„Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama. Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks“ (Lk 9: 28–29).
Kirgastamiskogemusest räägivad nii Matteuse, Markuse kui ka Luuka evangeelium. Jeesus võttis kaasa jüngrite põhituumiku: Peetruse, Johannese ja Jaakobuse, mehed, kes olid Jeesuse kõrval Tema elu olulistel aegadel. Ta viis oma lähimad jüngrid mäele. Mägedel sünnivad paljud tähtsad Piibli sündmused, pole ju midagi taevale lähemat kui mäetipp. Kuid evangelist Matteus on ehk väljendunud teistest selgemini, öeldes: „Jeesus võttis kaasa Peetruse, Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele, üksindusse.“ Üksiolek, vaikus, inimhulga vältimine on vajalik palveks, mõtete selginemiseks ja süvenemiseks, pühendumiseks ja pühitsemiseks. Ju lootis Jeesus, et ehk palve ja vaikus valmistab jüngreid ette Temaga tõeliselt kohtuma.
Kuid kogu järgnev sündmus oli jüngrite jaoks rohkem kui hämmastav. Jeesuse nägu ja riided muutusid valgeks ja helendavaks, kogu Tema olemus kirkalt säravaks. Nagu kuulsime Vanas Testamendis pärast kohtumist Jumalaga, säras ka Moosese nägu. Jumalat ennast võrreldakse päikesega ja valgus on Jumalale rüüks.
Jüngritele nähtaval kujul ilmuvad Mooses ja prohvet Eelija. Jumal laseb mõlemal Vana Testamendi suurkujul astuda nähtamatust maailmast tagasi nähtavasse. Mooses ja Eelija koguni kõnelesid Jeesusega. Väidetavalt käis jutt neist sündmustest, mis Jeesusel tuli Jeruusalemmas täide viia.
Moosese ja Eelija ilmumine ei kohutanud jüngreid. Või ehk siiski? Peetruse ettepanek püstitada kirgastatud meeste jaoks kolm telki on pisut kummaline. Luukas sõnab, et Peetrus ei saanud ka ise aru, mida ta rääkis ja mis teda ajendas nii ütlema. Muidugi juubeldas jüngrite süda, taevane õndsus oli Moosese ja Eelija kujul laskunud maa peale ja seda kohtumist taheti pikendada. Peetruse ettepaneku lükkas aga kõrvale veelgi erakordsem sündmus – äkki varjas kõiki neid pilv. Pilv oli väga hele ja tegemist polnud tavalise pilve, vaid nähtamatu Jumala lähedalolu tunnusega. Kõik kuulevad Jumala häält, mis ütleb sõna-sõnalt sama nagu Jeesuse ristimisloos: „See on minu armas Poeg, teda kuulake!“
Inimene mõistab seda, mille mõistmiseks ta on valmis. Alles olid jüngrid küsinud Jeesuselt, kui too variseridega rääkis: „Miks sa räägid neile tähendamissõnadega?” Ja Jeesus kostis: „Teile on antud mõista taevariigi saladusi, neile aga ei ole, sest kellel on, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on. Ma räägin neile tähendamissõnadega sellepärast, et nad vaadates ei näe ja kuuldes ei kuule ega mõista.“
Mõni päev varem oli Peetrus aru saanud, et Jeesus on Messias, järelikult võis teda viia mäele, kus Jeesuse jumalikkus saab ilmsiks. See, mida Jumal ütleb, on kirjas juba Vana Testamendi Jesaja raamatus (42:1): „Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu ta peale, tema toob rahvaile õiguse.“
Jeesuse muutmine toimub Tema kannatustee algul. See tähendab Tema prohvetitöö lõppu ja ülempreesterliku tegevuse algust. Hääl pilvest annab korralduse kuulata Jeesuse sõna. Kristusega ei saa edaspidi enam suhelda teisiti kui Tema sõna kuulamise ja järgimise läbi.
Lõpuks viib Jeesus jüngrid Muutmismäelt alla. Vanas Testamendis tõusis Mooses mäele Jumala juurde, kuid sai käsu minna alla tagasi, sinna, kus rahvas tantsis kuldvasika ümber. Ka jüngrite koht on argipäevas, seal, kus inimesed tegelikult elavad. Jeesuse jüngrite juuresolek oli inimestele hädavajalik. Ja ega nende jüngritega nalja olnud, jooksid ümber Jeesuse ja plaksutasid käsi, kui too midagi imelist tegi, ja edasi läks kõik vanaviisi nagu ikka. Aga Muutumismäelt tulnud jüngrid olid ka ise muutunud, nad olid oma silmaga näinud midagi, mida on väga raske uskuda. Ja nad on seotud vaikimisvandega ega tohtinud sellest rääkida.
Jeesus oli ju kirgastunud kogu aeg, kirkus Tema ümber oli pimestavalt hele kogu aeg, inimesed aga ei näinud Teda nii. Ja Tabori mäelgi avas Ta silmad Teda tõeliselt nägema vaid kolmel kõige lähemal jüngril. Mis olekus nägid jüngrid Eelijat ja Moosest, kes mõlemad olid juba surnud? Miks palus Jeesus selle kogemuse unustada ja sellest mitte rääkida? Oleks ju jüngritel olnud suurepärane võimalus kuulutada kõigile, et Jeesus on tõesti Jumala poeg. Aga mida nad oleksid siis kuulutanud? „Teate, käisime Jeesusega mäel ja Ta läks täiesti valgeks ja siis tulid veel Eelija ja Mooses. Ning siis jäime magama ja ärgates Jeesus polnud enam valge.“ Kas selline kuulutustöö ikka oleks vilja kandnud?
Jüngrid nägid, kuidas Jeesus muutus ka füüsiliselt sel määral, et ei meenutanud enam inimest, vaid Jumalat. Jeesus leidis, et jüngrid olid valmis kokku puutuma jumalikuga, mis Temas on. Et neil on aeg näha midagi palju enamat, mis ületab inimese mõistmise piire.
Tegelikult ei teinud Jeesus ju muud, kui avas jüngrite silmad nägema Teda sellisena, nagu Ta kogu aeg oli. Aamen.
*
(Foto: koguduse pildipank)
