Nädala mõte

Johannes lausus talle: „Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja me püüdsime teda keelata, sest ta ei käi koos meiega.“ Aga Jeesus ütles: „Ärge keelake teda, sest ükski, kes teeb minu nimel vägeva teo, ei saa järgmisel hetkel rääkida minust halvasti, sest kes ei ole meie vastu, on meie poolt.“ (Mk 9:38-40)

Meie tänases kirjakohas räägib Johannes Jeesusele, et nemad, Jeesuse kõige lähedasemad õpilased, olid püüdnud keelata üht meest Jeesuse nimel kurje vaime välja ajamast. Põhjuseks toob Johannes selle, et too mees ei käi koos nendega, ei kuulu nende hulka. Ühesõnaga – on võõras. Aga kas võõras ei tohigi siis head teha, kurjuse vastu astuda? Mis jüngreid õieti häiris? Kas mitte see, et too võõras mees, kes nendega, Jeesuse poolt eriliselt välja valitud õpilastega, koos ei käinud, oli oma tegevuses edukas? Kui ta seda poleks olnud, siis poleks jüngritel ilmselt olnud ka põhjust teda keelata. Pole ju mõtet keelata tegevust, mis ei kanna mitte mingit vilja.

Pühakirjast teame, et vaid veidi aega enne seda kõnelust olid jüngrid ise püüdnud tervendada üht kurja vaimu vaevatud langetõbist poissi, kuid ei olnud sellega hakkama saanud. Pidi sekkuma Jeesus, kes poisist lõpuks kurja vaimu välja ajas. Võib arvata, et jüngrid olid ühest küljest kadedad tolle mehe saavutuste pärast, kuid kindlasti olid nad ka segaduses – miks too võõras suutis teha seda, mida nemad, n-ö omad, ei olnud suutnud?! Kuidas on võimalik, et inimene, kes „ei käi“ koos Jeesuse õpilastega, suudab enamat kui need, kes Temale väga lähedal seisavad? Ja kas see, kes ei taha kuuluda Jeesuse õpilaste hulka, kes on n-ö võõras, üldse tohiks tegutseda Jeesuse või Jumala nime appi võttes? Ja kui Jumalast kaugel seisev inimene suudab häid tegusid teha, siis kas teda lugeda sõbraks või vaenlaseks? Mille järgi, milliste tunnuste alusel eristada jumalariigi töös omi ja võõraid, sõpru ja vaenlasi?

Mille järgi mõõta inimese ja Jumala vahelist kaugust või lähedust? Johannes kasutas kõige lihtsamat, füüsilist mõõdupuud, üteldes Jeesusele: „Ta ei käi koos meiega.“ Samas tunnistas Johannes, et mees oli kurje vaime välja ajanud Jeesuse nimel. See näitab, et mees tundis Jeesust, oli mingil viisil siiski Jeesusega, Tema imelise väega kokku puutunud. Aga mis kõige olulisem: ta uskus sellesse väesse, Jeesuse nime imelisse väesse, ja palus seda väge oma tegevusele appi. Kui jüngrid pärast seda, kui nemad ei suutnud langetõbisest poisist kurje vaime välja ajada, Jeesuselt küsisid, miks see neil ei õnnestunud, vastas Jeesus neile, et see tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.

Palves võib inimene jõuda Jumalale väga lähedale, palveside inimese ja Jumala vahel on üks tugevamaid sidemeid üldse. Jeesuski ammutas oma väe, oma jõu just palvesidemes Jumalaga. Seega too võõras mees, viibides füüsiliselt küll Jeesusest kaugemal kui tema jüngrid, pidi olema usu ja palvesideme kaudu Jeesusega hoopis tihedamalt ühenduses kui jüngrid. Jüngrid nurisesid, sest mees ei olnud koos nendega, aga Jeesus oma vastusega näitab, et viimselt ei saa määravaks mitte see, kas inimene on ühenduses nendega, kes nimetavad end Jeesuse õpilasteks, vaid see, et inimene oleks ühenduses Jeesuse endaga, Jumala endaga. Imesid tegev vägi tuleb Jumalalt, tuleb Jeesuselt, mitte tema õpilastelt, kes on parimal juhul samuti vaid sellest väest ammutajad. Ja Jumal võib anda ja annabki seda väge sageli ka neile, kes küll ametlikult, paberite järgi Tema kirikusse ei kuulu, kuid kes elavad ühenduses Temaga, järgivad Tema käske ja elujuhiseid. Annab neilegi, kes Jumalat tundmata ometi püüdlevad ilusa ja hea poole.

Küllap on kõigi meiegi tutvusringkonnas ja sõprade hulgas inimesi, kes kogudusse ei kuulu, mingil põhjusel kuuluda ei taha, kuid kes oma elus on teinud nõnda palju head, nõnda palju suuri ja ilusaid tegusid, et peaksid panema paljud need, kes end kristlaseks nimetavad, häbenema. Inimesi, kes on täis hoolimist, kellega koos on hea, keda sooviksime enda kõrvale igas olukorras. Nn võõraid, kes on omasemad ja lähedasemad kui omad.

Meie loo võõras mees tegi oma tegusid Jeesuse nimel. Juriidikast teame, et kellegi nimel tegutsemine eeldab sellelt inimeselt volituse saamist. Meie lugu kõneleb sellest, et heade tegude tegemiseks ei ole Jumalalt või Tema Pojalt Jeesuselt vajagi ametlikku volitust, milleks kristlaste puhul on ristimine. Heade tegude tulemused, nende õnnestumine, näitavad, et see volitus on tegijatel Jumala poolt olemas. Jeesuse õpilastena, kristlastena, ei peaks me mõtlema mitte oma kaasinimeste volitustele, vaid hoopis sellele, mida ütleb Jeesus meile viimsel kohtupäeval, kui meie, kellele see volitus on ristimises antud, seda ei kasuta. Ei suuda või ei taha kasutada, nii et head ning ilusad teod, milleks oleksime Jeesuse poolt kingitava väega suutelised, jäävadki tegemata.

Jätkugu meil, kristlastel, tarkust ka Jeesuse omadena, Jumala kodakondsetena oma Issandast palvesideme ja armulauasakramendi kaudu kõvasti kinni hoida ja Temalt oma tegevustesse abi ja õnnistust paluda. Palugem, et olles omad, ei muutuks me oma Issandale võõraks.

„Issand ütleb oma rahvale: „Mina, Issand, olen esimene ja olen viimastegi juures seesama. Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!“ (Js 41:10)

Doris Kareva on kord mõtisklenud:

Mul on hirm nende piltide ees, mis kerkivad ei tea kust!

Mul on hirm selle pimeda ees, kui kõik on silma ees must.

Hing hämaralt aimab mõnda, mis maailmas tulemas.

Mis imelik õnn on tunda lund laugudel sulamas.

See helk, see lohutav puude teeb teiseks kõik tarkuse.

Üks mõistetamatu mõõde käib üle me kartuse.

Kui mõtelda kõigele sellele halvale, hävitavale, mis võib meid selles maailmas tabada, võib minna hulluks. Hing hämaralt aimab mõnda, mis maailmas tulemas. See nii turvalisena tundunud maailm on muutunud hapraks klaashooneks, mis võib mõne hetkega kusagilt kildudeks kukkuda ja me ei tea, millises maailma punktis see järgmisena sünnib. Kusagil kihutavad maa poole hiidlained kiirusega kuni 700 km tunnis ja hävitavad kõik, mis ees. Kusagil väriseb maa ja langevad hooned matavad enda alla inimesi. Kusagil kukuvad lennukid. Üsna lähedal lõhkevad pommid, sõidavad autod rahvahulkadesse.

Mul on hirm nende piltide ees, mis kerkivad ei tea kust!

Mul on hirm selle pimeda ees, kui kõik on silma ees must.

Hing hämaralt aimab mõnda, mis maailmas tulemas.

Kuid see maailm pole kunagi olnud turvaline paik. Meie silmad selle lõppemist ei näe, mille päästsid kord valla Eeva ja Aadam, himustades keelatut, ja mida jätkas Kain, tappes kadedusest oma venna. Kuid ometi ütleb Jumal läbi ajastute ka selles maailmas teda usaldavatele inimlastele kaks imelist sõna: „Ärge kartke!“

Mäletate, kuidas ütles luuletaja:

Hing hämaralt aimab mõnda, mis maailmas tulemas.

Mis imelik õnn on tunda lund laugudel sulamas.

See helk, see lohutav puude teeb teiseks kõik tarkuse.

Üks mõistetamatu mõõde käib üle me kartuse.

Ta ei ütle, et sellest kõigest, mida inimene kardab, midagi ei tule. Aga ta kõneleb ühest lohutavast puudutusest – veest ja ühest mõistetamatust mõõtest, mis käib üle me kartuse.

Kas mäletame, millise tõotuse andis kord Jeesus, kui ta andis oma jüngritele ristimiskäsu? Ta tõotas: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani!“

See on see lohutav puude – ristimisvesi, mille läbi saab inimlapsest Jumala laps. See on mõistetamatu mõõde, see imeline arm, mis käib üle meie kartuse – Jumala igavikuline juuresolek.

Kord ütleb Piiblis üks nägija hirmu täis inimesele, kes näeb tohutut vaenlase väge: „Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega.“ Ja prohveti läbi kinnitab Jumal oma hirmunud rahvast: „Mina, Issand, olen esimene ja olen viimastegi juures seesama. Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!“

Igas Jumala loodud inimeses on paik, mis on mõeldud Jumala jaoks. Kui see paik jääb tühjaks, tuleb sellesse tühjusesse hirm ja paljud hirmust juhitud külvavad sellesse maailma palju hirmu. On vaid üks võimalus asjad eneses õigeks saada – lasta Jumal sellesse, mille tema on meis enda jaoks loonud. Lasta armastusel hirm välja tõrjuda.

Üks mõistetamatu mõõde käib üle me kartuse.

PALVE: Issand, vabasta meid hirmust. Aita, et me ei mõtleks hirmuga sellele, mida küll tulevik toob, sest tulevik pole millegi tooja, aga meie hirmud võivad tuua meie ellu seda, mida Sina poleks iial meile kinkinud. Aita meid oodata Sind, igatseda Sind, armastada Sind. Täida Sina meie rahutud südamed oma armastusega. Sinu kätesse palume iseennast, oma armsad, oma maa ja rahva.

Oleme ilmumisajas. Kirikuaasta algab advendiajaga (< ld adventus Domini), Jumala tõotatud Päästja ootamisega, mis vanasti ei päädinud jõulupühadega, vaid kestis kuus nädalat – epifaaniani (kr epiphainō ‘ilmuma, paistma, end näitama, end ilmutama’). Seda markeerivad konkreetsed sündmused, mil kellegi silmad läksid lahti valguse nägemiseks: kolmekuningapüha (läänekirikus) tekst on paganate tulek (Mt 2:1–12) või siis jordanipüha (idakirikus), Jeesuse ristimine, mis avas Ristija Johannese silmad (Mt 3:13–17 par) ning mida võtab kokku Jeesuse kirgastamine, kus Tema auhiilgus sai korraks nähtavaks kahele Ta jüngrile (Mt 17:1–13 par).

Ilmumisaja pühapäevade tekstid räägivad sellest, kuidas mõne inimese silmad avanesid Teda nähes. Ja kelle vaimusilmad ning meel oli avanenud, nägid Jeesuses Jumala „kirkustnagu Isast Ainusündinu kirkust,täis armu ja tõde“ (Jh 1:14). Möödunud pühapäeva juhtsalm oli „Me oleme Teda ise kuulnud ning teame nüüd, et Tema on tõesti maailma Päästja“ (Jh 4:42). Nii ütles Samaaria rahvas, kui Jeesus oli ainult kaks päeva nende juures viibinud.

Kunagise Põhja-Iisraeli rahva olid assüürlased küüditanud ära ning asustanud maa muulastega. Uusasukad võtsid küll omaks Moosese Seaduse, ent ei pidanud Jeruusalemma templit oma pühamuks. Suhtumine nendesse oli tõrjuv – kui „Jeesus läkitas välja need kaksteist, käskis Ta neid: „Ärge minge paganate teele ja ärge astuge samaarlaste linna.““ (Mt 10:5).

Kuigi galilealased pidasid ise endid juutideks, olid nad jeruusalemlaste silmis poolpaganad – Naatanael küsib Filippuselt umbusklikult: „Mis võib küll Naatsaretist tulla head?“ (Jh 1:46). Nad teadsid: „Ega siis Messias tule Galileast?“ (Jh 7:41), „Uuri järele ja sa näed: Galileast ei tõuse prohvetit!“ (Jh 7:52).

Jeesus „tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu“ (Jh 1:11).

Ta „jättis Naatsareti ning asus elama Kapernauma, mis on mere ääres, Sebuloni ja Naftali aladel, et läheks täide, mida on räägitud prohvet Jesaja kaudu: „Sebulonimaa ja Naftalimaa, mere teel, sealpool Jordanit, paganate Galilea, rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud, ja neile, kes istuvad surma maal ja surma varjus – neile tõuseb valgus!““ (Mt 4:13-16).

Jeesus kiitis õndsaks neid, kel silmad olid näha ja kõrvad kuulda: „Õndsad on aga teie silmad, et need näevad, ja teie kõrvad, et need kuulevad. Sest tõesti, ma ütlen teile, palju prohveteid ja õigeid on ihaldanud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud“ (Mt 13:16j).

Aga meie? Jah, midagi ei ole parata, et meie ihusilmad ei saa Jeesust näha, nagu seda võis Toomas, kes tunnistas: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Kummatigi, ka meil on lootust. Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad“ (Jh 20:28j). Oluline on, et me oma võimetust tunnistaksime Temale, kes võib anda silmavalguse – „Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu. Aga et te nüüd ütlete: „Meie näeme“, siis jääb teie patt teile“ (Jh 9:41).

Nii me võime viimselt ka oma pimedust ja nõtrust ära tundes paluda Teda: „Ma usun, avita mind mu uskmatuseski!“ (Mk 9:24).

Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi. (Jh 4:14)

Pole inimest, kellel ei oleks iial janu. Kõigil on alati millestki puudus. Tühjus vajab täitmist, loodus vaakumit ei salli. Elumõte vajab leidmist, inimene ei talu mõttetust. Selsamal eesmärgil kogutakse ka maist vara: materiaalne varandus peab teenima vaimse elumõtte leidmist. Isegi ilusama auto soetamine on ajendatud vaimsest eesmärgist – n-ö koledam masin ei pruugi ju sõiduomadustelt halvem olla.

Jeesus pakkus janu kustutavat vett Samaaria naisele, kellega Ta kohtus kaevul. Küllap Ta tajus naisest vaikselt kerkivaid küsimusi elumõtte järele. Lugu on mõjukas, naine igati asjalik ning karakteerne. Vestlusest, mis nende vahel arenes, on maalitud rohkesti pilte. Naise eluviis oli üsna „moodne“: tal oli olnud viis meest ja ta elas momendil vabaabielus (Jh 4:18). Ei selgu, miks see nii oli juhtunud, kuid küllap oli ta oma elukäigu jooksul korduvalt elumõttest mõlgutanud. Kas on võimalik leida ühte ja ainsat tõelist armastust ning õiget abikaasat? See küsimus ei ole maiselt lahendatav, sest ükski abikaasa ei saa olla inimesena täiuslik – uute partnerite jätkuv rida ei lahenda iseenesest midagi. Mingil hetkel peab inimene taipama, et täiuslikku armastust saab leida ainult üheskoos Jumalaga, kes tahab pühitseda kogu inimeste elu – mida varem see juhtub, seda parem. Seepärast esitab Jeesus üleskutse, et abiellutaks otsekohe igavesti õige abikaasaga – samal ajal peitub tema sõnades vihje, et kahjuks see kõigil ei õnnestu (Mt 19:3–12). Sellegipoolest on võimeline õiget elu ja mõtet leidma ainult see, kes ei seisatu poolel teel, vaid otsib viimse peale välja minnes.

Samadele tõikadele osutab näitlikult ka Jeesuse sõna: „Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi!“ Janu maiste asjade ja aina uute kogemuste järele ei kustuta meie tegelikku janu. Sellises käitumises väljendub pigemini igatsus igaviku järele, mis on aga kahjuks varjunud meie pilgu eest. Kus Jumal siis on? Pole teda kusagil taevas. Kes nii küsib, see pole veel jõudnud järele mõelda, et kui taevas peaks tõesti olema „jumal“, siis oleks see ju väiksem kui taevas ise, kuuludes universumisisese üksikolevusena pigemini loodute hulka. Tõeline Looja on igas mõttes suurem kui kogu universum või taevas ning seega nähtamatult lähedal igale otsijale. Kas õpime teda märkama?

Ühes teises vestluses sidus Jeesus kõneluse elavast veest Vaimuga, mida tal on pakkuda (Jh 7:38j). Sarnaselt õpetas ta ka Samaaria naist: „Jumal on Vaim“ – ja kuna ka inimesel on vaim, siis suhe nende vahel on vaimne (Jh 4:24). Inimene ei ela ainult leivast, ütles Jeesus kuradile, kes Teda kõrbes kiusas ja pakkus elukvaliteedi parandamiseks materialistlik-ateistlikke kiirlahendeid: kivid leibadeks, kõigile süüa; imesid ja tsirkust (hüppa kõrgelt alla); ja muidugi maailmarevolutsiooni – üliinimese diktaatorlik võim kõige üle (Mt 4). Sisuliselt tahtis kurat, et Kristus võtaks vastu rolli olla Antikristus.

Elukvaliteedi parandamine ja elumõtte leidmine algab meie sisemisest elust. Vaimne kontakt Jumalaga mõjub joomisena elava vee allikast, mis kustutab meie janu. Ilmaliku ühiskonna soov janu vaigistada on illusioon, sest olles tühi ja vakantne religioonist, mis vaatab maisest maailmast kaugemale vaimse suunas, ei suuda see pakkuda muud kui tühjust ja vaakumit, mis jääb järele tõelise Vaimu kadumisest. Ükski vaakum ei suuda aga säilitada tühjust, vaid täitub paratamatult miskiga. See „miski“ aga ei ole teine tühjus või vaakum, vaid hoopiski midagi muud. On hea, kui meie elu täitub just Jumala Vaimuga, sest on ka muid vaime hulkumas mööda maailma ja otsimas, keda neelata (1Pt 5:8).

Kindlasti tuleb igaühel mingis mõttes läbi käia elukõrbest, kus oleme kurja kiusata ja vajame elavat vett, mis kustutab ehtsalt meie janu. Seda on Jeesus suutnud kuni tänapäevani, seetõttu ongi kristlus levinud võimsaimaks usundiks maailmas. Meie usu võimsus on vaimne võimsus, suutes ühtlasi lakkamatult kustutada meie janu. Ainult sel teel, et me pidevalt joome vaimset eluvett, kustutatakse igavesti meie janu.

Õnnistatud nädalat kõikidele!

Kui Jumal oli inimese savist valmis voolinud, jäi tükk savi üle. „Mida sulle veel voolida?“ küsis Jumal. „Vooli mulle õnn!“ palus inimene. Jumal ei vastanud midagi ning pani vaikides ülejäänud savitüki inimesele pihku. („Kuldsed lood“)

Kõiksugustel tähtpäevadel on meil kombeks soovida üksteisele palju õnne. „Palju õnne!“ – see on selline soov, mida kõik mõistavad. Me kõik igatseme oma ellu midagi, mida me nimetame õnneks. Õnn tähendab erinevate inimeste jaoks üsna erinevaid asju, on ju inimesed, nende igatsused ja ootused erinevad, kuid õnne saamine või saavutamine muudab inimesed üksteisega väga sarnaseks: muudab nad õnnelikeks, rõõmsateks, tänulikeks, heldeteks, suuremeelseteks, leplikeks. Sellisteks, kelle peale vaadates tunned ka ise rõõmu, sellisteks, kellega koos on hea ja kerge olla. Kui inimene on tõeliselt õnnelik, siis tundub tema õnn, osa sellega kaasnevast tundest, üle kanduvat ka neile, kes on õnnetud.

Vahel on inimesel õnnest vajaka, siis on ta õnnetu, teisiti öeldes ilma õnneta. Mõnikord kuulume nende hulka meiegi. Kuhu aga kaob õnn? Miks seda alati ja kõigile ei jätku? Miks peame seda ikka ja jälle juurde paluma, nii endale kui teistele?

Jumal, meie Looja, annab igaühele meist koos eluga kaasa ka materjali, millest õnne voolida, nii nagu lugesime ühest ammusest mõistuloost, mis on selle mõtiskluse aluseks. Ta annab maailma, mis meid ümbritseb, kõik, mis selles maailmas on, annab ka inimesed, kes meid ümbritsevad, meie kõrval oma elurada käivad. Sellest peab igaüks endale ise oma õnne valmistama. Vahel teeb ta seda üksi, vahel kaasab õnne valmistamiseks ka teisi enda kõrval. Sagedasti voolitaksegi õnn teistega üheskoos. Kui me oleme õnnetud, siis kas mitte selle pärast, et me ei ole osanud Jumala poolt meile kingitud andidest, sellest materjalist, mida ta meile on pihku pistnud, endale õnne voolida? Või oleme teiste õhutusel ja eeskujul voolinud midagi, mida meile endale tegelikult vaja ei lähegi ja mis seetõttu meile ka rõõmu ei valmista? Äkki me oleme kogemata voolinud õnne asemele hoopis õnnetuse, millegi, mis õnne rikub või hävitab? Või oleme meile kingitud annid ja võimalused, meile pihku pistetud savi lihtsalt kasutamata jätnud, ära raisanud, minema visanud?

Kõik, mis meil on, tuleb Jumalalt. Tema võimalused on piiramatud, Tema on helde ja Ta annab, kui me Temalt palume. Tema annab meile, kui me seda vaid palume, juurde uut materjali, et võiksime ikka ja uuesti oma õnne voolimist alustada. Ja mis kõige olulisem: kui me vaid üksi oma õnne voolimise töösse pusima ei jää, vaid Teda appi palume ja Temalt oma tööle õnnistust palume, siis kingib Tema meile ka tarkust, oskust ja visadust oma õnne valmistamisel.

Palugem siis Jumalat endale appi, palugem Temalt tarkust, armastust ja hoolivust, et me oskaksime sel alanud aastal Jumala kingitud savitükist, Tema poolt meile kingitud võimalustest ja vahenditest valmistada endale ja neilegi, kes meie kõrval oma eluteed käivad, just selle õnne, mida me igatseme. Õnne, mis iial otsa ei lõpe. Õnne, millest saame jagada neilegi, kel on sellest puudu.

Kutsun sind hetkeks mõtlema end rannale, vaatama päikeseloojangut. Kas oskame mõtelda siis nii, nagu kord Valter Ojakäär, kelle jaoks 2016. aasta jäi siin viimaseks? Ta on kord kirjutanud ilusa mõtliku laulu ja sõnad „Õhtu rannal“:

Sa unustad end ja pilvede lend
kisub kaasa su pilgu,
kui loodest on saabumas öö.
Videvik vajunud veele,
kaasas varjusid, vaikust ja und.
Sirelid puistavad teele,
õisi kui lõhnavat lund.
Õhtu rannal ja südames rõõm,
et päikeselõõm
homme jälle meid ootab,
üle sinise taeva ja vee …

Kas meilgi on loojanguajal südames rõõm, et päikeselööm homme jälle meid ootab, üle sinise taeva ja vee?

Ühes oma viimases raadiointervjuus ütles teine 2016. aastal siit lahkunu Eri Klas: „Vaadake, kui palju on õnnistust!“ ja jätkas sooviga: „Olge hoitud!“

Kas meie oleme seda näinud, taibanud, kui palju on meie elus Jumala õnnistust ja hoidmist? Kas oleme taibanud, kui palju on Jumal meid, meie lähedasi, meie maad ja rahvast hoidnud?
Kas see on ka sinu kogemus, et Issanda halastused on olnud ka igal möödunud aasta hommikul uued? Kas tunned, et ka sinul on tulevikku vaadates lootust, sest sa loodad Kõigeväelise peale, Tema peale, kes on hea neile, kes Teda ootavad, hingele, kes Teda otsib? Me ei pea kartma, tundma hirmu tumeda tuleviku ees, kui püüame püsida Tema tahtes, kelle käes on kõik meie ajad ja kogu universumi kulgemine.

Maailm, milles me elame, muutub päev-päevalt aina vähem etteaimavaks. See oleks nagu hiigelsuur karussell, mille tiirlemise kiirus aina kasvab. Paljudel läheb sellest süda pahaks, kaob orienteerumisvõime. Samas tähelepanelikumalt vaadates märkad, et on ka neid, kes säilitavad rahu, selge meele, mõistliku mõtlemise. Ühel hetkel ma taipasin, et selle maailma tempo tõus on seotud sellega, kui kaugele me sätime end kõige keskmest. Mida kaugemale Jumalast, seda kiiremaks selle karusselli servadel muutub tempo. Aina ohtlikumaks. Lõpuks väljakannatamatuks.

Aastavahetustel püüavad paljud ennustada tulevikku või lugeda õhinal seda, mida ennustajad meile ennustavad. Aastavahetus on ka ilusate tõotuste, heade lubaduste lubamise aeg. Vähesed suudavad aga tõotatut, lubatut täita. Äkki oleks mõistlik lubada midagi sellist, mille kohta võid olla kindel, et Sind aidatakse selle lubaduse täitmisel, ja See, kes sind aitab, suudab oma tõotusi täita? Kuidas see Jumala Poja tõotus oli, mis kõlas siis, kui meid ristiti: „Vaata, mina olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani.“ Nii on tõotanud maa ja taevaste looja, kõigeväeline Jumal. Tema lähedusse hoidjatele – Tema tahet taibata ja täita püüdes ei pea me tundma hirmu homse ees.

Veel üks meenutus möödunud aastast, kirjanik Ellen Niidult, keda me samuti Jaani kirikus matsime. Ta on kord meenutanud: Ise olen ma algusest peale uskunud aimdusi, imesid ja soovide jumalikku taevas kirjasolekut.

Minulgi olid peas – ja on veel tänagi – kõik kiriku- ja laulupeolaulud. Küllap nende sisu mu meeli ka natuke kujundas. Peale selle luges ema mulle lapsepõlveõhtute unejutuks ette terve Piibli.

Kas keegi ka meid kord niimoodi meenutab?

See aasta algab pühapäevaga. Aidaku see meil mõista, mis on oluline, ja mitte seda olulist unustada. Ernst Enno sõnadega:

Üle põldude ja aasade,
üle väljade ja metsade
liigub soojuse ja valguse tiivul
pühapäevahommikune rahu,
kumisev kellahelin huultel,
ja manitseb palvele, –
ning kaugel, tolmunud teedel
ruttavad inimesed – kirikusse.

Kõrgemal kui päev, kõrgemal kui öö –
hingede igatsuse mäetippudelt
tõuseb ohete ohvrisuits
üles Sinu armastuse puhtusesse
ja tasa palvetab süda:
valmista meile kodu kauge paradiisi hõlma,
kus tähed laulavad, õndsuse mäed hõiskavad
ja Sinu lapsed sätendavad
surematuse valguses –
Oh Kristus, meie vend ja me Jumal.

Soovin sulle, hea lugeja, selleks pühapäevaga alanud aastaks tarkust püsida Jumala läheduses, võtta igas päevas aega palveks ja pühakirja lugemiseks. Seada korda ka mõranenud ja purunenud suhted, et võiksime öelda nii nagu Martin Luther: „Kui ma teaksin, et homme tuleb maailma lõpp, istutaksin ma täna õunapuu!“ Õnnistatud uut aastat! Rõõmu reformatsiooni 500. ja meie kiriku 150. aastast! Palju põnevat ja ilusat on ees. Olge hoitud!

Jälle jõulud! Jälle needsamad iidvanad laulud ja lood Petlemma rändavast Maarjast ja Joosepist ning nende ees suletud ustest, karjastest, kes valvasid öösel karja, ja inglist, kes oma tulekuga need kõikenäinud mehed suutis ära hirmutada, ning rõõmusõnumist, mis pani karjased kiiresti liikuma, ja lapsest, kelle juurde nad ruttasid – lapsest, kes on muutnud seda maailma enam kui keegi teine.

Kui keegi suudaks kokku lugeda need sajad miljonid, kes neil päevil neid vanu lugusid kuulevad, neid vanu laule laulavad, võiks ta imestada, mis see küll on, et need miljonid sellest ei tüdi, et mõnest eelmisest korrast pole neile ja meile küllalt saanud, et minnakse taas ja taas, ikka ja jälle, ootamata midagi uut. Paljud pigem pahandavad, kui mõnes vanas laulus on mõnd sõna muudetud. Selles loos ja nendes lauludes peab olema midagi salapärast, mis ei tüüta isegi 50. korral. Nendesse peab olema peidetud mingi aare, mida me tulles ehk loodame leida. Mis see on? Kas me oleme juba leidnud?

Ehk leiame vastuse Leelo Tungla luuletusest:

Ühteviisi kirgas, hele jõuluöö on kõikidele –
vaestele ja jõukatele, arutuile, nõukatele,
uhkeile ja rusutuile, usklikele, usutuile,
solvatule, salvajale, vangile ja valvajale,
öö on sama, sõnum sama – kõiki tuldi lunastama ...
Tahaks öelda: kõiki neid.
Tegelikult tead: ka meid.

Ja selles see aare ongi – lunastuses. Jumal saatis oma Poja sellesse maailma, et meid lunastada, vabastada kõigest elutust, et meile elu sisse puhuda, nii nagu kord loomisel. Et me saaksime elada elusamat elu. Et miski meid selles ei takistaks.

Kas olete mõelnud, mis meid inimeste puhul vahel nii hämmastab, et võtab silmad märjaks? Mulle tundub, et see on kohalolek, täielik pühendumine, südamega, hingega asja juures olemine. Sa võid aimata meeletut tööd, mis on sellele hetkele eelnenud, kuid see, mida sa näed, kuuled, tajud, on täiuslik pühendumine, kohalolek, julgus ületada ületamatut. Ja see, kuidas ta ühel hetkel laulab, mängib, ajab meeletu raskuse sirgetele kätele või võtab sind sõnagi ütlemata kõvasti, hellasti oma käte vahele, on nii võimas, liigutav, et ei julge hingatagi. Kuid rõõmusõnum on see, et seda ei suuda vaid n-ö tipud, üliandekad, lõpmata visad ja töökad. Seda suudavad kõik, kui nad lasevad end aidata, end lunastada, vabastada kõigest sellest, mis ei lase vabalt hingata, julgelt mõtelda, ütelda, tegutseda, saada tänulikeks teekäijateks, kes ei asuta ennast siia, ajutisse elama, vaid kartmata lõppu, igatsevad enamat.

Lasta end lunastada, see tähendab lasta end tühjaks saada – taevatühjaks, sest ainult tühjadesse saab Jumal midagi asetada – midagi ülimalt väärtuslikku. Kui Arvo Pärt tuli koos ühe noore lauljaga Rooma paavsti juurest Pärdi meie Isa palvet laulmast ja mängimast, toonitas Arvo Pärt tagasiteel sellele andekale poisile midagi väga olulist. See kõlas umbes nii: „Kui sa tunned, et sul läheb väga hästi, et sina oled midagi suurt korda saatnud, siis mine kirikusse, süüta palveküünal ja täna Jumalat. Kui sa seda ei tee ja lähed uhkeks, oled sa iseennast nii täis, et Jumal ei saa sinusse enam midagi head panna.“

Paljude andekate ja töökategi areng ongi nii seisma jäänud. Nad on nii ennasttäis, et mitte midagi enamat neisse ei mahu. Paljud hakkavad siis teisi maha tegema.

Jumal lunastab meid uhkusest, ennasttäis olekust, teiste kopeerimisest. Ta aitab meil saada taevatühjaks ja annab meile enam, kui me iial oleksime osanud paluda. Elu, mis on olnud hall või mustvalge, saab kirkad-sügavad värvid. Meeled avanevad ja pealispinnalisele elule lisandub üks oluline mõõde – vertikaalne, kõrgus ja sügavus. Sa julged vaadata oma kinganinadelt ja asjadelt ülespoole – kaasinimeste silmadesse ja taevasse ja mitte vaid hetkeks. Sind hakkavad huvitama sügavus ja kõrgus. Ja kui sa kuulad tühiseid jutte, aimad sa, mida nende taha peidetakse. Sa ei põgene inimeste juurest. Sa mõjud neile nii, et nad tahavad muutuda, saada teistsugusteks – tahavad endagi ellu kõrgust ja sügavust.

Lunastatud on tänulikud ja tähelepanelikud. Nad ei pea midagi head ja ilusat, mida nad vastu võtavad, kogevad, enesestmõistetavaks ja kui keegi neid tänab või nende headusest räägib, ei saa nad aru, mida erilist on nad teinud. Nemad lihtsalt elavad – võtavad Jumalalt vastu head ja annavad seda edasi nagu jõgi, mis ei mõista, miks järv teda vee eest kiidab.

Need, kes karjuste kombel ruttavad sinna, kuhu ingel neid juhatab, leiavad lapse, kelles Jumal ütleb meile, et me ei pea kartma, meie elu ei pea olema täis hirmu. Jumal, kes julgeb tulla siia ilma väikse lapsena, võtab temasse uskujailt hirmu homse, tuleviku ja isegi surma ees. Usk Petlemmas sündinud Lunastajasse asetab meisse usalduse Jumala kaitsesse, õnnistusse, Tema imeliste tõotuste täitumisse.

Nende jõulude eel kuulsin kurtmist, et kui lund ei tule, pole jõulud tõelised. Esimeste jõulude lugu ei räägi midagi lumest. See räägib Maarjast ja Joosepist, Petlemma kodude kinnistest ustest, Jumala Poja sünnist laudas, karjastest, kes ingli kuulutuse peale ruttavad vaatama üht last, kes lunastab maailma. Lumest ei ole seal sõnagi. See vana lugu räägib ka sinust ja minust, sellest, et ka meile on sündinud Lunastaja, kellesse uskudes saab meie elu imelised mõõtmed. Saame elada elusamat elu. Saame elada igavesti, kartmata homset, kartmata surma. Ja kui tuleb aeg siit lahkuda, kannab Jumala tuul meid siit ära, sest oleme taevatühjad. „Kõik kartus on kadunud, lõppenud hirm, sest ilmunud meile on Jumala arm.“ Ja niikaua, kui rändame veel siin, paistab meist välja, et oleme leidnud selle aarde, mida miljonid käivad jõulude ajal otsimas pühakodadest pühakirja sõnadest, lauludest, palvetest. Ilusat ülesleidmist!

On aeg lõpetada Ellen Niidu luuleridadega:

Rookatuse taga meri magab.
Mündi ja kummeli hõngu hingavad heinad.
Kuupaiste valgus on karedais linades.
Vaatab meid taevas põhjatult sinades.
Ja igavik meile lahti seab oma suletud seinad.

Kui jutt on jõuludest, siis on loomulikult tähelepanu Ema Maarjal ja Poeg Jeesusel. Kasuisa Joosep on statist, üsna kõrvaline tegelane. Katoliiklased räägivad „Pühast Perekonnast“. Kui võtta sõna „püha“ selle algses tähenduses, siis on tegemist tavalisest ja argisest „eraldatu, (Jumalale) pühitsetuga“, mida ei tohi puutudagi. Jeesus heidab oma kaasaegsetele juutidele ette vanemate toetamise kohustusest kõrvale hiilimist millegi „pühaks“ tunnistamise teel: „Kui inimene ütleb isale või emale: „Mis sinul iganes oleks minu käest saada, on korban“, see tähendab: templile pühendatud ohvriand“.“ (Mk 7:11). Kui võtta niisuguses tähenduses „püha“, siis on Jeesus koos Neitsi Maarja ning kasuisaga tõesti püha perekond – tegemist on täiesti erilise ning kõigest tavalisest erineva kooslusega.

Sellist olukorda ei saa seada tavalise eeskujuks. Räägitakse küll pühast perekonnast, aga keegi ei ole kuulnud, et Joosep ja Maarja oleksid elanud „pühas abielus“. Juba see sõnakombinatsioon kõlab blasfeemiliselt. Nad olid kihlatud, enne kui Maarja jäi käima peale (Lk 1:27), kuid kihlatud olid nad ka Jeesuse sündimise ajal (Lk 2:5). Uues Testamendis on palju juttu pulmapidudest, ent kusagil ei mainita, et Joosep ja Maarja oleksid oma kooselu abieluks vormistanud.

Juutide jaoks oli conditio sine qua non, et Messia kandidaat on Taaveti soost. Joosep pani Jeesuse ümberlõikamisel talle nimeks Jeesus (Mt 1:25; Lk 2:21) ning tunnistas ta juriidiliselt oma pojaks. Jeesus ei olnud avalikkuse silmis vallaslaps, vaid „Joosepi poeg“ (Lk 3:23; 4:22; Jh 1:45; 6:42) ja seega (Mt 1:20) „Taaveti poeg“ (Mt 22:42 jm).

Kristlasteks saanud paganate jaoks ei olnud Jeesus niivõrd kauaoodatud Messias kui Kristus – tiitli tõlkest sai tema pärisnimi. Äärmiselt tähtis oli kõik, mis aitas väljendada Jeesuse jumalikkust. Enne IV–V sajandi suuri põhimõttelisi kristoloogilisi debatte võidi Jeesust iseloomustada monofüsiitlikult kui kõrgeimat preestrit Melkisedeki korra järgi, kes rahva pattude iga-aastase lepitusohvri asemel toob üheainsa, lõpliku ohvri, ohverdades iseend, sest ta on „isatu, ematu, suguvõsatu, kel ei ole päevade algust ega elu otsa“ (Hb 7:3).

Ometi on just see, mida Matteuse ja Luuka evangeeliumis räägitakse Joosepist, meile oluline, ja just eeskujuks olemise küljelt. Lunastaja/Päästja ülesanne on niivõrd ainukordne/singulaarne, et me ei saa ennast mõttes asetada tema olukorda. Samuti on rõhutatult erandlik Neitsi Maarja, kellest suure osa kristlaskonna jaoks on saanud Jumalaema/Jumalasünnitaja, kelle poole palves pöördutakse. Joosep on aga lihtsalt üks lõpmata hea südamega, sõnakuulelik ning leplik mees. Ta täidab kõik unes inglilt saadud korraldused (Mt 1:20j; 2:13.19.22), kaitseb ja varjab ustavalt Maarjat ja Jeesust. Parem ei saaks olla.

Kui lugeda Piiblit, siis on tihti just mõned varju jäävad kõrvaltegelased need, kes käituvad uskumatult ausalt ja omakasupüüdmatult. Tasub mõelda näiteks hett Uurijale, ning tema kõrval Batsebale ja Taavetile ning sellele, milliseid nurjatusi nood pisemagi sisemise tõrketa teevad (2Sm 11). Kui ma noore mehena kord seda nimetasin oma õpetaja Uku Masingule, siis tema juhtis mu tähelepanu tõigale, mida niisama märgata ei ole võimalik, vaid mille nägemiseks on vaja tunda tausta. Masing ütles, et Taaveti troonijärgluse lood (2Sm 11–24; 1Kn 1-2) on absoluutne ja särav pärl tolleaegse suurte ja vägevate rahvaste „kirjanduse“ (ükskõik, kas seda võtta kitsamalt või avaramalt) kõrval, kus sellise tolle aja jaoks pretsedenditu detailirohkuse ja avameelsusega on kirjeldatud elu palees, nagu see käis.

Piibel on palju mitmekihilisem, kui paistab. Üks võimalus Piiblit lugeda on moralistlik. Aga tasub meeles pidada, et see ei ole ainus ega ilmselt ka olulisim asi pühakirja jaoks.

Kummatigi on hea, et natukene on juttu ka lõpmata usaldavast ja leebest Joosepist. Jah, teda ei nimetada „püha/pühak“ Joosep, aga tal on siiski nimepäev kalendris (19. märts).

Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.“ (Jh 1:29)

Eile tähistasime oma kodukiriku, Tallinna Jaani kiriku 149. sünnipäeva. Kirikule on selle sissepühitsemisel antud evangelist Johannese (eestipäraselt Jaani) nimi.

Evangelist Johannese sümboliks kunstis on kotkas. Kotka pilt on meie koguduse lipul. Ka meie koguduse ristikujulisel tänumärgil, mille eile said taas viis tublit inimest, kes koguduse heaks on palju teinud, on kotka kujutis. Kotkast on inimesed läbi aegade pidanud jumalikuks linnuks. Tal on uhke ja väärikas välimus, võimsad tiivad. Tiivad, mis kannavad kõrgemale teistest lindudest, taeva avarustesse. Kotkast on peetud ka vabaduse sümboliks – seostub ju taeva avarus, milles kotkas lennul liugleb, vabadusega. Taevas ei ole piire. Kotkas tõuseb kõrgemale kõigist lindudest, ta on suutnud end lahti kiskuda maistest püünispaeltest.

Kas see, et kotkas tõuseb teistest lindudest kõrgemale, on aga iseenesestmõistetav? Lugesin kord üht vana lugu kotkast ja kanast.

Oli kord üks kanakasvataja, kes armastas väga kaljuronimist. Ühel päeval, kui ta turnis eriti keerulisel kaljumürakal, jõudis ta lõpuks suure rahnuni, millel oli suur pesa ja pesas kolm suurt muna. Kotkamunad. Ta teadis, et see oli täiesti ebaökoloogiline ja kahtlemata illegaalne, aga kiusatus sai temast võitu ning olles kõigepealt kontrollinud, et emakotkast ei ole lähedal, pani ta salamisi ühe kotkamuna seljakotti. Seejärel jätkas ta ronimist, sõitis tagasi rantšosse ja pani kotkamuna kanakuuti. Sel ööl istus kana hiigelsuurel munal kõige uhkema kanana, keda kunagi nähtud. Ja ka kukk näis enesega väga rahul olevat. Kui aeg käes, koorus munast kotkabeebi. Ta vaatas ringi ning nägi kana. „Mamma!“ kraaksatas ta.

Ja nii juhtuski, et kotkas kasvas üles koos kanadest-kukkedest õdede-vendadega. Ta õppis tegema kõiki asju, mida kanad-kuked teevad: loksuma ja kaagutama, porist kaeratange ja ussikesi otsima, vihaselt tiibu plaksutama, paar jalga õhku lendama ning seejärel maanduma, prahi- ja sulehunnikusse kukkuma. Ja ennekõike uskuma, et ta on igal juhul ja täiesti kana.

Ühel päeval, juba vanemas eas, juhtus kotkas, kes arvas, et ta on kana, kogemata taevasse vaatama. Kõrgelaubalisena, hõljudes majesteetlikult õhuvooludel, lennates pingutusteta, liigutades õige pisut oma kuldseid tiibu, lendas seal kotkas.

„Kes see on?“ küsis vana kotkas, kes oli kindel, et on kana. „Ta on võimas. Nii palju jõudu ja graatsiat. Missugune liikumise poeesia! Ka mina tahaksin nii!“

„See on kotkas,“ lausus kana. „Ta on lindude kuningas. Tema on õhulind, aga meie, meie oleme kõigest kanad, meie oleme maalinnud.“

Ja juhtuski nii, et see kotkas elas ja suri kanana. Maa peal. Tundmata taeva avarust, vabadust. Saamata hõljuda, tundmata, mida tähendab lasta ennast kanda soojadel õhuvooludel.

Kurb lugu. Kurb, kui keegi jääb ilma sellest, mis talle on määratud, kui ta ei saa selleks, kelleks ta on loodud. Inimene on loodud elama kooskõlas oma Jumalaga ja Jumala juurde, Tema taevasesse riiki peab ta kord, kui tema elurännak maa peal lõpeb, ka jõudma. Mitte kõik ei tea seda, mitte kõik ei suuda seda uskuda. Et saada iseendaks, peab olema keegi, kes juhatab teed. Et kasvada kanade keskel kotkaks, peab olema keegi, kes õhutab tõstma pilku taeva poole, keegi, kes ütleb, et taevas ei ole kättesaamatus kõrguses, ja julgustab taeva poole pürgima.

Eilse pühapäeva, kolmanda advendipühapäeva juhtmõte on „Valmistage Issandale teed“. Sellega seoses tuletasime meelde pühakirjatekste Ristija Johannesest. Mis seob neid kahte Johannest: Ristijat ja evangelisti? Paljugi. Ilma Ristija Johanneseta poleks olnud evangelist Johannest. Ristija Johanneseta poleks kalurist saanud kotkast.

Ristija Johannes kutsus inimesi meeleparandusele, ta kuulutas: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal.“ Tema õhutas inimesi oma patte kahetsema, meelt parandama. Vabanema sellest taagast, mis takistab inimest Jumala poole püüdlemast, nende patukoormast. Ta pööras inimeste pilgud taas taeva poole, selle Jumala poole, kelle poole püüdlemisest olid inimesed – oma elu lootusetut patusust tundes – peaaegu loobunud. Ta kinkis inimestele usu, et Jumal ei ole kaugel, ei ole oma rahvast hüljanud, vaid ta tuleb oma rahva juurde õige pea. Tema oli see, kes suunas inimesed seni peaaegu tundmatu, puusepa Jeesuse-nimelise poja juurde, tunnistades esimesena Teda Jumala saadikuks: Jumala Talleks, kes kannab ära maailma patu.

Ristija pööras inimeste pilgud taeva poole, andis neile aimuse, et taevas ei ole nende jaoks suletud, nemadki võivad lennata, võivad sinna jõuda. Jeesus, kellele ta teed valmistas, kinnitas seda sõnumit ja aitas inimestel vabaneda taagast, mis lendamist takistab – oma ristisurmaga võttis Ta ära nende patukoorma, mis muudab inimese nii raskeks, et isegi usutiivad ei jõua teda maast kergitada, taeva poole tõsta. Jeesus hindas Ristijat kõrgelt. Ta on öelnud: „Ma ütlen teile, ei ole naisest sündinute seas kedagi suuremat Johannesest.“

Ka evangelist Johannesest sai Ristija Johannese kombel kuulutaja. Üks nendest, kes läkitati Jeesuse poolt maailma inimesi ristima ja neile evangeeliumi kuulutama. Tema evangeelium on saanud paljudele rajaks Jumala armastuse juurde.

On advendiaeg, Kristuse tulemise aeg. Jaani ehk Johannese koguduse sümboliks on kotkas. Uhke lind, kes püüdleb taeva poole. Meiegi püüdleme taeva poole. Mõelgem tänus neile, kes on meie pilgud pööranud taeva poole, kes on meie jaoks taeva avanud, julgustanud meid sinna pürgima. Toetagem üksteist, et me sellelt teelt, taevateelt, ei eksiks, et me ei väsiks ega tüdiks. Palugem, et meie tiivad saaksid tugevaks nõnda, et me kõik võiksime kord taevariiki pärale jõuda. Aamen.

Kannatlik ootaja või kärsitu loobuja?

Psalmist ütleb (Ps 42:12): Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!

Paulus kirjutab tessalooniklastele (2Ts 3:5): Issand aga suunaku teie südamed Jumala armastuse ja Kristuse kannatlikkuse poole!

Olla kannatlik ja oodata. Kes seda tänapäeval enam jaksab? „Iga asi omal ajal“ – nii kord öeldi. Kui vaadata paljude inimeste kärsitust või sedagi, kuidas poodidest mis tahes aastaajal võib saada kõike seda, mis kunagi oli siin maal kättesaadav vaid sügisel, siis tahaks vana lause ümber muuta ja öelda: „Iga asi igal ajal ja head asjad paluks kohe!“ Kuid kas see on ikka nii? Mis saaks, kui emad tahaksid lapsi kanda oma südame all üheksa kuu asemel näiteks üheksa päeva? Kui õunapuud puhkeksid õitsele talvel? On endiselt palju sellist, mille jaoks on oma aeg ja mida on vaja kannatlikult oodata. Targaks saadakse aastatega. Osavaks muututakse aastatega.

Ladinakeelne sõna „attendere“ tähendab ‘sirutada ennast ettepoole’, ‘oodata’. Selleks, et suudaksime kannatlikult oodata, on vaja usku ja lootust. Ilma nendeta muutume kärsituks, proovime aina uut, katsetame, tõmbleme ja rikume palju ära. Maailm, millest usk ja lootus välja tõrjutakse, muutub hullumeelseks paigaks.

Miks Jumal ei sekku maailma asjadesse? Miks ta kurje kohe ei karista? Miks ta kohe ei lõpeta maailmas olevat ülekohut? Nii küsivad uskmatud oma kärsituses ja löövad käega. Kui Jumal kohe ei sekku, siis katsetame millegi muuga. Horoskoopide, selgeltnägijate ja new age’iga – erinevatest usunditest ja filosoofiatest kokku segatud uute voolude, õpetustega. Need, kes ei taha uskuda Jumalasse, on valmis uskuma lõpmata paljudesse asjadesse, kuid kahjuks osutub see muu vaid uduks, mis hajub tõsiste katsumuste ja surma ees. Kui Jumal ei tõota kiirelt saabuvat suurt õnne, siis usuvad kergeusklikud poliitikuid, kes enne valimisi lubavad täidetamatut, ja reklaami, mis lubab kohe õnne nende õuele tuua. Ja nii tormavad paljud nagu peata kanad, tallates jalge alla kõik hea ja ilusa ning lõpuks ka iseenda. Neil on kiire! Kuhu? Surnuaeda.

Pühakiri ütleb: Häda teile, kes olete kaotanud kannatlikkuse! Sina aga, Jumala inimene, põgene selle eest! Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka.

Jumal ei ole kärsitu ega vägivaldne. Tema, selle maailma Looja, teab, et kasvamine ja tervenemine võtavad aega. Tema teab, et me ei ole äädikakärbsed. Me pole merisead, kes oma sündimise päeval suudavad rõõmsalt ringi joosta. Meie inimeseks saamine – jalgadele tõusmine, rääkima hakkamine jne –, kogu meie areng, meie valmis saamine võtab aega. Mõni ei jõuagi selleni. Saada selleks, kelleks Jumal meid on mõelnud, võtab aega. Selleks on vaja kogeda palju, õppida palju, paljust läbi minna. On vaja kannatlikkust, alandlikkust.

Ühes ilusas Inglise kirikulaulus, mille on tõlkinud Siberi vangilaagrites olnud ja palju muid katsumusi läbi käinud vaimulik Harri Haamer, on sõnad: „Tänu Sulle õiekestest, mida teelt ma kogunud, tänu okkaist valusatest, mis mu käsi haavanud ...“ Tänada Jumalat kõige eest – seda saab siiralt teha vaid see, kes on taibanud tõe inimeseks saamisest ja Jumala armastusest, kannatlikkusest ja armust. Pühakirja sõnadega: „Me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“

Armastus ja kannatlikkus? Kui palju kannatlikkust on meiega olnud nendel, kes on meist tõeliselt hoolinud! Jah, kannatlikkus võibki sageli olla armastuse mõõdupuu. Jumal on meiega väga kannatlik, sest ta armastab meid enam, kui keegi on meid iial armastanud.

 Suunaku Issand meie südamed Jumala armastuse ja Kristuse kannatlikkuse poole! Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!

Palve: Rahu ja armastuse Jumal, me täname Sind. Sa oled olnud meiega imeliselt kannatlik! Sina oled kannatlikult oodanud, kui oleme põgenenud Su juurest. Oled meid oodanud, kui oleme olnud oma eksirännakutel. Sina, kes oled andnud meile kogu meie aja, oled kannatlikult oodanud neid väheseid hetki, mil oleme leidnud aega, et kõnelda Sinuga, otsida Sinu juhatust, Sinu armu. Oleme toonud Sulle oma väsimust ja kurbust, kurtnud Sulle oma haigustest ja hädadest ja unustanud tänada kõige hea eest, mida oled meile nii palju jaganud! Tänu Sulle ka iga inimese eest, kes on meiega kannatlik olnud, meisse uskunud, meid usaldanud ja armastanud ning selle läbi meid paremaks muutnud. Andesta meile meie kärsitus. Andesta, kui oleme kiirelt loobunud seal, kus oleksime pidanud olema kannatlikud! Anna meile andeks, kui oleme palju oma kiirustamisega ära rikkunud. Kingi meile rahu ja armastust, et meil oleks neid jagada neile, kes seda vajavad, ja et me ei kiirustaks mööda Sinust – oma elu allikast, lõppematust rahust ja rõõmust.