Selle nädala teemaks on „Ustavus Jumala andide kasutamisel“. Pühapäeva piiblilugemised kutsusid meid Jumalalt saadud ande ustavalt, arukalt ja vastutustundlikult kasutama. Jumal on ustav.
„Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha! Ära ütle oma ligimesele: „Mine praegu ära ja tule teinekord tagasi, küll ma homme annan”, kui sa seda kohe saad teha! Ära kavatse kurja oma ligimese vastu, kui ta elab usaldavalt su juures! Ära riidle ühegi inimesega põhjuseta, kui ta ei ole sulle kurja teinud! Ära ole kade mehele, kes on vägivaldne, ja ära vali ühtegi tema teedest, sest pöörane on Issanda meelest jäle, aga õigetega on tema osadus! (Õp 3:27–32).
Kõrkus on inetuim nõrkus.
Põlvitadagi on parem kui põlastada.
Ja just sallivus ja mõistatahtmine on see,
mis annab vabadusele väärtuse, sisu ja mõtte.
Nii arvas kord üks meie andekamaid poeete Artur Alliksaar. Ja lisas:
Kes keeldub elamast, ei vääri oma sündimise tundi.
Kallid, elu on imeline kingitus ja igale meist on kingitud erilisi aardeid. Ka selleks, et me neid jagaksime. Elu siin on ainukordne võimalus. See on nagu mäng, milles ei ole võitja see, kellele lõpuks jääb palju kätte.
Pühakiri ei soovita usklikel olla lollilt lahked. Teisalt on näha, et inimene pole sajanditega palju muutunud. „Ära ütle oma ligimesele: „Mine praegu ära ja tule teinekord tagasi, küll ma homme annan”, kui sa seda kohe saad teha!“ Ära lükka abiandmist homsesse, kui sa saad seda täna teha, ja ära valeta, et sa homme annad. Ära luba teha asju homme, kui sa tavaliselt selliseid lubadusi ei täida. Ei anna homme, ei helista homme ... Me ei tohi valetada ja veel vähem tohime oma ligimest alandada. Kui ma saan kedagi täna aidata, aga ei tee seda, hakkan teda jooksutama; lasen tal taas paluma tulla, võime me teha midagi, mis pole Jumala silmis hea. See võib olla üsna ohtlike tagajärgedega. Armsad, kui jätame oma lähedased, oma ligimesed ilma sellest heast, mida me saame neile anda, siis teeme me midagi, mida võidakse meile kord meelde tuletada viimsepäevakohtus. See pole ohutu.
„Ära kavatse kurja oma ligimese vastu, kui ta elab usaldavalt su juures!“
Kõige enam tehakse selles maailmas haiget, kurja kõige lähemal olijatele. Kui oleme tited, lapsed, noored, siis on see ehk kuidagi mõistetav. Kui me aga ka täiskasvanuks saades tiirleme nagu tited või teismelised ainult omaenese vajaduste ümber ja unustame teiste vajadused ja kohustused, siis oleme need, kelle kohta kirjutas Alliksaar: „Kes keeldub elamast, ei vääri oma sündimise tundi.“
Me ei tohiks kuritarvitada oma lähedaste usaldust. Me ei tohiks teha neile kurja, kes elavad usaldavalt meie juures. Mul on ääretult kahju, et ka minu lähedal olevad inimesed on saanud haiget minu sõnadest, tegudest, tegematajäetust. Loodan väga, et nad suudavad andestada. Loodan väga, et olen Jumalalt saanud andeks.
Mõtleme aga füüsilisele ja ka vaimsele vägivallale, mida kogetakse väga paljudes perekondades. Oma kodus hirmust kikivarvul kõndivatest lastest ja abikaasadest. Täiskasvanutest, kes on pidevalt ja eriti alkoholijoobes ettearvamatu käitumisega.
„Ära riidle ühegi inimesega põhjuseta, kui ta ei ole sulle kurja teinud!“ Nii meile öeldi. Kui inimene ei ole sulle teinud kurja, siis pole sinu asi teda riielda. Jah, meid ei keelata kaitsta väeteid, kellele kurjad teevad liiga, aga eelkõige peaks igaüks meist elama oma elu ja oma puudustega võitlema, mitte teistega kaklema, pealiskaudselt kohut mõistma.
„Ära ole kade mehele, kes on vägivaldne, ja ära vali ühtegi tema teedest, sest pöörane on Issanda meelest jäle, aga õigetega on tema osadus!“ Kui tundub, et vale ja vägivallaga võib mõni saavutada enam kui õiguse ja headusega, võib tulla kadedus, mille eest pühakiri meid hoiatab. Jumala osadus on õigetega ja õiguse rajal on meil vaja püsida. Aeg-ajalt eksib meist igaüks sellelt rajalt, aga Jumal on kannatlik ja armuline.
Jeesus on öelnud: „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.“ Kas oleme need, kellele on antud palju või vähe? Põlatuna elanud poeet Artur Alliksaar võttis kord oma elu kokku nii:
Ma ei söandaks öelda, et olen rikas,
aga mu käed on hoidnud haruldasi aardeid,
selle maailma arvutuid imesid.
Ma ei saanud neid kinni hoida.
Olin liiga tüdimatu ja liiga täitumatu.
Ega ma ennast ei imetlenud.
Imetlesin ainukordset, mida mulle näidati.
Iialgi ei olnud ma päris üksinda.
See ehk ainult näis nii.
Nii on meie kõigiga. Meie käed on hoidnud haruldasi aardeid, selle maailma arvutuid imesid. Ja iialgi ei ole me olnud päris üksi. Meid on hoitud ja õnnistatud. Meile on antud, ka selleks, et meie annaksime, jagaksime sellest heast, mida oleme saanud, ja püüaksime muuta oma ligimeste elu elamisväärsemaks. Aidaku meid selles helde ja armuline Jumal. Aamen.
