„Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!“ (Rm: 12:21).
„Üks mees kinnitas preestrile, et on kõigist oma puudustest vabanenud ning „patune ja kirgede meelevallas inimene temas on jäädavalt surnud“. Preester kutsus mehe lõunale. Kuulanud vestluskaaslase algusest lõpuni tähelepanelikult ära, võttis preester laualt klaasi veega ja viskas vee mehele näkku. Too oli südamepõhjani nördinud ega hoidnud kokku sõnu oma pahameele väljendamiseks. „Näen, et endine inimene teis pole sugugi surnud, vaid oli lihtsalt minestanud,“ lausus preester muiates. „Klaasitäis vett tõi ta õnneks teadvusele“ („Olemise kergus“, „Puudusteta inimene“).
Eilse pühapäeva teemaks meie kirikukalendris oli „Armastuskäsk“. Lihtne on leida põhjust armastada oma lähedasi, isegi kui nad mõnikord meid oma sõnade ja tegudega välja vihastavad – mis ka ei oleks, nad on ju ikkagi omad. Lihtne on olla abivalmis ja sõbralik, teha armastustegusid inimeste suhtes, kes on ka ise meeldivad, abivalmid ja sõbralikud. Paraku ei vii meie elu meid alati kokku toredate ja meeldivate inimestega. Ja ega me isegi alati suuda olla kõigi jaoks toredad ja meeldivad inimesed. Eilse pühapäeva pühakirjatekstid kõnelesid aga armastuskäsu täitmise olulisusest eelkõige just nende suhtes, kelle puhul on seda täita eriti keeruline – võõraste ja vaenulike suhtes.
Me ei pruugi oma kaasinimeste vastu tunda mingeid sooje tundeid, need inimesed võivad olla meie jaoks isegi lausa ebameeldivad, nad võivad olla meie suhtes vaenulikud, teha meile ülekohut ja haiget, kuid meie Issand ootab meilt, et kuna nad on nii nagu meiegi Jumala loodud, siis peame neid kohtlema nii, nagu tahaksime, et Tema meid kohtleks, tegema neile seda, mida tahame, et Jumal meile teeks. Muu hulgas peame neile andestama nende kurjad teod meie suhtes, andma neile meie omavahelises suhtes uusi võimalusi. See tähendab – peame loobuma kättemaksust, enamgi veel – peame neid aktiivselt armastama, tegema nende suhtes armastustegusid. Nagu on kirjutanud apostel Paulus: „Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!” (Rm 12:20).
Suhtumises oma ligimestesse on parimaks eeskujuks meie Issand Jeesus ise. Jeesus koges maa peal viibides paljude oma kaasinimeste vaenulikku suhtumist, kuid sellele vaatamata aitas Ta neid, neid ravides, neid õpetades, neile pattude andeksandmist kuulutades. Ka Tema ristisurm oli armastuskäsu täitmine: Kristus kannatas ja suri KÕIGI inimeste, nii heade kui kurjade, nii tuttavate kui võõraste eest. Ta ootab, et nõnda peaksid ka Tema õpilased, Tema järelkäijad, olema valmis osutama armastust ka oma vaenlastele. Just selles tingimatus armastuses kõigi vastu avaldub kristlaste erilisus maailmas, nende sarnasus Jumalaga – armastuse ja suuremeelsuse ammendamatu allikaga.
Mõelgem siis, kuidas meil oma ligimeste armastamisega lood on. Kas me oleme vabanenud kättemaksu- ja kurja tagasitegemise kirest, kas patune armastusetu inimene meie sees on jäädavalt surnud või, nagu algusloos kuulsime, on ta lihtsalt minestanud ja klaasitäis näkkuvisatud külma vett – kasvõi mõne meile öeldud halva sõna kujul või isegi ainult meie enesearmastust riivava sõna kujul – äratab ta jälle üles ning paneb tegutsema, kaevama üles kurjuse ja kättemaksu relvi?
Jeesus ütles kord: „Te olete kuulnud, et on öeldud: armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ (Mt 5:43–48).
Püüdkem siis saada täiuslikeks nagu meie taevane Isa.
(Foto: Anu Bachmann)
