Nädala mõte

Heitke kõik oma mure Jumala peale, sest tema kannab hoolt teie eest!“ „Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes – armu läbi te olete päästetud! Ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses, sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda. (1Pt 5:7 ja Ef.2:4–6, 10)

Araabia müstik Saadi on kord jutustanud järgmise loo:

Mees kõndis läbi metsa ja nägi seal rebast, kes oli kaotanud jalad. Mees imestas, kuidas see rebane hinges püsib, kuid siis nägi ta tiigrit, kes tuli rebase juurde, saakloom hambus.
Tiiger sõi esmalt kõhu täis, aga ülejäägi jättis ta rebasele.

Ka järgmisel päeval toitis Jumal rebast sellesama tiigri vahendusel. Mees imetles Jumala suuremeelsust ja arutles omaette: „Minagi otsin enesele puhkuseks rahuliku paiga ja loodan kindlalt selle peale, et hea ja suuremeelne kõikenägev Jumal ka kõigi minu vajaduste eest hoolitseb.“ Nõnda ta toimiski, ootas kannatlikult, kuid pikka aega ei juhtunud midagi. Kui mees oli juba nälga suremas, kuulis ta häält talle ütlemas: „Sina, kes sa kõnnid eksiteel, ava oma silmad ja märka tõde. Järgi tiigri eeskuju ja lakka jäljendamast jalutut rebast.“

Kas ma märkan, et keegi on läbi kogu mu elu minu eest hoolt kandnud? Andnud mulle elu – miljardite teistsuguste võimaluste keskel olin just mina see, kellele kingiti elu – inimelu? Tema andis mulle võimaluse sündida sellesse aega, sellesse paika, kus mul pole vaja kannatada lakkamatult nälga ja janu, kus abi on paljudes hädades mulle nii lähedal, nii kättesaadav. Sain hariduse ja ma tean, et selles maailmas ka täna on see väga paljudele kättesaamatu. Mu kõrval on olnud ja küllap on tänagi inimesi, kes on minust hoolinud, mind aidanud, armastanud, hoolivad, aitavad, armastavad. Miks ma seda ei märka? Miks ei ole ma selle eest tänulik? Miks ei taha ma seda endale tunnistada, et mul on nii palju põhjust olla tänulik selle eest, mis mul on olnud ja mis mul on, ja nende imeliste tõotuste eest, mida Jumal on tõotanud neile, kes armastavad?

Veel üks lugu: Pargipingil istus naine ja nuttis. Mööda läks poiss. Tal hakkas naisest kahju, tuli ta juurde ja küsis: „Tädi, miks sa nutad?“ Naine kohmas vastuseks: „Ah, poiss, sina ei saa sellest aru!“ Kuid poiss ei lahkunud, vaid küsis uuesti: „Tädi, miks sa nutad?“ Naine hakkas veel ägedamalt nutma ja ütles siis läbi pisarate: „Ah, poiss, mitte keegi mind ei armasta, ma pole mitte kellelegi vajalik!“ Poiss vaatas naisele suurte silmadega otsa ja ütles: „Aga tädi, oled sa ikka kõigilt küsinud?“

Miks paljudele meist meeldib end aeg-ajalt haletseda, endale valetada? Miks sulgeme silmad, kõrvad ja südame, unustame kõik hea ja mõtleme oma elu haledaks, pilviseks, lootusetuks?

Nii on Jumal armastanud maailma, ka mind, selle maailma üht osa, et Ta on andnud oma ainusündinud Poja, et meil oleks igavene elu. Seda ei saa keegi olematuks muuta. Nii lõpmata palju, nii piiritult on Jumal meid, mind ja sind, armastanud. Tema on kandnud ja kannab hoolt meie eest. Ta andestab eksinuile, annab jõudu väsinuile, lohutab leinajaid, kingib lootust. Kui me vaid laseme Ta enda ligi. Kui me ei sulge silmi, ei kata kõrvu, ei tee kõvaks oma südant. Nii palju on sellist meie ümber, milles Jumal ütleb meile: see on sulle! Palun võta see vastu, tunne rõõmu, ela elusamat elu – tänuliku inimese elusamat elu. Ära uuri silte, vala endasse sisu, lõppematu armastuse sillerdavat sisu. Ja hoolitse, armasta, kingi – kas või naeratus, hea sõna, tunnustus neile, kes ehk arvavad nii nagu see nuttev naine, et neid ei armasta keegi. Ära kujuta end jalutuks rebaseks. Järgi tiigri eeskuju.

Meid on lõputu armu läbi päästetud, asetatud juba siin taevasesse olukorda – imelise lootuse olukorda, Jumala armastuse hõlma. Me oleme armulise ja armastava Jumala teos ja Jumal on meile juba ammu seadnud tee, mis viib ellu – Ta on meid loonud heade tegude tegemiseks ja see, kes taipab, kui palju ta on saanud ja saab Jumala lõputust rikkusest, suudab tänulikuna teha head, kinkida armastust, jagada Jumala lõputust rikkusest, mida Tema on kinkinud meile. See ei lõpe jagades. See lõpeb endale hoides.

PALVE: Issand, ava mu silmad, et ma näeksin, kõrvad, et ma kuuleksin, mu meeled, et ma taipaksin, kui palju on seda, mille eest võiksin olla tänulik.

*****

(Foto: Sven Arbet)

Ahvenamaa praost MÅRTEN ANDERSSON:

Tuul puhub. Külmalt, olgugi et on ebaharilikult soe.

Pime. Paljud meist on väsinud. Mõni on nädalate viisi teinud kõike vajalikku jõulu tarvis. Vahel ilma abita. Igas peres on ju enamasti üks juhtiv isik, kes teab ja oskab kõike. On mul nüüd kõik korras? Vanaema inglikene vaatab riiuli otsast. Vanaisa treitud küünlajalg on fooliumiga kaetud, sest kord see süttis põlema, kui keegi unustas küünalde kustutamise.

Meid kurnavad paljud asjad. Ohkame majanduse ja poliitika üle. Midagi muutub kehvemaks. Maailm on ebakindel. Kuid keset kõike seda on jõulud ikkagi käes! Lapsed muudkui mängivad arvutimänge ega taha ühtegi salmi pähe õppida. Neid luuletusi leiab ju internetist, kui keegi vajab ... Kuhu kadusid traditsioonid? Tundub, et mitte keegi ei taha nendest mitte midagi kuulata. Ja keset kõike seda – jälle jõulud. Praegu.

Ma ütlen sulle: jäta hetkeks oma muretsemine ja tule koos minuga Petlemma! Just nii! Jätame salmid ja praed ja jõulutulede rägastiku oma kohale ja hakkame astuma. Hetkeks.

Petlemm ei ole suurlinn. Seda paneme kohe tähele. Ta on väike, armetu, pime. Öö on sellele lisaks külm ja tähed on sellised, nagu oleksid ka nemad külma säraga. Vaesus tõttab vastu igal sammul. Inimesed on nukrate nägudega. Poliitika on täitsa segane, Rooma keiser tahab rahva üles kirjutada, et hakata nende käest tulumaksu võtma. See ka veel! Nagu muret ei oleks ilma selleta piisavalt! Ja igaüks peab minema oma pärissuguvõsa linna, et seda teha.

Keset väsimust, virisemist ja nurisemist paneme äkki tähele, et rahvas voolab kuhugi. On kõiksuguseid samme. Inimesi pole pimedas eriti näha, aga kõikjal on kuulda samme. Kuhu nad ruttavad? Mina küll ei tea. Vist ei tea sina ka. Aga, äkki peaksime kaasa minema? Vist juhtub midagi põnevat. On siin linnas mingi suur maja, palee või midagi taolist? Ei, sinna, kus ülemused elavad, sinna ei suundu ükski samm. Mööda, kaugemale. Trügime rahvamassist läbi, et näha, mis siin sünnib. Äkki mingi värskendav skandaal? Midagi, millest inimesed räägivad pärast aastaid?

Mingi armetu tall, tallis väsinud ema ja tema väsinud silmadega mees. Loomad söövad rahulikult. On see nüüd mingi ime? Millepärast nad siin on? Millepärast väikse lapsega tallis? Ja kes on need kolm, kes trügivad läbi kingikottidega? Kulda, viirukit, mürri ... Kummaline, et rahvas vaikib, olgugi et väljamaa rahvas enamasti lärmab hirmsat moodi ...

„Mis hääl see on?“ küsid sina. Ja mina kehitan õlgu, sest kust mina tean. Kuid siis kuulen ka mina – mingi laul nagu kostaks kusagilt kaugelt ... ja läheneb. Kes on need valged olendid, kes laulavad? „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu ja inimestest hea meel.“ Mis rahu? Mis hea meel? Ja siis sa näed: uus täht süttib kõrgel öösinise taevalae all. Ja tundub, et keegi ei tunneta praegu külma. Tuul vaikib hetkeks ja kogu loodus nagu tõmbaks hinge. Seisame siin hetkekese, ja siis tagasi koju. Jätame Petlemma, inimesed, loomad, lapse ja vanemad.

Aga meie nägime seda kõike! Imestame – imetleme isegi. Imelik tunne kõigest sellest.

Ja siis oleme jälle kodus. Akendel säravad küünlad. Pliidi all praksub tuli. Keegi ootab meid koju. Mõni sõbralik isik on laua katnud – ilma meieta. Olgugi et laudlina on täiesti vale. Meil peaks ju olema vanaema telgedega kootud linane laudlina! Aga ei viitsi sellest probleemi teha ... Istume maha, oleme koos, sööme.

Aga midagi peame ju teistele rääkima sellest, mida kogesime. Olgugi et arvutimäng oleks mõnele palju põnevam, aga võtame hoo sisse ja räägime. Petlemmast, inimestest, lapsukese sinistest silmadest, kirjeldame inglilaulu ja nägude hella naeratust – hetkeks. Tundub, et keegi vist kuulab meid ka.

Anna endale hetkeke rahu. Jõulurahu. Tähe julgustavat sära. Lapse silmasinist. Inglilaulu. Taeva kõrgust.

Sa elad. Oled õnnelik. Said kirikusse tulla – nagu Petlemma ikka. Ja siis saad siit midagi olulist kaasa võttes ehk minna oma koju.

On aeg lõpetada Ellen Niidu luuleridadega:

Rookatuse taga meri magab.
Mündi ja kummeli hõngu hingavad heinad.
Kuupaiste valgus on karedais linades.
Vaatab meid taevas põhjatult sinades.
Ja igavik meile lahti seab oma suletud seinad.

Nagu äsjasündinud lapsed, igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde. Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu. Seepärast seisabki Pühakirjas: „Ennäe, ma panen Siionisse kivi, valitud, hinnalise nurgakivi, ja see, kes usub temasse, ei jää iial häbisse.“ Teile siis, kes te usute, on see au, uskmatuile aga „kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks“, ning „komistuskiviks“ ja „pahanduskaljuks“. Uskmatud komistavad, sest nad on sõnale allumatud ja selleks nad ongi määratud. Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust“, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse – teid, kes te muiste polnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas, teie, kelle peale polnud halastatud, nüüd aga on (1Pt 2:2–10).

Armsad tähtpäevalised, õed ja vennad Kristuses!

Äsjakõlanud kirjakoht oli seesama, mille õpetaja Theodor Luther võttis oma jutluse aluseks kolmandal Kristuse tulemise pühal ehk kolmandal advendipühapäeval 17. detsembril 1867. aastal Tallinna Jaani kiriku pühitsemise jumalateenistusel. Nüüd, 150 aastat hiljem kattub see kuupäev ja advendipühapäev tänasega. Õpetaja Luther oli valinud kirjakoha, kus Peetrus kõneleb hoone ehitamisest, templi rajamisest, kuid seda mitte materiaalses, vaid vaimulikus tähenduses.

Olgugi et kogudus oli 150 aasta eest astunud esimest korda üle omale ehitatud pühakoja läve ning kogunenud väidetavalt ligi 6000-pealise hulgana siia võlvide alla, ei soovinud õpetaja Theodor Luther rääkida niivõrd uuest, just maarahva ehk eestlaste jaoks valminud pühakojast, vaid Jumala Vaimu templist, milleks igaüks meist ristiinimesena ise on. Nõnda võttis ta jutluse aluseks Peetruse esimese kirja teise peatüki, mille alguses Peetrus kirjutab: „Nagu äsjasündinud lapsed, igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole“ (1Pt 2:2).

Täna, 150 aastat hiljem ei ole asjad oluliselt muutunud. Vajadus „vaimuliku selge piima järele“, millest Peetrus räägib, on suur. Aga kas sama suur, kui on vajadus, on ka janu selle järele? See „vaimulik selge piim“ on Pühakirja sõna – puhas ja täiuslik, see ei peta, valeta ega eksita. Pühakirja sõna on tõde. Peetrus kirjutab, et seda tõde peame me vaimuliku selge piimana igatsema äsjasündinud laste kombel. Samas teame, et seda, mida tegelikult vajatakse, ei pruugi inimene osata tahta või igatseda. Inimene kipub ikka oma rikutuses ja patus tahtma pigem seda, mida ta ei vaja, ning see, mida ta vajab, jääb ebahuvitava või väheatraktiivsena tagaplaanile.

Kuidas on lood „vaimuliku selge piimaga“? Tõega? Palju räägitakse praegu tõejärgsest ühiskonnast ja sellest, et raske on teha vahet tõe ja ebatõe, uudise ja libauudise vahel. Meid eksitatakse vastuoluliste sõnumitega sellest, mis maailmas toimub, ja ka sellest, mis meie endi ümber toimub. Meile räägitakse pidevast arengust, edasiliikumisest, muutumisest, pidevast reformimisest, uuenemisest. Seda nimetatakse ka progressiks.

Meie ei saa üleüldise progressi vastu, kuid see ei ole midagi, mis oleks omane Kristuse kirikule või saaks iseloomustada Pühakirja õpetust. Progress on läbinisti maailma päralt ja meil selle maailma kodanikena ei jää muud üle, kui olla sellega kaasa kulgevaks osaks, kuid me ei pea progressi kõigi komponentidega nõustuma, kõiki muutusi ülistama või muutma progressi eraldi eesmärgiks, veel vähem uueks religiooniks või tõeks.

Tänapäeval tähistab areng enamasti elusa ja loomuliku asendamist kunstlikuga, isegi inimeste asendamist robotitega. Juba sõidavad autod ja bussid ise ilma juhita, suhkrut asendab suhkruasendaja, jõulukuused asenduvad plastmassist koopiatega ning ka rinnapiima asemel saab juba ammu lapsele anda piimaasendajat.

Kirikus ei saa me aga pakkuda „vaimuliku selge piima asemel“ „piimaasendajat“, seda ühekülgset inimkeskset armastust ja hoolivust ilma, et sellega ei käi kaasas kuulutus ülestõusnud Kristusest, kes suri küll armastusest meie vastu, kuid selleks, et lunastada meie patud. „Vaimulik selge piim“, mida ühiskond vajab (kuigi selle järele ise ei janune), on puhas ja lahjendamata kuulutus Kristusest, kes on surnud ristil meie pattude eest ning tõusnud surnuist üles, et meiegi Temasse uskudes võiksime pärida igavese elu.

Küllap me oskame kujutada ette, kuidas üks äsjasündinud laps emapiima järele igatsust tunneb. Ta januneb selle järele niivõrd, et ta asub seda häälekalt nõudma. See on ju tema peatoidus, millest saab ta kustutatud nii oma nälja kui ka janu ning ammutatud kõik vajalikud toitained ja vitamiinid.

Kas aga meie ahmime Jumala sõna samasuguse innukuse ja nõudlikkusega, et Peetrus võiks ka meie kohta öelda „et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde“ (1Pt 2:3)? Kas see kogemus Issanda heldusest ja headusest ongi põhjuseks, miks Jaani kirik on enamasti, kui siin midagi toimub, rahvast täis? On see „puhas vaimulik piim“, mis siit kantslist ja altarist koguduseni jõuab?

Peaaegu 150 aastat tagasi kirjeldas ungari keeleteadlane Pál Hunflvy oma raamatus „Reis Läänemere provintsides“ oma külaskäiku Eestisse 1869. aastal, sealhulgas jumalateenistust ülerahvastatud Tallinna Jaani kirikus. Ungarlane kirjutab: „Kirikulisi on tuubil täis mitte ainult pingid all ja rõdudel, vaid vahekäigud. Noored istuvad koguni kivipõrandal ja pingialustel, pinkides aga on iseäranis tütarlapsed kahte ritta surutud, üks rida istub, teine seisab, siis vahetatakse kohad.“

Ajad on muutunud ja progress on teinud oma töö. Ma isegi ei suuda päris hästi mõista, kuidas see päriselt välja näeks, kui täna siin kirikus mõnes pingivahes oleks nii palju inimesi, et nad mahuksid sinna kahte ritta nõnda, et kordamööda iga natukese aja tagant ühed seisavad ja teised istudes puh-kavad, et siis teha vahetust ...

Olgugi et siin kirikus pole täna 6000 inimest, nagu väidetavalt oli 150 aastat tagasi, on see siiski kirik Tallinna südalinnas, kus õpetaja ei pea kunagi, kui siin midagi toimub, kurtma kirikuliste vähesuse üle. Vastupidi, linnapea Taavi Aas on ise kirjeldanud, kuidas ta kord oma kabineti aknast välja vaadates nägi Jaani kiriku ukse taga inimesi lausa järjekorras seismas. Selline vaatepilt on kirikukauges Eestis erakordne.

Siiski ei saa ükski hoone, ka mitte see valgusküllane ja värskelt renoveeritud Jaani kirik, olla meie isikliku usuelu eesmärgiks ja kulminatsiooniks. Võime õppida selle kohta ehk midagi Jeesuse ajast.

Jeesuse kuulutustegevuse ajaks oli Jeruusalemma tempel pisut üle 40 aasta kestnud ümber- ja ülesehitustööde käigus saavutanud hiilguse, millesarnast ei olnud Jahve templil isegi siis, kui Saalomon oli valmis saanud esimese templi. Tempel, mis oma suursugususe ja kullatud kaunistustega säras üle Jeruusalemma, ei olnud Jeesuse silmis sel hetkel, kui ta sealt rahavahetajaid ja kaubitsejaid piitsaga välja ajas, midagi muud kui kaunilt ehitud „röövlikoobas“. Jeesusele oli tollane tempel võrdpilt patusest inimesest, kes pöörab oma enesekeskuses üha enam ja enam tähelepanu vaid iseenese himude ja tahtmiste rahuldamisele, olles samal ajal keeranud selja nii Jumalale kui ka abi vajavale ligimesele.

„Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!“ (Jh 2:19) ütles Jeesus. Et kõik muutuks, pidi tempel hävima – lakkamatu ohvrisuits kustuma, sest see ei olnud see ohver, mida Jumal igatses. Evangelist Johannes, kellele pühitsetud pühakojas me täna viibime, selgitab lugejatele, mida Jeesus silmas pidas, kui Ta templi hävitamisest kõneles. Johannes kirjutab: „Aga tema mõtles templi all oma ihu“ (Jh 2:21).

Viimane ja tõeline lepitusohver oli ristilöödud Jeesus Jumala Pojana. See ohver oli vabatahtlik ega olnud eneseõigustamist põhjustav teene Jumala ees. Jeesuse ohver muutis kõik. Jeesusest sai „kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks“ (1Pt 2:7), nagu tsiteerib Peetrus tänases kirjakohas Pühakirja.

Peetrus ütleb ka oma kirja saajatele, sealhulgas meile: „Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks“ (1Pt 2:4–5).

Jeesus oli Jumala, oma Isa poolt välja valitud ja hinnaline. Jeesusesse Kristusesse uskumise ja Tema järgimise kaudu saame ka meie „elavateks kivideks“, kellest valmib vaimulik koda, mille kohta apostel Paulus ütleb: „Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt? Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!” (1Kr 6:19-20).

See pühakoda, milles täna viibime, ei ole Jeruusalemma tempel. See on kogudusekoda, kus koguneb „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas“ (1Pt 2:9), nagu Peetrus nimetab neid, kes on saanud ka ise „elavatest kividest vaimulikuks kojaks“ (1Pt 2:5). Nõnda on Jaani kirik Jumala koda, mis on maiseks templiks ja ajutiseks peavarjuks Jumala rahvale, kes ise pakub peavarju Jumala Vaimule, kes igaühes meis elab – meie Jumala templis, Jumala Vaim meis kui Püha Vaimu templis.

Iga hoone on Jumala koda seni, kuni seal elab kogudus. Nõnda on ka Kristuse kogudus ja Tema Kirik elus seni, kuni on usku, mis omakorda tuleb kirikutes kuulutatud Jumala Sõnast ja jagatud sakramentidest. Nõnda on hoone ja kogudus omavahelises sõltuvuses. Ja see on hea sõltuvus! Just seda head sõltuvust tahan soovida tänasel pidupäeval Tallinna Jaani kogudusele. Soovin, et siin võlvide all elaks aktiivne, innukas, oma eluga Kristust järgiv ja tunnistav kogudus, mida teenivad ustavad, haritud ja aktiivselt palvetavad karjased.

Palju õnne teile kõigile möödunud pooleteist sajandi eest!

Palju õnnistust eesootavateks Issanda päevadeks!

Aamen.

******

(Selle nädala mõtteks on jutlus, mille peapiiskop pidas Tallinna Jaani kiriku 150. aastapäeva jumalateenistusel 17. detsembril 2017 Jaani kirikus.)

Ja vaata, ma tulen peagi! (Ilm 22:7)

Advendiaja pühapäevade nimetused meie kirikukalendris on väga kõnekad: „Sinu Kuningas tuleb sulle alandlikkuses“,“ Sinu Kuningas tuleb kirkuses“, „Valmistage Issandale teed“, „Issand on lähedal“. Kõik nimetused räägivad Kuninga, valitseja ootamisest. Ja siis – pärast pikka ootust, jõululaupäeva õhtusel jumalateenistusel, toob pühakirjatekst kauaoodatud Kuningana meie ette hoopis vastsündinud lapse, kes täiesti ebakuninglikult on pandud lauta, loomade toidukünasse magama, kuna Tema jaoks pole mujal lihtsalt ruumi. Kas pettumus? Sugugi mitte. Lapse sünd, uue elu algus, on alati rõõmus sündmus. On ju igas uues inimelus peidus imelised võimalused. Anded ja võimed, mis võivad teha õnnelikuks, valmistada rõõmu miljonitele, kui neid vaid hästi kasutada. Lapse sünd tähendab seda, et elu jätkub, elu läheb edasi, et on lootust, on tulevikku. Ja see on ju suurepärane. Lapse sünd on sündmus, mida tuleb rõõmuga tähistada, olgu ta siis, kes tahes, sündigu ta kuninga või kerjuse perre. Sünd on uue elu, uue võimaluse algus.

Advendiajast on kujunenud Jeesuse, väga erilise lapse ja erilise kuninga sünnipäevapeo, jõulupühade ettevalmistamise aeg. Sagimist on palju, aga ootust ennast selle piibellikus tähenduses on sellesse ootusaega ilmselt õige vähe järele jäänud. Kui inimestelt küsida, millega seostuvad nende jaoks jõulupühad, siis kõneldakse esmalt ikka pidulikust tundest, rõõmust perekonna ja lähedastega kokkusaamise üle, vabadest päevadest. Loomulikult teatakse, et jõulude ajal tähistame Jeesuse sünnipäeva, aga esimese ja kõige olulisemana mainivad seda väga vähesed. Enamiku jaoks jääb sünnipäevalaps ise kaugele tagaplaanile – hea, kui üldse meelde tuleb. Ja kui järele mõelda – mida me peaksimegi jõuludelt peale piduliku tunde, rõõmu lähedastega kokkusaamise üle, vabade päevade üle, tänapäeval veel ootama? Me ju teame, et Jumal on juba oma loodu peale halastanud, oma tõotuse täitnud ja Jeesuse kaudu juba 2000 aastat tagasi maa peale tulnud. Jumal on juba saanud inimeseks, et inimene võiks leida tagasitee oma Jumala juurde, sideme temaga. Võiks leida – aga kas on leidnud? Kas meie, kes me praegu seda mõtisklust loeme, oleme leidnud? Kas Jumala Poeg on meie jaoks, meie südames, sündinud? Kas Tema juhib meid? Kas me tunneme oma elus Jumala ligiolekut?

Millele me mõtleme, kui meil selleks jõulude ja aastavahetuse eelses saginas üldse aega jääb? Kas meie südames on rõõm ja tänulikkus selle hea ja ilusa eest, mis on meie elus? Või mõtleme sellest, et peame võtma elult kiiresti, mida võtta annab, sest see on meil ainus ja üürike? Mõtleme eesootavast vanadusest, haigustest, hääbumisest. Mõtleme sellest, et me peame olema tugevad ja vastupidavad, sest saame loota vaid iseendale ja oma tublidusele. Mõtleme kõigile neile, kes on meile armsad, ja muretseme, et ei suuda neid hoida ega kaitsta hädade ja õnnetuste eest. Mõtleme oma raskele elule ning haletseme ennast, kui midagi viltu läheb või kui oleme üksi jäänud. Olen kindel, et nii mõnegi jaoks pole advendiaeg ega jõuluaegki rõõmsa ootuse, vaid pigem kannatuse aeg, sest kontrast rõõmu ja mure vahel on eriti tuntav just pühade ajal.

Jumala inimeseks saamisega, Jeesuse tulekuga maa peale, pole ebavõrdsus, ebaõiglus ega ülekohus kuhugi kadunud. Ikka tuleb meil kõigil elus läbi minna raskustest, kanda mõnikord valu, tunda leina. Ikka muretseme enda ja oma lähedaste pärast, tunneme ennast mõnikord üksiku ja liigsena. Kannatame haiguste käes. Lõpuks ka sureme.

Kuid need, kelle jaoks Jumala Poeg tõesti on sündinud, kes on ristimise teel saanud Tema rahva liikmeks, kes elavad oma elu Jumala Poja juhtimise järgi, hoiavad Temast kinni palvesidemega, suudavad oma elu rasketest aegadest teistest kergemini läbi minna, neist üle olla, olla üle ka inimese suurimast hirmust – surmahirmust –, sest nende jaoks on teispool surma piiri olemas lootus. Lootus tulevikule, lootus lunastusele, lootus igavesele elule. See lootus annab jõudu kanda maiseid kannatusi, sest igavesti kestva elu kõrval on need väga üürikesed. See lootus avab silmad nägemaks head ja ilusat, mis on meile Jumala poolt juba siinses elus kingitud. See avab südamed, tundmaks Jumala ligiolekut, Tema armu juuresolekut ka raskustes. See annab elujulguse ja -rõõmu.

2000 aastat tagasi Petlemmas sündis üks tõeliselt kuninglik laps. Jumal tuli inimesena inimeste keskele. Ta tuli, et igaüks, kes vaid seda igatseb, saaks Temaga kokku, saaks ise, isiklikult, oma Loojaga suhelda, saaks Kõigeväeliselt oma ellu abi ja toetust paluda. Kas meie oleme juba Temaga kokku saanud või alles otsime teda?

PALVE: Jumal, meie taevane Isa, kes Sa näed meie südametesse, kes Sa näed nii meie rõõmu kui ka muresid. Luba, et advendiaeg ei oleks meile kiirustamise, närvitsemise ega askelduste ajaks, vaid oleks aeg, mis on täis tänulikkust ning ilusat ootust ja lootust.

„Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred. Ja see päev, mis tuleb, põletab nad ära” (Ml 3:19).

Piibel ütleb, et praegune maailma-ajastu lõpeb tulemöllus. Tänapäeval meenutavad sellised kirjeldused kahtlemata tuumasõda. „Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav” (Jl 3:3j). Suitsusambad meenutavad tuumaplahvatusi, millele järgneb tuumatalv ja üldine hukatus. „Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam“ (2Pt 3:10). Algainete lagunemine meenutab aatomilõhustamist, mis peaks viimaks tabama kogu universumit.

Vanasti kujutleti lõpuaegseid katastroofe nii, et Jumal ise tegutseb tollel „Issanda päeval“ – praeguseks aga on märgatud hävingujuõudude vallapuhkemise puhul, et see ei pruugi alati toimuda Jumala otsese tegevuse kaudu. „Issanda päev“ on hetk, mil Jumal lubab vallanduda kõikidel inimeste tegudel, mis toovad oma kurjuse tõttu hirmsaid tagajärgi, kuid loovad ka vana kaotades eeldused suurteks muutusteks. „Kui see kõik nõnda laguneb – missugused siis peate olema teie pühas eluviisis ja jumalakartuses?“ küsib apostel. „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad“ (2Pt 3:11,13).

Kui ähvardavad võiksid sündmused ka olla, kõlab jumalarahvale rõõmus kuulutus: „Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike“ (Ml 3:20). „Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb“ (Jl 3:5). Jeesus kinnitab ainult, et lõpusündmuste tulekuaeg pole teada: „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud“ (Ap 1:7). Meil tuleb aga valvel olla nagu sulastel, kes ei tea, millal majaisand tuleb, „kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamast“ (Mk 13:35). Inimene peab lahkumiseks valmis olema.

Kirikuaasta lõpul ja surnute mälestuspüha aegu on meil põhjust Issanda kohtupäeva üle taas järele mõelda. Inimkond on tõesti võimeline korraldama apokalüptilise lõpu elule planeedil Maa. Jeesus ütleb veel, et on võimatu, et ahvatlusi kurjale ei tule, kuid häda neile, kelle kaudu need tulevad (Mt 18:7 Lk 17:1). Seepärast peab iga inimene lahti ütlema sellest, mis viib enda või teiste elu hävingu suunas, ning hoidma usus kinni Issandast, kelle kaudu on antud pääste – ehkki loomulikku surma tuleb surra kõigil.

Kas sõnum surmast on hirmutav? Selle kohta on öelnud iguumen Nikon: „Surm on inimese jaoks ebaloomulik, seepärast kardavadki kõik seda. Aga usk Issandasse ja lootus Jumala armulikkusele, lootus jõuda raskest maisest elust sõnulseletamatusse, lõputusse õndsusse võib mitte üksnes hirmu leevendada, vaid ka inimest rõõmustada kui miski, mis vabastab ta ohtlikust ja meie ajal tõeliselt hirmsast elust. Kõikidel on tarvis surmaks valmistuda ja iga päev kas või pisutki sellele mõelda.“

Oma lõplikkust tajudes hakkame aimama lõpmatust, mis avaneb meie kaemuses Jumala igaviku poole. Mida tugevamaks muutub jumalakogemus, seda väiksemaks taandub hirm surma ees. Ja mida rohkem tajume Jumala sisenemist meie ellu, seda rõõmsamaks muutume isegi siis, kui esmalt peame oma patu ja puudujääkide pärast kurvastama. „Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse,“ ütleb Jeesus (Mt 5:4).

Me võime lootusrikkalt mõelda ka oma armsatele lahkunutele, sest nendelegi tahab Jumal olla armuline. Ühtekokku võib see hoida meid mis tahes ängistavast ja mahasuruvast hirmust. Sest „patukahetsejale annab Issand kõik andeks ning siis pole tarvis ka surma karta“, selgitab iguumen Nikon („Tõeline kristlus“, lk 95j). On inimesi, kes on leidnud Jumala alles surivoodil. Seda teades aga võime meie elada täis rõõmsat lootust, et surm ei ole hukatuseks neile, kes on mis tahes moel leidnud oma ellu Igavese Jumala.

Õnnistatud surnute mälestuspüha ja kirikuaasta lõppu kõigile!

Valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamast. Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: „Valvake!“ (Mk 13: 35-37).

Eilne pühapäev, kirikuaasta eelviimane pühapäev, kannab nimetust „Valvake!“ Seda kirjakohta, mis oli ka pühapäeva evangeeliumitekstiks, loetakse sageli matustel. Puusärgi ääres seistes kõlavad need Jeesuse sõnad üsna süngelt ja ehk ähvardavaltki. Jah – kuigi me kõik teame, et oleme surelikud, ei meeldi täies elujõus tervele inimesele mõelda sellest, et temalegi jääb mingi päev viimaseks. Kui inimene oleks vaid teatud sorti bioloogiline masin, kompleks, mille kõik funktsioonid surmas lakkavad, nii et pärast põrmu lagunemist hauas jääb temast järele vaid eimiski, tooraine looduse ringkäigu järgmisele ringile, polekski surm ehk võõrastav ja kohutav. Surm oleks siis vaid teretulnud puhkus tegusa inimese eluväsimusele, orjale vabastus orjusest, kurvale pääsemine masendusest. Oleks tore ja rahustav mõelda, et surm tähendab lahkunule vaid eimiskit. Paraku ristiinimese jaoks pole asi nii lihtne. Meie ju teame ja usume sellesse, et inimene on enam kui bioloogiline masin, tal on lisaks kaduvale ihule kadumatu hing. Ja surmas, nagu ütleb pühakiri: „Põrm saab jälle mulda, nagu ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on annud“ (Kg 12:7).

Meie, ristiinimesed, peaksime oma surmale mõeldes olema julged. Jumal on maailma nõnda armastanud, et Ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid Tal oleks igavene elu (Jh 3:16). Seega peaks meid automaatselt ees ootama igavene elu. Meie usutunnistuses, apostlikus usutunnistuses, on meie Issanda Kristuse kohta öeldud ka seda, et Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle. Tundub taas, et võime olla julged ja muretud: on ju Kristus oma surmaga meie patud kustutanud, surres ristil just meie eest. Meie eest, kes me oleme Tema nimesse ristitud, Tema oma Issandaks tunnistanud ja igal pühapäeval usutunnistuse sõnadega üheskoos oma usku kinnitame. Me oleme ju omad, mida meil karta! Kuid kas kohtumõistmine tabab siis ainult neid, kes on ristimisest ja kirikus käimisest kõrvale viilinud? Ons ristiinimene automaatselt viimses kohtus õigeks mõistetud? Oma mõistujutus viimsest kohtupäevast ei kõnele Jeesus aga kummalisel kombel midagi usust ega ristimisest. Kaalukeeleks inimese mõistmisel igavesse ellu või igavesse hukatusse saavad hoopis tema teod ja tegematajätmised, see, kuidas ta on suhtunud nendesse, kes on käinud oma elurada Tema kõrval. Inimeselt, kes on taibanud Jumala armu, kogenud Tema armastust, kes on seda teadlikult vastu võtnud, oodatakse palju enamat kui sellelt, kes Jumalast midagi ei tea või Temasse ja Tema armastusse uskuda ei suuda. Temalt oodatakse Jumala tegusid. Kui Jumala arm inimest ei muuda paremaks, siis on see tühja läinud. Armuandide vastuvõtja on selle lihtsalt raisanud. Usk väljendub eelkõige tegudes, inimese elus.

Kas meie, kes me oleme kogenud Jumala armu ja Kristuse armastust, oleme muutunud paremaks? Kas me oleme Tema ande hästi kasutanud? Mida öeldakse meile viimsel kohtupäeval? Jeesus ütles jüngritele: „Valvake, sest te ei tea, millal majaisand tuleb!“ Me keegi ei tea, millal meie aeg lõpeb ja võimalus midagi muuta, teha kellelegi head, halvasti tehtut heastada, andestust paluda lõpeb. Kuid täna, mil me seda mõtisklust loeme, on meil veel meie elu, on meil veel aeg. Veel pole me saanud kutset minna. Meil on veel võimalus midagi muuta. Kasutagem siis seda võimalust, et me ei peaks ootama oma elu lõpuaegu hirmu, vaid rõõmsa lootusega.

NÄDALA MÕTE

Õpetaja JAAN TAMMSALU

13.–19. november 2017

(Matteuse  6:9,12,14,15)

Jeesus ütleb oma jüngritele: „Teie palvetage siis nõnda: „Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! /.../ .anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!“ Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.

Andestada või mitte? Kas see on küsimus, mida ka meie peaksime küsima? Küllap on, kui Jeesus andestamise mõtte Meie Isa palvesse pani ja ainult seda palveosa pärast selle palve õpetamist veel selgitab. Kohati tundub, et see ei ole lihtsalt selgitus, vaid lausa tõsine hoiatus. Kui meie pole valmis oma võlglastele andestama, siis tuleb meil arvestada sellega, et Jumal – meie Taevane Isa – ei andesta ka meile meie võlgasid. Valik on meie. Need, kes arvavad, et see elu siin on ainus ja viimset kohtupäeva ei tule, võivad ehk endale andestamatuse luksust lubada. Teised taipavad, et see on tõesti luksus, mis läheb väga palju maksma. Lõpmata palju.

Andestamisest on lauldud ilusaid laule. Ansambel Jäääär laulab lihtsa ja ilusa viisiga selliseid sõnu:

Mis sest, et mõrkjas maik – on siin su õige paik.

Sa tõsta pilk, kui veidi võid – sul annan andeks kõik.

Sul annan andeks kõik – on siin su õige paik.

Sul annan andeks kõik – on siin su õige paik.

Sa tõsta pilk, kui veidi võid – sul annan andeks kõik.

Eda-Ines kordab ühes laulus veel ja veel selget sõnumit: „Kõik mis sa teed, teed kõik endale. Sinuta pooleldi on hea.“ Jah, paraku on see nii, oma õigust taga ajades, andestamatusega, andeks palumiseta suhteid lõhkudes on meil vaid pooleldi hea – kui sedagi. Andestamisest loobumine ja tahtmatus, võimetus paluda andeks on mäng tulega ja mitte näpuotstele väikeseid ville tekitava tulega, vaid igavese tulega.

Kuulen inimesi ütlemas, et nad ehk suudavad andestada, kuid nad ei suuda unustada. Sageli kurdavad needsamad inimesed, kui paljusid olulisi asju nad unustavad, aga mõni solvumine seisab aastakümneid meeles ja seda lihtsalt ei ole võimalik andestada. Valikuline mälu. Kibedusega treenitud mälu. Küll oleks hea, kui heateod nii hästi meede jääksid!

Mida teha, kui inimesed on meie meelest midagi sellist teinud või tegemata jätnud, mida me ei suuda unustada? Siis, kui kord kogetud halb ja selle tegijad tulevad meelde, oleks ehk mõistlik palvetada – paluda nende eest, kes kord tegid halba või jätsid tegemata head. Ja püüaks hukkamõistmise asemel mõista. Me oleme seda vist mõnikord teinud – omaenese ja paljud ka oma laste eksimusi välja vabandades, õigustades.

Kõik me oleme haavatud inimesed. Kes on meid haavanud? Sageli need, keda armastame ja kes armastavad meid – meie lähedased. „Ma poleks iialgi uskunud, et tema võiks mulle midagi sellist teha, öelda! Kuidas ta küll võis? Seda pole võimalik andestada.“

Kui palju on siin Eestimaal inimesi, kes on kord hoolinud üksteisest enam kui kellestki teisest ja kes täna räägivad ja mõtlevad teineteisest vihkamisega ... Kui palju on õdesid vendasid, lapsi ja vanemaid, kes pole aastaid üksteisega rääkinud ... Nii suur on solvumine, nii piiritu põlgus. Midagi halba on kaalunud üles kõik hea, mis kord on olnud. Kummaline! Mis juhtuks siis, kui Jumal meissegi samuti suhtuks? Tema, kes on meile kinkinud elu ja kõik hea. Tema, kes on meid armastanud nii lõpmata palju, et on andnud meie eest surma oma ainusündinud Poja. Kui mõtleme Tema armastuse suurusele ja sellele, kuidas oleme elanud, ei saa keegi meist öelda: „Mina olen armastanud Jumalat niisama palju kui Tema mind. Mina pole Teda iialgi alt vedanud. Olen teinud kõik just nii, nagu Tema on minult oodanud. Tema täiuslik tahe on minu elus alati sündinud.“ Kui kogemata arvamegi nii, siis tasub meil mõelda Jeesuse sõnadele andestusest. Kui mitu korda peaksime me andestama neile, kes on meie vastu eksinud? Jeesus on vastanud sellele küsimusele arvuga, mis on suurem kui meie suutmine.

Miks me ei suuda vahel andestada? Kas pole siis põhjuseks see, et me oleme ette kujutanud, et mõni inimene on palju parem sellest , mis ta tegelikult on? Me oleme oma armastusega, kiindumusega mõne inimese oma kujutlustes palju ilusamaks maalinud sellest, milline ta tegelikult on. Ja kui ta siis ühel hetkel ei vasta meie kujutlustele, me pettume ega suuda andestada. Äkki peaksime pettuma iseendas ja oma värvides? Äkki peaksime olema hoopis üllatunud ja tänulikud, et mõni inimene meie läheduses on suutnud nii kaua olla tubli ja armastusväärne, hooliv ja armastav? Äkki ta pingutas end väga, et selline olla, nagu meie soovisime? Ma ei tea. Tean vaid seda, et me oleme üpris nõrgad ja me kõik komistame ja kukume oma teel. Tean ka seda, et kui Jumal meile ei andesta meie eksimusi, on meie lugu väga kurb. Kuulake veel kord, mida Jeesus ütleb pärast seda, kui ta on lõpetanud Meie Isa palve õpetamise oma õpilastele: „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“

Andestamiseks on kaks suurt põhjust: Esiteks see, mida just lugesime. Teiseks mürgitab andestamatuse mürk meid nii, et see halb, mida me andestamatuse ja vihaga endale teeme, on sageli kordades suurem sellest halvast, mida keegi kord meile põhjustas.

Andestamatus ajab umbe – takistab elu, rõõmu, rahu voolamist läbi meie hinge ja südame. Kogunev kibedus mürgitab, hävitab tervist. Ei suuda täiel rinnal hingata, paljudest asjadest, imelistest kingitustest rõõmu tunda. Oled umbes. Võiksid seda muuta, aga millegipärast ei suuda. Tegelikult me suudaksime, kui taipame, mida andestamatus meiega teeb ja kuhu see meid lõpuks välja viib – sinna, kus me ise mitte kunagi ei leia andestust.

Ühes vanas palves on sõnad: Kõigeväeline Jumal, anna meile tarkust otsustada õiglaselt ja tahet olla armuline. Vabasta meid eelarvamustest, ägedusest ja uhkusest. Ära Sina mõista meie üle kohut nii, nagu meie oleme aeg-ajalt rutakalt ja kalgilt mõistnud kohut teiste üle. Halasta meie peale ja kingi meile kaastunnet ja halastust.

 *****

(Foto: Sven Arbet)

„Vägede Issand on meiega, Jaakobi Jumal on meile kindlaks varjupaigaks“ (Ps 46:12).

Kas eestlased üldse teavad, mida mõeldakse Jumala all? Kas saabub ükskord päev, mil keegi enam ei arva, et Jumala all kummardatakse mingit „mehekuju“ taevas? Juba vana- ja keskaja mõtlejatele oli selge, et Jumala kujutamist inimesetaolisena tuleb võtta piltlikult. „Jumalat kujutatakse pühakirjas, nagu oleksid Tal silmad, kõrvad, suu, nina, käed ja jalad. Sellistes kohtades ei räägi pühakiri Jumalast teisiti kui mõnest inimesest,“ kirjutab ka Martin Luther ning lisab: „Mulle tundub õige arvamus, et siin on tegemist antropomorfismidega, nagu neid soovitakse anda lihtsamas vormis õpetuses lihtsameelsetele. Sest Jumal on oma substantsis ja olemuses täiesti tunnetamatu ja haaramatu.“

Äsja toimunud usupuhastuspühaga tahetakse esile tõsta, et inimestel tasub taas leida elav suhe Jumalaga, keda Piibel kirjeldab Vaimuna, kes „täidab maailma“ (Trk 1:7). Iisraeli rahva esiisa Jaakobi poolt ära tuntud Jumal ning vägede Issand võib olla meilegi kindlaks varjupaigaks. Muidugi öeldakse vahel, et igal rahval on olnud omad kujutlused jumalikest jõududest – miks peaksime juutide ja kristlaste usku omaks võtma?

Aga kellel on midagi arvestamisväärset vastu seada Piiblile? Juutide ja kristlaste pühakirjas võib küll sisalduda mütoloogilisi rudimente, kuid teiste rahvaste usundid olid sageli läbinisti mütoloogia. Piibel jutustab ajalooliste isikute kohtumisest Jumalaga – rahvaste religioonides figureerivad väljamõeldud jumalakujud. Kristliku kuulutuse tulles langesid Zeus ja Jupiter, Thor ja Taara – kusagil ei leidu väljatöötatud pärimusi, kuidas nendest saaks kogemuse põhjal rääkida kui „Vaimust, kes täidab maailma“. Enamasti põhinesid jutud sellistest jumalustest inimeste fantaasial – samuti ei olnud midagi vastu panna Piiblile. Kus oleksid usulised tekstid, mis suudaksid konkurentsi pakkuda Raamatute Raamatule? Piibli ees pidid taanduma rahvaste konkurentsivõimetud pärimusriismed.

Tänapäeval loomulikult on olemas usuvabadus ja igaüks võib luua oma religiooni, pakkudes seda ühtlasi ka teistele. Nii ongi tehtud, ent paraku peaaegu tagajärjetult. Pole lihtne hakata prohvetiks, keda tõepoolest võetakse kuulda. Kabinetilaua taga religioonide väljamõtlemine jääb aga akadeemiliseks konstruktsiooniks, millel on veel vähem veenmisjõudu. Lasta ennast risti lüüa ja surnuist üles tõusta nagu Jeesus – palun, meil on usuvabadus, laske käia! Aga kes sellega tõepoolest hakkama saaks?

Kuid inimesed Jumalast ikkagi ei pääse. Usklikud loodusteadlased on osutanud, et Jumalast rääkimata pole saanud jätta isegi ateistlikud loodusteadlased. Küllap Ta siis pressib ennast ise peale, osutades et ilma Loojata on maailmast kõnelemine üha mõttetum. Teadusliku uurimuse tulemusel on tegelikkus meie ümber muutunud aina mõistatuslikumaks.

Kuidas siis leida Jumalat? Pole mõtet jalgratast uuesti leiutada – pöördugem Piibli poole, kust vaatab meile võimsalt vastu elavana ära tuntud tõelise Jumala kuju. Seesama vägede Issand ja Jumal on meilegi kindlaks varjupaigaks.

Õnnistatud uut nädalat kõigile!

Selle pühapäeva ja nädala nimeks on „Jumala saadikud“.

Kes need on? Meie. Sina ja mina. Iga ristiinimene. Aga millised me peaksime olema? Äkki leiame vastuse ühe prohveti sõnadest (Miika 6:8). Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?

Nii vastab prohvet küsimusele, kuidas peaks inimene tulema Jumala ette ja mida peaks ta ohverdama Jumalale oma süütegude eest. Jumal vastab, et Ta ei oota meilt ohverdamist. Talle pole vaja tundetut kombetäitmist.

Matsin üht rahvatantsujuhti. Tema nõudmised tantsijatele saab kokku võtta ühte lausesse: „Tehke asju rõõmuga ja ärge lohistage oma susse!“ Ma usun, et sedasama ootab meilt ka Jumal. Ärge lohistage oma susse – ärge tehke asju tüdimusega, vastumeelselt, rõõmutult. Kristlik religioon, usk Kolmainu Jumalasse peaks meid muutma elusamateks, lihast ja luust inimesteks, kelles on tundeid – ka ilusat armastust ja rõõmu. Jumala armastuse kogemine peaks meid muutma tundlikeks, hoolivateks ja see peaks andma meie tegutsemistele ka igavikulise mõõtme. See, kes käib oma elu koos Jumalaga, teab, et oluline pole niivõrd kiirus, millega me oma elus liigume, vaid suund, kuhu poole me liigume, ning see, et me ei kaotaks tundlikkust – et märkaksime neid, kes vajavad meie abi, ja kummarduksime nende kohale, kes elu kuristikust on sirutanud meie poole oma käe.

Jumal ootab, et teeksime seda, mis on õige. Aga kuidas teada, mis on õige? Tänapäeval pidi peaaegu kõik olema suhteline. Kui loeme pühakirja, kuulame jutlust, mis seda seletab, loeme head vaimulikku kirjandust ja oleme palvetavad kristlased, siis saame me teada, mis on see õige, mida Jumal meilt ootab. Me ei kuluta aega targutamisele. Me taipame ja julgeme vastu võtta ka selliseid otsuseid, mis ei pruugi paljudele meeldida. Me tahame olla Sõna kuulelikud ja seepärast uurime seda Sõna, loeme seda, mõtiskleme selle üle ja küsime palves Jumalalt juhatust.

Jumal ootab meilt, et armastaksime headust. Miks on midagi sellist vaja üldse öelda? See peaks ju olema enesestmõistetav, kui inimene on normaalne. Paraku mitte. Vahel võivad leebemadki meie hulgast nautida kurjust, kättemaksu. Vaadake kui populaarsed on ärapanemise saated ja klatšivad ajakirjad! Vaadake, millise mõnuga tormatakse meie maal ka eilsete rahvuskangelaste kallale! Ja küllap paljud meie hulgast teavad, kuidas vahel meil enda üle kontroll otsekui kaob ja Jeesuse palve ristilt käib ka meie kohta: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ Isegi Paulus räägib, kuidas inimene teeb vahel halba, mida ta ei taha, ja jätab tegemata hea, mida ta tahaks. Armastada headust! Kas me oleme seda teinud?

Meilt oodatakse, et käiksime alandlikult koos oma Jumalaga. Me ütleme oma usku tunnistades, et me usume Kõigeväelisesse Jumalasse. Kas ei ole aga nii, et vahel me unustame selle? Unustame, et igas oma elu hetkes oleme selle Kõigeväelise Jumala ees. Tahame vist ikka ka ise olla keegi – keegi, kellest hoolitakse, keda hinnatakse. Ootame teistelt ehk tänulikkustki. Kuid me ise? Kas me oleme andnud oma Loojale igas päevas tänu? Kas oleme taibanud, kui suur on tema halastus ja andestus meie vastu? Kas kogu oma eluga Kristuse risti all seistes oleme muutunud alandlikeks Jumala lasteks, kes igatsevad vaid üht – elada oma elu Tema tahtes? Prohvet ütleb: „Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!“ Võta tema suust õpetust ja pane tema sõnad oma südamesse! Kui sa pöördud tagasi Kõigevägevama juurde, sind ehitatakse üles, ja kui sa saadad ülekohtu oma telgist kaugele, siis sa võid rõõmu tunda Kõigevägevamast ja tõsta oma palge Jumala poole. Kui sa Ta poole palvetad, siis Ta kuuleb sind.

Usun, et meilgi on aeg palvetada. Paluda Jumalalt andestust ja seda, et Tema meil aitaks muutuda.

Ilusat muutumist!

*****

(Foto: Sven Tupits)