Sellel nädalal on ilus juhtsalm – „Kadunud ja jälle leitud“.
Luuka evangeeliumi 15. peatükis jutustab Jeesus kolm lugu kadunutest, kadumaläinute otsimisest või igatsemisest. Ta kõneleb need lood neile, kes ei suuda välja kannatada, et Jeesus suhtleb patustega. Kadunud poja lugu on nendest kõige pikem, südamlikum, aga selle tõttu, kuidas isa kojujäänud poeg oma koju tagasi tulnud vennasse ja oma isasse suhtub, ka kõige karmim. See lõpeb sõnadega: „Isa ütles talle: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.””
Sellele Jeesuse jutustusele kadunud pojast on paljud tundlikud soovitanud kirjutada teistsuguse pealkirja – „Kadunud pojad“ – ja lisanud, et kojujäänud ülikorralik poeg oli enam kadunud kui isa varanduse võõrsil pillanud ja kaltsudes koju tagasi tulnu.
Uku Masing on kirjutanud, et indogermaani muinasjutud on kummalise lõpuga. „Kui nad veel surnud pole, elavad nad õnnelikult edasi.“ Midagi sellist ja punkt. Masing kirjutab, et tema tahaks teada, millest Oxfordi haridusega prints kauni, aga ilma hariduseta jäetud Tuhkatriinuga nädal pärast pulmi lossi hommikusöögilauas vestlevad. Jeesus ei pane sellisesse kohta oma jutustustes punkti. Me ei saa teada, kuidas lõpeb kadunud poegade lugu. Üks jõudis isa käte vahele. Teine pole nõus oma koju tagasi jõudnud venna ja sellisele halastanud isaga ühe katuse alla tulema. Kas ühe võimaliku lõpuaimduse sellele loole leiame sellest, mida osad end õigeks pidavad Jumala lapsed tegid Jeesusega?
Kui Rembrandt van Rijn vana ja paljukaotanud mehena sellest Luuka evangeeliumi loost suure maali loob, asetab ta maali keskkohta vana isa, kes embab tema ees põlvitavat kaltsakat, kiilaspäist poega. Poja kõrv on isa südame kohal. Isa embavad käed poja seljal on kummaliselt erinevad. Üks tundub olevat mehe, teine naise käsi. Vana valust ja kaotustest läbi käinud andekas kunstnik on vist jõudnud tõdemuseni, et Jumal-Isas on parim nii isast kui ka emast. Kuid kunstnik on oma maali ühte serva asetanud veel mõne inimese – ka isa käte vahel oleva kojujõudnu vanema venna. See mees hoiab oma isast ja vennast eemale. Tema käed ei ole avatud. Need on kõhu peal koos. Ta seisab sellel maalil oma põlvitavast vennast ja oma isastki kõrgemal ja vaatab mõlemale ülalt alla. Rembrandt on hästi taibanud seda, mida Jeesus sellest vanemast vennast oma loos kõneles. See kalk kõrvaltvaataja on koondpilt nendest, kes aeg-ajalt arvavad, et Jumal ei saa õiglase kohtumõistmisega ise hakkama, ja asuvad tema kohtumõistmistroonile. Nad ei talu seda, kui Jumal on helde ja armuline selliste suhtes, kes peaksid väärima karmi karistust. Nad näitavad neile siis ise koha kätte. Nad panevad sellised põhjalikult paika. Nemad teavad, mida teised väärivad, ja kui Jumal on selliste suhtes hea, parandavad nemad Taevase Isa vea. Kadunud pojad ja tütred – karmid kohtumõistjad, õelad õigusenõudjad.
Kust me ennast täna leiame?
Luuka loos Jeesuse jutustuses on mõlemad pojad kodus – Isa läheduses, teineteise läheduses. Tõsi, vanem vend hoiab nooremast eemale – tema pole nõus sellise läbikukkunu lähedusse tulema. Kui isa teda palub tulla, et üheskoos rõõmustada kadunud venna ja poja leidmise, kojujõudmise üle, paiskab vanem poeg talle näkku kogu kibeduse, mis on temasse kogunenud. Isa on tema silmis nagu vana ja rumal pime mees, kes pole märganud, kui kõvasti on tema kodus orjanud ja kuidas see teine, „see sinu poeg“, on isalt saadu täiesti valede inimestega tuulde pildunud. Isa ütleb: „See sinu vend.“ Vanem poeg vastab: „See sinu poeg.“
Armsad, milline on meie Jumal, Taevane Isa? Kas armuline ja hooliv? Kas oleme usaldanud õiglusemõistmise Tema kätesse? Kas oleme valmis Tema kojas istuma ka endast erinevate läheduses, kummarduma Tema armulaua, pidulaua ääres ka täiesti teistsuguste kõrval, imestades, hämmastudes, et Isa meid vastu võtab, võtab meid oma armastuse hõlma?
Isa silmad vaatavad kaugusesse – vaatavad teele, mida mööda meiegi oleme ehk läinud. Tema ei ole unustanud, pole meid maha kandnud. Ja isegi siis, kui tulija sandaalid tõstavad liivaselt teelt tolmu ja ta on paljude silmis läbikukkunu, tunneb Isa oma lapsed ära. Ta tunneb meid ära. Kui Tal oleksid käed, oleksid need isa ja ema käed. Kui tal oleksid juuksed, oleksid need hallid – meiesuguste pärast, inimlaste pärast, oma laste pärast hallid. Ta ootab, vaatab kaugusesse ja loodab, et keegi, kes oli kadunud, keskenduks endasse, saaks paremad mõtted ja asuks koduteele. Veel ruttab ta igale tulijale vastu.
Maailmas on palju kadunuid. Neid on kõikjal – ka kirikute pinkides. Neid põlvitab ka altarite ees. Nemad palvetavad, et nii maa peal kui ka taevas sünniks Taevase Isa tahtmine. Aeg-ajalt nad keskenduvad endasse, igatsevad rahu, loodavad, et jõuavad kord pärale. Paljudel kadunutel on väga raske uskuda, et keegi kusagil võiks veel ka neid oodata, igatseda. Mõni natuke loodab, et äkki on Taevase Isa mõtetes, südames üks pisike paik ka nende jaoks. Nad mõtlevad, et kunagi peaks minema teele, koduteele, kuid nad ei saa ega saa mindud. Nii palju muud tähtsana tunduvat tähtsusetut tuleb ette ja kojuminekut lükatakse edasi, vahel niikaua, et lõpuks enam ei jõua. Miks ometi? Me ju jõuame palju, aeg-ajalt imetlusväärselt palju, kui me midagi tõeliselt tahame, midagi tähtsaks peame. Miks me ometi ei saa tehtud seda, mis kõige olulisem? Millal ometi on meil piisavalt kõike seda, mis ei jäta meile aega olulisima jaoks?
Paljudel meist on oma kodukirik. Meid oodatakse selles kodus – Taevane, armuline Isa ootab oma lapsi. Tema võtab meid vastu, andestab oma kojas meile meie eksimused ja kingib meile rikkalikult head ja ilusat. Ja andeksandja ootab, et keegi meist ei peletaks Tema kojast ühtegi inimest, et meiegi andestust ja armu kogenutena oleksime oma vendade ja õdede vastu andestavad ja armulised ja võtaksime ka kadunuid armastusega vastu.
Soovin Sulle vana keldi õnnistussooviga:
„Võtku igavene Isa ise
sind oma armulikku rüppe,
omaenda heldesse embusse.“
(Foto: Heidi Tooming)
