Oleme ilmumisajas. Kirikuaasta algab advendiajaga (< ld adventus Domini), Jumala tõotatud Päästja ootamisega, mis vanasti ei päädinud jõulupühadega, vaid kestis kuus nädalat – epifaaniani (kr epiphainō ‘ilmuma, paistma, end näitama, end ilmutama’). Seda markeerivad konkreetsed sündmused, mil kellegi silmad läksid lahti valguse nägemiseks: kolmekuningapüha (läänekirikus) tekst on paganate tulek (Mt 2:1–12) või siis jordanipüha (idakirikus), Jeesuse ristimine, mis avas Ristija Johannese silmad (Mt 3:13–17 par) ning mida võtab kokku Jeesuse kirgastamine, kus Tema auhiilgus sai korraks nähtavaks kahele Ta jüngrile (Mt 17:1–13 par).
Ilmumisaja pühapäevade tekstid räägivad sellest, kuidas mõne inimese silmad avanesid Teda nähes. Ja kelle vaimusilmad ning meel oli avanenud, nägid Jeesuses Jumala „kirkustnagu Isast Ainusündinu kirkust,täis armu ja tõde“ (Jh 1:14). Möödunud pühapäeva juhtsalm oli „Me oleme Teda ise kuulnud ning teame nüüd, et Tema on tõesti maailma Päästja“ (Jh 4:42). Nii ütles Samaaria rahvas, kui Jeesus oli ainult kaks päeva nende juures viibinud.
Kunagise Põhja-Iisraeli rahva olid assüürlased küüditanud ära ning asustanud maa muulastega. Uusasukad võtsid küll omaks Moosese Seaduse, ent ei pidanud Jeruusalemma templit oma pühamuks. Suhtumine nendesse oli tõrjuv – kui „Jeesus läkitas välja need kaksteist, käskis Ta neid: „Ärge minge paganate teele ja ärge astuge samaarlaste linna.““ (Mt 10:5).
Kuigi galilealased pidasid ise endid juutideks, olid nad jeruusalemlaste silmis poolpaganad – Naatanael küsib Filippuselt umbusklikult: „Mis võib küll Naatsaretist tulla head?“ (Jh 1:46). Nad teadsid: „Ega siis Messias tule Galileast?“ (Jh 7:41), „Uuri järele ja sa näed: Galileast ei tõuse prohvetit!“ (Jh 7:52).
Jeesus „tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu“ (Jh 1:11).
Ta „jättis Naatsareti ning asus elama Kapernauma, mis on mere ääres, Sebuloni ja Naftali aladel, et läheks täide, mida on räägitud prohvet Jesaja kaudu: „Sebulonimaa ja Naftalimaa, mere teel, sealpool Jordanit, paganate Galilea, rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud, ja neile, kes istuvad surma maal ja surma varjus – neile tõuseb valgus!““ (Mt 4:13-16).
Jeesus kiitis õndsaks neid, kel silmad olid näha ja kõrvad kuulda: „Õndsad on aga teie silmad, et need näevad, ja teie kõrvad, et need kuulevad. Sest tõesti, ma ütlen teile, palju prohveteid ja õigeid on ihaldanud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud“ (Mt 13:16j).
Aga meie? Jah, midagi ei ole parata, et meie ihusilmad ei saa Jeesust näha, nagu seda võis Toomas, kes tunnistas: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Kummatigi, ka meil on lootust. Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad“ (Jh 20:28j). Oluline on, et me oma võimetust tunnistaksime Temale, kes võib anda silmavalguse – „Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu. Aga et te nüüd ütlete: „Meie näeme“, siis jääb teie patt teile“ (Jh 9:41).
Nii me võime viimselt ka oma pimedust ja nõtrust ära tundes paluda Teda: „Ma usun, avita mind mu uskmatuseski!“ (Mk 9:24).
