Nädala mõte

„Naaman, Süüria kuninga väepealik, oli oma isanda silmis suur mees ja kõrgesti austatud, sest tema läbi oli Issand andnud Süüriale võidu. See vapper mees oli aga pidalitõbine. Kord olid süürlased käinud röövretkel ja toonud Iisraelimaalt vangina kaasa väikese tüdruku, kes teenis Naamani naist. See tütarlaps ütles oma emandale: „Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll see teeks tema pidalitõvest terveks!“ Siis läks Naaman ja jutustas oma isandale, öeldes: „Nõnda ja nõnda rääkis see tütarlaps, kes on Iisraelimaalt.“ Ja Süüria kuningas ütles: „Võid minna, aga tule, ma läkitan kirja Iisraeli kuningale!“

„Aga mis teie arvate? Inimesel oli kaks poega ja ta astus esimese juurde, öeldes: „Poeg, mine täna tööle viinamäele!“ Kuid too kostis: „Ei taha!“, ent hiljem ta kahetses ja läks. Siis astus isa teise juurde, öeldes sedasama, ent too vastas: „Küll ma lähen, isand!“, kuid ei läinud. Kumb neist tegi isa tahtmist?“ Nad ütlesid: „Esimene.“ Jeesus ütles neile: „Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki! Sest kui Johannes tuli teie juurde õiguse teed näitama, siis te ei uskunud teda, kuid tölnerid ja hoorad uskusid. Teie nägite seda ja ometi ei kahetsenud hiljemgi, et teda uskuda.““ (Mt 21:28–32)

„Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked! Seepärast ma lähen alla ja vaatan, kas minuni jõudnud kisa kohaselt on nad teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!“

Selle nädala teemaks on „Ustavus Jumala andide kasutamisel“. Pühapäeva piiblilugemised kutsusid meid Jumalalt saadud ande ustavalt, arukalt ja vastutustundlikult kasutama. Jumal on ustav.

„Vaata, Sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas, ja salajas annad Sa mulle tarkust teada“ ( Ps 51:8).

„Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama. Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks“ (Lk 9: 28–29).

„Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!“ (Rm: 12:21).

„Üks mees kinnitas preestrile, et on kõigist oma puudustest vabanenud ning „patune ja kirgede meelevallas inimene temas on jäädavalt surnud“. Preester kutsus mehe lõunale. Kuulanud vestluskaaslase algusest lõpuni tähelepanelikult ära, võttis preester laualt klaasi veega ja viskas vee mehele näkku. Too oli südamepõhjani nördinud ega hoidnud kokku sõnu oma pahameele väljendamiseks. „Näen, et endine inimene teis pole sugugi surnud, vaid oli lihtsalt minestanud,“ lausus preester muiates. „Klaasitäis vett tõi ta õnneks teadvusele“ („Olemise kergus“, „Puudusteta inimene“).

„Ja Issand ütles Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel  õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!“ Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, Aabram oli seitsekümmend viis aastat vana, kui ta Haaranist lahkus“ (1Ms 12:1–4).

„Siis astus Sebedeuse poegade ema koos oma poegadega Jeesuse juurde, kummardas ja palus temalt midagi.

Sellel nädalal on ilus juhtsalm – „Kadunud ja jälle leitud“.