„Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked! Seepärast ma lähen alla ja vaatan, kas minuni jõudnud kisa kohaselt on nad teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!“
Ja mehed pöördusid sealt ära ja läksid Soodomasse, aga Aabraham jäi veel seisma Issanda ette. Ja Aabraham astus ligi ning ütles: „Kas tahad tõesti hävitada õige koos õelaga? Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes seal on? Jäägu sinust kaugele see tegu, et tapad õige koos õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see sinu poolt tegemata! Kas kogu maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?“ Ja Issand ütles: „Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale.“ Aga Aabraham kostis ning ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk. Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?“ Ja tema vastas: „Ma ei hävita, kui leian sealt nelikümmend viis.“ Ja ta jätkas veelgi kõnelust temaga ning ütles: „Vahest leidub seal nelikümmend?“ Ja tema vastas: „Ma ei tee seda neljakümne pärast.“ Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel räägin! Vahest leidub seal kolmkümmend?“ Ja tema vastas: „Ma ei tee seda, kui leian sealt kolmkümmend.“ Siis ta ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida. Vahest leidub seal kakskümmend?“ Ja tema vastas: „Ma ei hävita kahekümne pärast.“ Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?“ Ja tema vastas: „Ma ei hävita kümne pärast.“ Ja Issand läks ära, kui oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga; ja Aabraham läks koju“ (1Ms 18:20–33).
Eilse pühapäeva teema on kirikukalendris kokku võetud märksõnaga „soosinguajad“. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt tähendab see 'kedagi-midagi toetama, kellegi-millegi suhtes poolehoidu tundma, kellegi-millegi poolt olema'.
Meie kirjakoha üks kahest tegelasest on Aabraham, üks juutide esiisadest, mees, kes on pälvinud Jumala soosingu, Tema poolehoiu, Tema toetuse. Jumal on talle andnud võimsa lubaduse : „Ma teen sind paljude rahvaste isaks. Ma teen sind väga viljakaks ja lasen sind rahvaiks saada, kuningadki põlvnevad sinust“ (1Ms 17:5–6).
Vahetult enne meie tänast kirjakohta küsib Jumal endalt: „Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida tahan teha? Aabraham saab ometi suureks ja vägevaks rahvaks ja tema kaudu õnnistatakse kõiki maailma rahvaid. Sest ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Issanda teed ning teha, mis õige ja kohus, et Issand võiks anda Aabrahamile, mis ta temale on tõotanud“ (1Ms 18:17–19). See Jumala sisemine arutlus näitab, et Ta usaldab Aabrahami, arvestab tema, inimese arvamusega. On valmis jagama temaga oma kavatsusi.
Jumal on koos oma kahe kaaslasega, kes ilmselt olid inglid, käinud külas Aabrahamil, kes on Teda väga külalislahkelt vastu võtnud. Nüüd annab teekonda jätkav Issand Aabrahamile teada oma plaanist – minna Soodoma ja Gomorra linna kontrollima, kas Temani kostnud kaebused ja hädakisa nende linnade elanike pattude pärast on põhjendatud.
Ilmselt teadis Aabraham väga hästi, mida Issanda kontrollkäik näitab. Tema vennapoeg Lott elas Soodomas ja kahtlemata aeg-ajalt suhtles Aabrahamiga, nii et ta oli linnas toimuvast teadlik. Kui me tänasest kirjakohast veidi edasi loeme, siis saame teada ka Soodoma linna elanike, just selle linna meeste peamisest patust. Nimelt peatub kaks Jumalaga kaasas olnud inglit Loti juures. Ja õhtul kogunevad linna mehed Loti maja juurde, et nõuda, et Lott annaks oma külalised nende kätte, et nad saaksid neid katsuda. Tõlkes kasutatakse siin katsumise kohta verbi, mille üheks tähenduseks on sugulisse vahekorda astumine. Inglid olid ilmselt kenad noored mehed ja Soodoma mehed, kes on üksteist juba seksuaalselt ära proovinud, tahavad nüüd uusi ja värskeid elamusi. Oma himude rahuldamise nimel on nad valmis kasutama ka vägivalda. Loomulikult on see otsene Jumala keelu eiramine ja Tema silmis suur patt. Kuid selles linnas on muudki: on üleolev ja põlglik suhtumine vaesematesse ja väetimatesse, tugevama vägivald nõrgemate kallal, verevalamised, tapmised.
On selge, et kõik see äratab Jumala viha ja Ta on valmis linna hävitama. Kuid Aabraham on juba eakas mees, tark mees. Ta teab, et esmalt paeluvad miskipärast tähelepanu just ebanormaalsused, patud ja halvad teod – kuid isegi kõige suuremas patupesas on alati ka headust ja ilu, mis aga jääb halva varjule. Ta usub, ta eeldab, et suures linnas on neidki, kes ei ole pattu teinud, kes ei ole Jumala karistust, enneaegset ja kohutavat surma, ära teeninud. Ja nii püüab ta vaiksel ja tagasihoidlikul moel Jumala viha vaigistada, rõhudes Tema õiglustundele. Aabraham palub esmalt linnale armu 50 õige pärast, kuid nähes Jumala järeleandlikkust, palub edasi ja lõpetab linnale armu palumise kümne õige pärast. Ta usub, et terve linna peale ikka leidub kümmet inimest, kes ei ole pattu teinud, kes ei ole karistust ära teeninud. Aga Aabraham eksib. Soodoma linnas ei ole kümmetki õiget inimest. Jumala karistusest, hävingust, mis Soodoma peale tuleb, pääseb eluga vaid kolm: Aabrahami vennapoeg Lott ja tolle kaks tütart.
Aabraham peatab oma palumise arvul kümme. Kas Jumal oleks Aabrahami palvet kuulda võtnud, kui ta oleks palunud linnale halastust ühe pärast? Arvan, et kindlasti oleks. Jumal on seda ka näidanud ja teinud. Ühe õige pärast, oma poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse pärast, on Ta inimkonnale halastanud ja andestanud. On kinkinud neile võimaluse võita surm ja pärida igavene elu Tema riigis. Jumal on halastavam ja armulisem kui meie, inimesed, julgeme loota. Mitte Jumal, vaid meie ise seame sageli Tema armule piire, ei julge paluda, kardame, et palume liiga paljut. Nii ka Aabraham: Ta pani Jumala armule enda piirid, inimese piirid. Lõpetas palumise ja seepärast lõpetas ka Jumal andmise.
Sellest loost õpime, et inimestel on võimalik vahel muuta tulevikku, muuta seda oma palvete väega. Mitte ilmaasjata ei õhutanud kord Jumala Poeg Jeesus, mitte ilmaasjata ei õpeta tänapäeval kirik palvetama, ei õhuta tegema eestpalveid. Ja just tuleviku pärast, mitte ainult juba toimunud katastroofide ja õnnetuste tagajärgede leevendamise pärast. Meie Jumal on igavese elu Jumal, see tähendab ettepoole vaatav, tuleviku Jumal. Meiegi, kui me usume igavese elu pärimise võimalikkusesse, peaksime vaatama palvetes eeskätt tulevikku. Olnut ei saa teha olematuks, aga meil võib olla tulevik. Seda, kui armuline Jumal meile meie patu halastab ja meile tuleviku kingib, me saame muuta paremaks, saame paluda paremaks.
Aabraham palus kord vihaselt Jumalalt, et too õigete pärast ka patustele halastaks, ja Jumal oli valmis tema palvet kuulda võtma. Nii on Ta valmis meiegi palveid kuulda võtma, meile halastama ja uue võimaluse kinkima, kui me Teda tõsimeeli palume. Võrreldes Aabrahamiga on meil meie palvetes täiendav argument: me palume meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel, Tema nimel, kes ainsana inimkonna hulgast on olnud patuta, nii et ei vajanud halastust, ja kes süütu ohvrina on oma kannatuste ja surmaga meiegi patud kustutanud, kui me nad vaid tema nimel halastust paludes pihil Jumala ette paneme.
Enamgi veel – Tema, meie Issand, meie ülempreester, palub oma Isa Jumalat, meie eest ka ise. Ristiinimestena, inimestena, kes küll on patused, kes pidevalt eksivad, kuid kes püüavad saada paremateks, saada rohkem Jumala-näolisteks, me oleme Tema soosingu all. Veel oleme. Palugem, et me suudaksime elada nii, et võiksime Tema soosingu alla ka jääda. Palugem, et kestaks veel soosinguaeg, kestaks armuaeg, nii et me kõik võiksime õppida Jumalat ja Tema tahtmist paremini tundma ja jõuaksime meelt parandada, et Jumal meiegi peale halastaks ja meiegi tulevik oleks igavene elu. Aamen.
