„Ära ole kärme suuga ja su süda ärgu tõtaku sõna lausuma Jumala ees; sest Jumal on taevas ja sina oled maa peal, seepärast olgu su sõnu pisut!
Sest suurest tööst tuleb uni ja paljudest sõnadest kostab albi hääl. Kui sa annad Jumalale tõotuse, siis ära viivita seda täitmast, sest albid ei ole temale meelepärased. Täida, mida tõotad! Parem on, et sa ei tõota, kui et sa tõotad ega täida. Ära lase, et sinu suu saadab su ihu pattu tegema, ja ära ütle Jumala käskjala ees, et see on eksitus! Miks peaks Jumal su hääle pärast vihastama ja su kätetööd hävitama? Sest kus on palju unenägusid ja palju sõnu, seal on ka palju tühisust. Aga sina karda Jumalat“ (Kg 5:1–6).
Koguja räägib siin tegelikult palvest ja palvetajast. Ta ei julgusta palvetajat, sest Tema Jumal on suur ja vägev, kes inimese pikki kõnesid ei pruugi kuulda võtta. Selles osas erineb kuningas Saalomon meist, kristlastest, kes väsimatult rõhutavad palve vajadust ja väge, toetudes siin Jeesuse enda sõnadele ja eeskujule. Tundub, et Koguja puhul lööb vahel välja arusaam, et Jumalal ei olegi suurt inimesest.
Teises salmis kasutab ta ilmselt tuntud vanasõna, mis käib asjatu lobisemise kohta. Tõsi ju on, et pidev askeldamine ja aina ühest tööst teise viskumine väsitab. Väsitab aga ka rohke rääkimine. Seepärast on paljude sõnadega palvetamine Koguja arvates pigem rumaluse märk. Põhjus aga on tema arvates selles, et nagunii on inimese ja Jumala vahel ületamatu kuristik. See on nii sügav, et ükski palve ei suuda siin midagi muuta.
Mitte asjata ei ole Koguja raamat tundunud küsitav nii Vana Testamendi rahvale kui kristlastele. Küsitav selles mõttes, kas niisugune raamat peaks ikka kuuluma Piibli kaanonisse või mitte. Olen ise mõelnud, et see on just üks selline teos, kus Jumal veidi intrigeerib meid. Koguja kahtlev ja pessimistlik suhtumine elusse ja maailma julgustab meid oma küsimustega lõpuni minema, riskima ja ka ausad olema iseenda võimaluste ja usu suhtes.
Oleme ilmselt oma elus küllalt andnud erinevaid tõotusi ja lubadusi. Neidki jagub, mille täitmist me pole isegi alustanud. Kogujagi kõneleb tõotuste andmisest Jumalale. Oli ju sealmail üsna üldine, et ohus olles või tõsise raskuse ees seistes tõotati Jumalale tuua ande või ka loobuda millestki tänuks Tema abi eest. Näiteks andis Jaakob tõotuse pärast unenägu Peetelis, kus Jumal tõotas talle: „Maa, mille peal sa magad, ma annan sulle ja su soole“ (1Ms 28:13). Jaakobi lubadus kõlas vastu: „Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käi, ja annab mulle leiba ja riided selga, ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle jumalaks“ (1Ms 28:20–21).
Tõotusi ei tohtinud murda, kuigi inimese nõtrusele vastu tulles jättis Toora võimaluse ka teatud juhtudel saada vabaks tõotuse täitmisest. Ometi on Koguja kindel, et üksnes rumal võib muuta vanu usupraktikaid. Sest: „Täida, mida tõotad!“ Samas on Koguja sedagi meelt, et ülemäärane aktiivsus kultuses ei ole vajalik ja toob kaasa pettumusi. Rohked sõnad, millega püüame saavutada Jumala heakskiitu, aga on sama tühised ja asjatud nagu enda unenägude järgimine ja nende üle arutamine.
Tõsi, unenägudest mõeldakse tänapäeva uuemas psühholoogias oluliselt teisiti. Ja Pühakirjaski on mitu unenägu olnud inimeste jaoks määrava tähendusega, aga meie räägime praegu siin ühes targast kuningast, kes pidas oma usuvõitlust ja viitsis mõelda nii maiste kui jumalike asjade peale kordades rohkem kui nii mõnigi tavausklik tollal või läbilõikekristlane tänapäeval.
Oluline on meie jaoks see, et Kristus sai sillaks inimese ja Jumala vahel. Kõige erinevamad viisid ja rituaalid kultuslikus elus saavad tähenduse üksnes armastuse ülimuslikkust silmas pidades. Keegi tark mees on kirjutanud: „Ainult sellel on tõelist väärtust, mis lähtub armastusest, seda ei saa seaduse või määruse paragrahviga hukka mõista.“ Võib-olla ei olegi siin põhjust kõigepealt rääkida mingist uuest lepingust Jumala ja inimese vahel. Mis kasu on viimselt mingist lepingust, kui Jumal on tahtnud inimese ühendada endaga armastussideme läbi. See aga tähendab, et meie palvedki ei pea olema eeskätt millegi saamise teenistuses või siis appihüüdmised hädas. Põhitooniks olgu siin hoopis tänu ja ülistus. Kas või selle eest, et targa Koguja igati mõistetav pessimism ei saanud kokkuvõtvaks sõnaks inimese ja tema teekonna üle. Hoopis Kristuse sõnad selgitavad meie teekonna ja pingutuste mõtet: „Ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks kirgastatud Pojas“ (Jh 14:13). See Kauge ja Saladuslik tahab olla koos meiega. Sõltumata siis meie teenetest või meie palvete sõnaohtrast tragikoomikast.
PALVE: Issand, aita meil leida õiged sõnad, kui pöördume Su poole, toetavad sõnad, kui räägime üksteisega, armastust täis sõnad, kui viibime oma elu palverännakul. Tee meid julgeks küsima Sinult ausalt ja siiralt asjade kohta, mis südamel, kingi kannalikkust Sinu vastuse viibimisel. Aamen.
(Foto: Heidi Tooming)
