„Ja Issand ütles Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!“ Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, Aabram oli seitsekümmend viis aastat vana, kui ta Haaranist lahkus“ (1Ms 12:1–4).
Kui Piibli alguslugudes kirjeldab pühakiri inimkonna arengulugu nende suhteliselt omapäi liikumisena, siis Iisraeli rahva ühe esiisa Aabrami kutsumisega Jumala poolt sai ajaloos alguse midagi hoopis uut.
Jumala poolt välja valitud inimese, Aabrami kaudu tabab inimkonda Jumala kutse: „Tulge tagasi, inimlapsed!“(Ps 90:3). Aabrami kutsumisest alates toimib Jumal maailmas senisest erinevalt. Maailma ajalugu ja õndsuslugu, s.t inimese ja tema Looja vahelise suhte lugu, lähevad teineteisest lahku. Sellest alates toob Piibel meieni ainult õndsusloo, s.t loo sellest, kuidas Jumal kõnetab inimest. Ajalugu Piiblis käsitatakse eeskätt just sellest vaatevinklist nähtuna. Jumal jääb Loojaks ning kõige toimuva Issandaks kogu maailmas, ent kõrvuti oma tegelemises tervikuga käib Ta oma erilist rada tolle ühe väljakutsutu Aabramiga, tolle ühe äravalitud rahvaga – iisraeli rahvaga.
Jumal kutsus ja Aabram läks. Midagi pole kirjutatud Aabrami kahtlustest ega kõhklustest selle kutse või pigem küll käsu puhul, mis inimlikult võttes pidid tal kindlasti olema. Jumala kutse tähendas jätta maha kodumaa, jätta maha sugulased ja omaksed ja siirduda täiesti uuele maale, väga kaugele, ilmselt vähimagi lootuseta kunagi neid näha. Jumala kutse vastuvõtmine tähendas riski.
Üldiselt arvatakse, et kui Jumal on inimest kutsunud, inimene on seda kutset kuulnud ja selle vastu võtnud, kutse vastuvõtmise märgina end ristida lasknud, siis sellega peakski nagu kõik lõppenud olema: eesmärk on saavutatud. Paljud tulevadki kirikusse konkreetse sooviga ennast ristida lasta. Leeriõpetusest, mis selle juurde käib, rääkimata sellest, et pärast ristimise vastuvõtmist peaks veel midagi tegema, oma elu ja ellusuhtumist muutma, ei taha nad kuuldagi. Ristimine on nende jaoks vaid ühekordne maagiline toiming, mis automaatselt peaks nende suhte Jumala ja igavikuga igaveseks korda seadma. Aga see pole nii. Nagu loeme tänasest kirjakohast: Jumala kutse vastuvõtmine tähendab tegelikult teeleminekut Tema käsul ja lähetusel. Algab rännak rajal, mille Jumal on igale inimesele määranud, elurännak, mille käigus tuleb lahendada erinevaid Jumala antud ülesandeid. Jumala kutse saanud inimese edasist elu võiks võrrelda põneva teekonnaga, põneva seiklusega. Just nimelt seiklusega: möödas on sihitu liikumine sünnist surma poole, elamine vaid sellepärast, et pead elama, kuna oled siia maailma sündinud. Antud on sihtpunkt – Jumalariik. Imeline paik, milleni jõudmine tähendab pingutust, tähendab ohte ja katsumusigi. Imeline paik, kus surma ja kannatusi, kõike seda, mis inimelu vahel ebameeldivaks muudavad, enam ei ole, kus ajamõiste kaotab oma tähenduse negatiivse külje. See, mida Jumal omadele pakub, mida Ta kinkida tahab, on väärt kogu pingutust, mida päralejõudmine eeldab.
Kui Jumal kutsub inimest, siis tõotab Jumal juba tema teekonnal, juba tema maises elus talle enamat, kui inimene isegi oma kõige julgemates fantaasiates on osanud ette kujutada. Jah – küllap Aabram oleks pidanud võimalikuks, kui Jumal oleks talle lubanud, et tema rikkused maal, kuhu Ta Aabrami viib, suurenevad veelgi, et tal saab õnne olema karjapidamises ja kauplemises. Kuid Jumal lubas, et ta saab terve rahva isaks. See tõotus eeldanuks, et Aabramil on suur hulk poegi – järeltulijaid ja pärijaid. Aga Jumalalt kutset saades oli Aabram juba 75 aastat vana, poegi, järeltulijaid, tal aga veel polnud. Sellises vanuses saada nii palju järeltulijaid, et nendest võiks välja kasvada rahvas, oli inimlikult võttes võimatu.
Ja ometi – Aabram kuulas Jumala kutset ja asus teele tõotatud maa poole. Meiegi, kes me seda kirjakohta loeme, oleme igaüks omal ajal ja omal viisil kuulnud Jumala kutset ja teinud esimesed sammud Jumala näidatud teel meie jaoks – muidu me seda lugu ei loeks. Mis on see ühine, mis ühendab meid, ühendab Jumala kutse vastu võtnuid läbi aastatuhandete? Meid ühendab usk võimatu võimalikkusesse. Meid ühendab usk Jumala kõikvõimsusse ja Tema plaani meie suhtes. Ühendab usk, et meie rännakul käib Jumal ise koos meiega, on meist vaid palve kaugusel. Jumal, kes kutsub ja läkitab, ei saada inimest talle määratud teekonnale üksinda, vaid Ta on alati inimese läheduses, võtab ta vahel rasketel hetkedel käekõrvale, aitab jõuda sinna, kuhu ta üksinda ealeski kohale ei jõuaks ja kuhu ta üksi isegi püüdlema ei hakkaks.
Jumala kutse pole vaikinud. Oma poja Jeesuse Kristuse kaudu, oma evangeeliumisõna kaudu, mida kuulutab kristlik kirik, mida kuulutavad Jumala kutset kuulnud, selle vastu võtnud ja teele asunud, kutsub Ta ikka veel, kutsub neid, kes kutset siiani pole kuulnud. Kutsub enda juurde tagasi neidki, kes küll on kutse saanud ja vastu võtnud, kuid vahepeal teekonnal nõrkenud ja käega löönud.
Olgu meil Aabrami kombel kõrva Jumala kutse kuulmiseks, usujulgust selle vastuvõtmiseks ning vastupidavust rännakuks usuteel, et võiksime kord jõuda meile tõotatud maale – Jumala riiki.
