elada päriselt: „Mida annab üks inimene teisele? Ta annab midagi iseendast, kõige kallima, mis tal on – ta annab midagi oma elust. See ei tähenda tingimata, et ta oma elu teise eest peaks ohverdama, vaid et ta annab midagi, mis tema elab. Ta annab midagi oma rõõmust ja huvist, mõistmisest ja teadmisest, oma heameelest ja kurbusest. Seeläbi kasvatab ta andmise rõõmu nii teises kui iseendas.“ Jeesus ütleb: „Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa.“ Aga Jumalat teenida saame ikka vaid ligimese kaudu. Ja ligimene – see on igaüks.
PALVE: Isa, ei ole kerge näha igas kaasteekäijas oma ligimest. Me ei suuda sageli mõista, mis meis toimub ja kes seal tegelikult kõneleb. Ometi sead Sina, Issand, meie ette nõudmise arvestada ligimesega alati ja kõiges. Kingi meile siis jõudu ja tarkust, kuidas elada Sinu sõna elavaks endi elus nii, et jaksaksime kanda üksteise koormaid ja kasutada oma talente koosolemise rahus ja rõõmus. Aamen.
(Foto: Heidi Tooming)
