Nädala mõte

Prohvet Sakarjas: „Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja“ (Sk 9:9).

Jeesus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)

Oleme uue kirikuaasta alguses. Kaubanduskeskuste parkimisplatsidele ei taha viletsat elu kiruvate vaeste eestlaste autod enam ära mahtuda. Üks osa rahvast vahetab täiesti korras elektroonikat aina kiiremas tempos veel uuemate mudelite vastu ja teine osa ei tule kuidagi ots otsaga kokku ega tea, mille eest jõululauale midagigi veidi pidulikumat panna. Elu tundub vahel nii ebaõiglane.

Ja sellisel ajal kõneldakse meile kuninga tulekust.

Kellel oleks aega kuningatega tegeleda? Nii palju argimuresid. Kuningad on ikka kauge kaarega meist möödunud. Sõidavad Kadriorgu ja Toompeale, vahetavad meie valitsejatega viisakusi ja sõidavad taas minema.

Kuid kas panime tähele, kuidas meile selle Kuninga tulemisest teatati? Selles oli midagi isiklikku: „Vaata, SINU Kuningas tuleb SULLE!“ Vaatad ehk enda ümber ja püüad mõista, kellest võiks olla jutt. Äkki on su lähedal keegi tähtis isik, kelle pärast see kuningas tuleb? Siia satub ju ikka vahel mõni tähtis. Aga siis korratakse seda taas. Korratakse nii, et sa pead sellest aru saama, et räägitakse sinust. Räägitakse meist kõigist ja igast meie hulgas. „Vaata, sulle tuleb sinu Kuningas.“

Kas peaksin nüüd tundma hirmu? Kas peaksin pugema peitu? Kas peaksin valmis mõtlema kaitsekõne, sest kui mõtlen oma elule, mõtlen sellele, milline ma olen praegu ja olen olnud, mida olen teinud ja öelnud, tegemata ja ütlemata jätnud, siis on palju sellist, mille pärast oleks põhjust selle Kuninga ees häbeneda. Eriti siis, kui tuleb meelde, et me vist oleme selle Kuninga lapsed ja Kuninga lastena oleksime pidanud käituma väärikalt. Oleksime pidanud kuninglikult jagama armastust ja halastust neile, keda see Kuningas meie teele saatis. Oleksime pidanud pillavalt jagama tunnustavaid sõnu, julgustama hirmunuid. Ja kui mõtleme sellele väärtuslikule ajale, mida see Kuningas meile nii palju on kinkinud, ja sellele, mida meie sellega teinud oleme ja kui vähe oleme raatsinud sellest oma Kuningale tagasi kinkida, siis tahaks vist vajuda pingi alla. Loomulikult oleksime pidanud rohkem aega võtma selleks, et kuulata Teda, kõnelda Temaga, tänada Teda, lugeda Tema Sõnu, oleksime pidanud küsima Tema tahtmise järele. Ja nüüd kõneldakse Tema tulekust. Mis meist saab? Kas Ta tuleb, et ütelda karme sõnu, mõista hukka, karistada?

Kummaline, läbi maailma ajaloo on inimesed püüdnud seda Kuningat mõista ja läbi erinevate religioonide, õpetuste seadnud õiglusele ja kuulekusele järjest suuremaid nõudeid. Nii suuri, et lõpuks võiks iga inimlast tabada lootusetuse tunne – me taipame peagi, et ei saa selle kõigega hakkama. Me ei jõua iialgi sellele tasemele, et võiksime surmahirmuta seista Elu Issanda ees. Ja siis tuleb Tema – kuningate Kuningas, sünnib nagu üks meie hulgast, elab vaesuses, koduta rändurina. Ta kummardub kurbade ette, tervendab valust vaevatuid ja ütleb, et üks eksinu, patune, kes igatseb armu ja halastust, on Tema silmis nii väärtuslik, et ta jätab 99 õiget, et minna ja oma kadunu kas või teisest maailma otsast, kas või pilkaspimedast orust üles otsida ja koju tagasi tuua. Ta annab oma elu, et meie võiksime elada igavesti.

See Kuningas korraldab pidusöömaaja ja kui paljud kutsutud loobuvad, laseb Ta oma pidulauda kutsuda isegi neid, kes paljude inimeste silmis ei oma mitte mingisugust väärtust. Tema kutsub enda juurde vaevatuid ja koormatuid. Hämmastav arm! Kui Tema on see Kuningas, kes tuleb, siis pole kahtlustki, et see on just nii, nagu prohvet kord ennustas: „Tema on õiglane ja aitaja.“ Palugem Temalt armu, andestust ja abi, et võiksime Tema armu ja andestuse läbi muutuda nendeks, kes Tema pidulauda kõlbavad. See, kes kogeb Tulija armu, kuninglikku halastust ja andestust, läheb siit tänu ja rõõmuga ja suudab olla kuninglik jagaja.

PALVE: Kuningate Kuningas, tule ja puhasta meid! Tule ja jää meie juurde. Juhi Sina meie elu ja mõtteid!

(Foto: Sven Tupits)

„Ükski muu ei saa osta ega müüa kui aga see, kellel on see märk: metsalise nimi või tema nime arv. Siin on tarkus! Kellel on mõistust, see arvaku ära metsalise arv; sest see on inimese arv. Ja tema arv on kuussada kuuskümmend kuus“ (Ilm 13:17–18).

Mis mõte võiks meid saata kirikuaasta viimasel nädalal? Selja taga on hingede aeg ja surnute mälestamine, millega põrkusime elu piiridele. Küsigem millegi ebatavalise järele, mis seisab meie teadmiste piiril või üle piiride. Piiblis peaks ju küllalt olema ilmutusi ja saladusi, millele ei oska keegi veel täie selgusega vastata.

Üks nendest on kurikuulus metsalise märk – 666. Mida võib see tähendada? See küsimus on piiri peal ja isegi üle piiri, sest luterliku kirikuaasta jutlusetekstidest, mis meile kõnelemiseks ette antakse, see puudub üldse. Lääne inimesed on nii „valgustatud“, et nad ei taha igasuguste tunnusmärkide ja maailmalõpu asjadega üldse tegelda. Kõigist nn vandenõuteoreetikutest, kes praegugi küsivad, jälgides maailmas toimuvaid ähvardavaid sündmusi: „Kas pole mitte kätte jõudmas lõpuaeg?“, hoitakse kaugele eemale. See tundub keskaegne ja piinlik, kui meie targal 21. sajandil leidub veel sellised harimatuid (millise „vandenõuga“ sel puhul on tegemist ja kelle vastu, jääb küll selgusetuks).

Luterlased on alati rõhutanud haridust (Martin Luther ise oli teaduste doktor ja ülikooliprofessor) ning haritud inimene on tänapäeval ikka natuke ka materialist, kes kuulab teadust ja igasugustesse imelistesse seikadesse ei usu. Oma tagurlikke kaasmaalasi, kes piibliraamatu põhjal lõpuaja märkide kohta hüpoteese püstitavad, ta pigem häbeneb. Metsalise tunnusmärgiks on peetud niipalju erinevaid asju, et ühtegi neist ei tasu uskuda – kartmata pettuda, sest lõpusündmusi ei ole saabunud. Selliseks märgiks inimese „käe peal“ ja „otsaees“ (Ilm 13:16) on peetud punast käesidet ja viisnurka mütsi ees, vastavaid hitlerlikke sümboleid jms. Viimasel ajal on räägitud sel puhul mikrokiibist naha all, mille abil Metsaline ehk Antikristus, kes on saatana kehastus maailmaajastu lõpul, orjastab inimesed.

Koroonaajastul kerkis veel üks tõlgendus: metsalise märk olevat seotud vaktsiinisüstiga õlga (käe peale), mis muudab inimese geneetikat ja ka teadvust (otsaesist), mistõttu ta ei märkagi muutust. Metsalise märki näitab vaktsineerimispassi muster, kus kätkeb inimese andmebaas, mis on nagu triipkood kaubal elektrooniliselt loetav. Kõik need tõlgendused on muljepõhised, mil moel võib suvalistki välja lugeda Piiblist. Mõistmiseks tuleb selgitada piiblipõhiselt, mida mõelda metsalise ja tema märgi all.

Mida öelda Piibli põhjal metsalise ja tema märgi kohta?

Teaduses on keskajast peale tuntud põhimõte, mida on briti filosoofi William Ockhami järgi nimetatud „Ockhami habemenoaks“ – see ütleb, et tuleb eelistada kõige lihtsamat lahendit, iga lisahüpotees teeb asja kahtlasemaks. Klassikalises juutluses ja kristluses on lihtsaima lahendi leidmiseks kasutatud tõlgendusviisi: Piibel selgitab Piiblit. Seosed pühakirjas pole juhuslikud, vaid kasvavad välja ühisest vaimuväljast. Ilmutusraamatus ei kutsuta haritud inimesi hoiduma metsalise märgi üle nuputamisest, vaid kinnitatakse lausa vastupidist: „Siin on tarkus! Kellel on mõistust, see arvaku ära metsalise arv!“

Metsalise suhtes on asi selge. Taanieli raamatus samastatakse suurvõimud Babüloonia, Pärsia, Kreeka ja Rooma sümboolselt nelja metsalisega. Johannese Ilmutusraamatus jätkavad nende tegevust kaks metsalist, keda aga ei identifitseerita. Ent igatahes on metsaliste puhul tegemist antikristlike suurvõimudega, kes mõnikord jõhkralt, teinekord salakavalalt suunavad maailma ajalugu katastroofilise lõpu poole.

Mida aga tähendab 666? See number on tulemuseks, kui kirjutada heebrea tähtedega „keiser Nero“ ja käsitleda tähti numbritena, nagu oli tavaks. Selline vihje võibki leiduda tekstis, sest Nerot tunti julma tagakiusajana. Keskajal kombineeriti ühte ladinakeelset paavstitiitlit nii, et saadi välja lugeda sama arvu. * Nüüd seostas keegi tähestiku ja numbrirea ning sai liitmisel tulemuseks: c (3) o (15) r (18) o (15) n (14) a (1) = 66. Et corona kuus tähte annavad kokku 66, siis kõik ühtekokku ongi 666. Kui oletada, et sellistes mõttekäikudes (milliseid on rohkemgi) võib leiduda oma tõetera, siis igatahes tuleb möönda, et metsalise märk ei ole seotud üheainsa kujuga, vaid ilmub paljudes seostes. „See on inimese arv“, s.t Jumala asemel on keskpunktiks ja mõõdupuuks metsaliseriigis seatud inimene.

Metsalise märgi avaramale mõistmisele juhatab tõik, et veel ainult ühes kohas Piiblis leidub arv 666. „Kulla kaal, mis tuli Saalomoni kätte ühe aasta jooksul, oli kuussada kuuskümmend kuus talenti kulda“ (2Aj 9:13). See lisab antikristliku suurvõimu iseloomustuseks rahahimu! Märk paremal käel on käsi, mis loeb raha ja viib läbi ärioperatsioone. Laup on ärimees, kelle kõik mõtted keerlevad raha ümber. „Mida ta ka ei teeks, ta peab sellest pigistama välja raha, muidu pole elust rõõmu. See tähendab, et kõik mõtted (laup) ja kõik teod (käsi) on ametis raha hankimisega.“ Kuna maailmas on viimaks ainult ühtne finantssüsteem, mis hõlmab kõik, siis läheb see kokku Ilmutusraamatuga: „Keegi ei saa osta ega müüa, peale nende, kellel on see märk (s.t ärimehe anne) või metsalise nimi (s.t riigivõimu esindajate hulka kuulumine) või tema nime arv (666 – kuld, pärandus, kapital).“ **

Sarnaselt võib tõlgendamisi jätkata, ilma et saaks kellelegi või millelegi osutada konkreetselt. Metsaline on seotud suurriikliku totalitarismi ja rahajumala vägeva impeeriumiga, kus Looja asemel on tõstetud jumalaks inimene. Ta võib enda teenistusse haarata ka iseenesest häid asju, mis Jumala soovil peaksid meie elu teenima. Kes ei teaks, et kõike, mida inimene leiutab (ka mikrokiipe, vaktsiine jms), saab kasutada isekalt kurjasti? Tohutud sõjaväed, tuumapommid ja teised saatanlikud relvad seisavad suurriikidel püsti, valmis maailma lõppu põhjustama. Muud ei taotleta kui raha, raha ja veel kord raha.

Tänapäeval hüüavad juba paljud: meid võib päästa ainult usk Jumalasse (kes on loomulikult olemas ka ilma usuta) ja Jeesusesse Kristusesse (keda tuleb ka uskuda, et taevasest maailmast osa saada). Ilmutusraamatu sõnumiks on, et jumalatute suurvõimude metsik maailm koos oma rahakultusega on anakronism! See ei kuulu Looja poolt mõeldud maailma ning inimkonnal oleks aeg leida Jumala abil tee, kuidas sellest väljuda. See, kes ütleb: „Mina olen Tee, Tõde ja Elu!“, suudab aidata, kui Temasse usutakse.

Head kirikuaasta lõppu!

* Arne Hiob „Patmos. Johannese Ilmutusraamat ja meie tänapäeval“. 2016: lk 79–81.

** „Mitte sellest maailmast. Mungaelu ja meie aeg“. 2008: lk 131–132.

Jeesus ütles: „Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu. Viis nendest olid rumalad ja viis arukad, rumalad võtsid küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad. Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama. Aga keskööl kostis hüüd: „Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!“ Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid. Rumalad ütlesid arukatele: „Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!“ Aga arukad vastasid: „Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!“ Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati. Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: „Isand, isand, ava meile!“ Aga tema vastas neile: „Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.“ Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!“ (Mt 25: 1–13).

Mõni aeg tagasi valmis ühel tuntud firmal nutitelefoni uus mudel. Kuna uus nutiseade pidi selle valmistajate sõnul olema väga hea ja spetsialistide poolt kõrgelt hinnatud, siis soovisid selle ala fännid võimalikult ruttu uue seadme ka endale soetada. Firma teatas täpse päeva ja kellaaja, millal seadet poodides müüma hakatakse. Ja teleris siis näidati, kuidas fännid olid võtnud pikka järjekorda selle poe ukse taga, et võimalikult kiiresti sisse pääseda ja uus seade osta. Oli inimesi, kes olid tulnud järjekorda lausa päevi varem. Nad olid võtnud kaasa süüa ja juua, isegi minitelgid ja magamiskotid, et ainult mitte oma järjekorda kaotada ja esimeste hulgas poodi sisse pääseda, et ihaldatud seade kindlasti kohe kätte saada. Ja kõik need ootajad olid rõõmsas õhinas ega paistnud ootamist ja sellega kaasnevaid ebamugavusi tähelegi panevat.

Meie tänane evangeeliumitekst kõneleb samuti ootamisest, Kristuse taastulemise ootamisest. Mõtleb ju Jeesus oma tähendamissõnas oodatava peigmehe all just iseennast, ja neitsitega võrdleb neid, kes Tema taastulemist ootavad ja selleks ettevalmistusi teevad või siis ei taipa neid teha. Nood uute nutitelefonide ihaldajad, kellest kõnelesin, teadsid, et ooteaeg tuleb tavalisest pikem, ja valmistusid selleks: varusid toitu, puhkamistarvikud. Seejuures oli neil tunduv eelis, võrreldes meie evangeeliumiloo neitsitega või siis Jeesuse taastulemist ootavate ristiinimestega. Nad teadsid täpselt, millal kauplus avatakse. Mitte ükski firma, mitte ükski tänapäeva superstaar ei saaks endale lubada öelda oma fännidele, oma jüngritele, oma klientidele, seda, mida ütles ja nüüdki ütleb Jeesus oma jüngritele, ütleb ka meie evangeeliumitekstis: „Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!“ Reklaami eesmärgil võivad nad ju veidi enda järel oodata lasta, kuid nad teavad täpselt, et ooteaeg ei saa olla väga pikk. Inimesed väsivad, tüdivad ja lähevad lihtsalt minema. Mõelgem, milline autoriteet, milline vägi, milline tõeline meelevald on Kristusel, kui Tema võib endale lubada öelda: „Valvake!“, tähtpäeva saabumise aega nimetamata. Ja miljonid inimesed ongi valvanud, ongi oodanud, nüüd juba kaks tuhat aastat. Ja miljonid valvavad ja ootavad Tema taastulemist tänaselgi päeval.

Tänane evangeeliumi eesmärk on panna meid mõtlema sellele, kuidas ja milleks me oma ootamise aega kasutame, ja sellele, et isegi kannatlikult ja innukalt oodates võime ennast ilma jätta sellest, mida üle kõige oleme igatsenud ja oodanud.

Kui Jeesus käsib: „Valvake!“, siis ei pea Ta silmas käed rüpes istumist, niisama pea kuklas taeva poole vaatamist, vaid tegutsemist. Oma tähendamissõnas kõneleb Ta saabuvast pulmapeost. See pulmapidu tuleb aga ka ette valmistada. Ja ettevalmistusi ei pea tegema sugugi mitte peigmees, vaid need, kes peavad ennast Tema või siis Tema pruudi sõpradeks.

Jeesus on otse välja öelnud, et mitte kõik inimesed, kes seda soovivad ja ootavad, ei pääse taevariiki. Mõned võetakse, mõned jäetakse. Kui inimene on otsustanud, et ta tahab pääseda oma taevasele kodumaale, oma taevase Isa juurde, siis peab ta olema valmis sinna pääsemiseks ka midagi tegema, pingutama. Jeesus on ütelnud: „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!“, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.“ Just meie elu, meie teod ootamise ajal näitavad, kes me oleme, näitavad, kas meie igatsus jõuda Jumalariiki on tõsine.

Tänane evangeelium kõneleb kümnest neitsist, kes kõik pulmapeole pääsemist igatsesid ja kellel oli ka kindel alus loota, et nad sinna pääsevad. Tegemist oli meie tänapäevases mõistes pruutneitsitega, keda ei kutsuta tänavalt juhuslike inimeste hulgast, vaid kes on tavaliselt pruudi väga head ja lähedased sõbrannad, kes kindlasti on pulmapeole oodatud. Neile neiudele oli antud ülesanne valgustada oma lampidega peigmehe teed pulmamajja, lisada pulmarongkäigule sära ja pidulikkust, nõnda et kõik seda märkaksid ja igatseksid sellega ühineda. See oli väga austav ülesanne. Kuid sellel oli ka veel üks väga tähtis praktiline külg: pimedas öös, milles rongkäik liikus, pidid nonde neidude laternad olema ka teejuhiks neile, kes teel pulmamajja olid teelt kõrvale eksinud. Jeesus ütles kord oma jüngritele: „Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas“ (Mt 5:14–16). Olles ristimise teel ühinenud Kristuse taastulemist ootava kirikuga, oleme sattunud pruudi sõbrannade ja sõprade hulka ning sellega oleme end ise vabatahtlikena kirja pannud taevase pulmapeo ettevalmistamise toimkonda. Meilegi on antud pihku lambid. Meilegi on antud samasugune ülesanne nagu nendele kümnele neitsilegi – tuua pimedusse valgust, kuulutada imelist armastust, mis saab valitseda inimeste vahel, tuua nende ellu, kelle hing on täis kurbust ja pimedust, valgust, rõõmu ja lootust, kutsuda neidki kaasa pidurongkäiguga ühinema, kutsuda neid kaasa suurele peole, juhatada neile teed sellele peole. Ka meist sõltub, kui paljud taevasele rõõmupeole jõuda tahavad ja sinna pärale jõuavad. Meie valguseks on meie ilusad ja head teod, mida inimesed näevad ja kogevad.

Oma evangeeliumiloost kuulsime, et kui peigmees tuli ja saabus kõige vastutusrikkam hetk, hetk süüdata lambid, siis selgus, et osadel neitsitel oli õli otsa lõppenud, nõnda et nende lambid olid kustunud. Nad polnud ka taibanud kaasa võtta õlivarusid, et lampi uuesti täita. Kuni nad käisid õli ostmas, oli pulmarong juba möödunud ja pulmamaja uks suletud. Uksele koputamisel avas peigmees neile küll ukse, kuid hilinenud neiusid enam sisse ei lubanud, öeldes: „Ma ei tunne teid.“ Tõesti: sel ajal, kui pulmarongkäik möödus, olid nende neiude lambid kustunud ja pimeduses, mille nad ise oma hooletusega olid põhjustanud, ei näinud peigmees nende nägusid – ja seega ei saanud hiljem neid ka ära tunda. Kui sellisel pidulikul ja tähtsal sündmusel nagu pulmapidu, ühe uue kooselu algus, keegi oma ülesande täitmisesse lohakalt suhtub, selle täitmata jätab, siis tõesti ei ole ta sellele pulmapeole oodatud. Ta ise pillab talle kingitud võimaluse käest, muutub omast võõraks, oodatust tagasilükatuks.

Arukad neitsid meie loos võtsid koos lampidega kaasa ka anumad õliga. Kui peigmees siis koos pulmarongkäiguga kohale jõudis, olid viis arukat neitsit, kes olid kaasa võtnud varuõli, valmis rongkäiguga ühinema ja asuma oma ülesannet täitma. Nad tegid seda, mida neilt oodati, täitsid oma ülesande ustavalt. Peigmees nägi neid, sest nende lambid andsid valgust, ta õppis neid tundma nende tegudest. Ja koos peigmehega said nad siseneda hoonesse, kus pulmapidu toimus, said osa suurest ja ilusast peost.

Me elame Kristuse taastulemise ootuses. Taevase pulmapeo ootuse ja ettevalmistuse ajal. Hüüe „Peigmees on tulemas!“ on juba kostnud. Kostnud Jeesuse kuulutusega oma taastulemise kohta. Me oleme võtnud kätte oma elu lambid, et valgustada Kristusele, kauaoodatud peigmehele, teed. Et kutsuda kõiki pulmapeole. Aga kas meie lampides on piisavalt õli, kas sellest jätkub, et peigmees jõuaks ka meieni, näeks meid, näeks meie teenimist ja jätaks meie näo meelde? Kas suudame jagada piisavalt valgust, et meiegi oleksime pärast oma teenimisaja lõppu pulmamajas oodatud külalised? Eespool kõnelesime telefoniostjatest, kes poeukse avamist oodates olid varunud toitu ja puhkamistarbeid, et otsustaval hetkel olla vormis ja valmis tegutsema. Nemad tegutsesid targalt, kuigi ihaldasid meie silmis vaid ajalikke pisiasju – uusi telefone. Aga meie, kes me igatseme palju enamat? Kas meil jätkub tarkust õigel ajal varuda õli, et valgus ei kustuks enne, kui oleme oma ülesande täitnud?

„Valvake!“ ütleb Jeesus. Valvakem ja oodakem siis. Ja ärgem unustagem ikka ja jälle tulla pühakotta, et täita oma elu lampe jumalasõna, palve ja armulauasakramendiga, et suudaksime ustavalt ja lõpuni täita meile antud ülesannet: näidata valgust meie Issanda taastulemise teel. Siis saame meiegi kord osa taevasest pulmapeost, mis kestab igavesti.

PALVE: Püha ja igavene Jumal, Sa oled kutsunud meid üles olema siin ajalikus elus valvel, sest me ei tea, mida toob meile tulevik. Oma sõna ning Kristuse ihu ja verega kinnitad sa meid eelolevaks teekäimiseks. Aita meil alati kõiges sinule loota, valvata ja paluda. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Päästja ja Lunastaja läbi. Aamen.

„Sina, kuningas, nägid, ja vaata, oli üks suur kuju. See kuju oli suur ja selle hiilgus erakordne; see seisis su ees ja selle välimus oli hirmus. Kuju pea oli puhtast kullast, rind ja käsivarred hõbedast, kõht ja reied vasest, sääred rauast, jalad osalt rauast, osalt savist. Sa vaatasid, kuni üks kivi käte abita lahti murdus ja lõi kujule vastu jalgu, mis olid rauast ja savist, ja purustas need. Siis purunesid üheskoos raud, savi, vask, hõbe ja kuld ja said aganate sarnaseks suviselt rehealuselt: tuul viis need ära ja neist ei leidunud jälgegi. Aga kivist, mis oli tabanud kuju, sai suur mägi ja see täitis kogu maa. See oli unenägu, ja nüüd ütleme kuningale selle tähenduse: Sina, kuningas, oled kuningate kuningas, kellele taeva Jumal on andnud kuningriigi, võimu, vägevuse ja au. Ja sinu kätte on ta andnud inimesed, kus need ka iganes elavad, metsloomad ja taeva linnud, seades sinu valitsema nende kõigi üle – sina oled see kullast pea! Aga sinu järel tõuseb teine kuningriik, väiksem kui sinu oma, ja veel kolmas kuningriik, vasest, mis valitseb kogu maa üle. Siis tuleb neljas kuningriik, tugev nagu raud – raud ju lõhub ja pihustab kõike; ja nagu purustav raud, nii lõhub ja purustab ta kõik. Aga et sa nägid jalad ja varbad olevat osalt potissepa savist ja osalt rauast, siis see tähendab jagatud kuningriiki; küll on selles raua tugevust, just nagu sa nägid rauda savimullaga segatult. Ja et jalgade varbad olid osalt rauast ja osalt savist, tähendab seda, et osa kuningriiki on tugev ja osa rabe. Et sa nägid rauda savimullaga segatult, tähendab seda, et kuigi nad segunevad inimseemne poolest, ei püsi nad üksteise küljes, nagu raud ei segune saviga. Aga nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti“ (Tn 2:31–44).

Taanieli raamatu sündmused toimusid 6. sajandil enne Kristust, ehkki raamat ise on ilmselt kirjutatud 2. sajandi alguses enne Kristust. Taanieli raamat kuulub heebrea liturgilise luule, armastusluule, tarkusekirjanduse, ajaloo, apokalüptilise kirjanduse, lühijuttude ja romantiliste lugude kollektsiooni ehk Ketuvimi. Paljud otsivad Taanieli raamatu seoseid Johannese Ilmutusraamatuga, sest mõlema raamatu apokalüptilised pildid maailma lõpust on läbi aegade inimeste meeli erutanud.

Millistest kuningriikidest on jutt? Kas see ennustus sai tõeks? Või on see alles täitumas? Kuidas võis Taaniel teada, mida kuningas  Nebukadnetsar unes nägi? Miks mitte ükski teine kuninga palgaline ei suutnud talle seletada ta unenäo tähendust?

Kuid mitte tulevikusündmuste etteteadmine pole oluline. See on tegelikult sama vähe oluline kui kuningas Nebukadnetsari ennustajate ja nõidade, posijate ja Kaldea tarkade teadmised ja tarkus, millega nad oma positsiooni püüdsid kindlustada. Isegi kui nad ilmselgelt ei saanud teada, mida kuningas unes nägi, ja veel vähem, mida see oleks pidanud tähendama.

Taanieli raamatu kirjutaja vaatas osaliselt tahapoole, minevikku, ja osaliselt ettepoole, tulevikku, ja tegi õigeid järeldusi. See on mõistlik, eriti arvestades seda, et Jumala jaoks ei ole aeg mingi faktor. Minevik ja tulevik on ajaliku elu terminid ega kuulu Jumala riigi mõistete hulka. Samuti uskus kirjutaja täiesti Jumala tõotust ning ootas Päästja tulemist ja Jumala riigi ilmumist. Kui Jumala riik tuleb maa peale oma täies hiilguses ja väes, siis ei jää püsima mitte ükski teine võim ega meelevald. Siis ei võitle valitsejad enam võimu pärast ega kinnita oma positsiooni sõnakuulmatute julma karistamisega. Nebukadnetsar mõtles oma valitsuse püsimajäämise peale ja nägi unes selle kokkukukkumist. Jumal ilmutas talle oma valitsusvõimu tulemist. Ka kurjal kuningal on võimalik meelt parandada ja kummarduda tegeliku Valitseja ette, et Teda teenida.

Niikaua, kuni me ärkame, niikaua, kuni saabub uus hommik ja uus päev, saame me taas valida, mida me täna teeme – just niikaua saame valida selle Kuninga, keda teenime. Jeesus on see tõeline Kuningas, kes ühendab kõik rahvad oma valitsuse alla ja Tema riigile ei tule otsa. Kirik on Jumala riigi saatkond maa peal, kiriku kaudu peab kõikidele rahvastele nähtavaks, isegi kogetavaks saama Jumala õiglus, headus ja armastus, kuni Jeesus tuleb tagasi ja taastab Jumala kuningriigi maa peal kogu selle täiuses. Aamen.

„Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus“ (1Kr 3:11).

Usupuhastuspühal (31. oktoobril) meenutame murrangulist maailmaajaloolist sündmust, mis levis nagu kulutuli ja muutis kogu maailma. Täpselt sellel päeval 1517. aastal naelutas Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 vaidlusteesi, mis kutsusid üles väitlusele kristliku usu üle. Sellest valla pääsenud reformatsioon ei olnud ainult kiriklik sündmus, vaid puudutas kogu ühiskondlikku elu. Seni oli Ameerika avastamine avardanud eurooplaste pilku välises vaates, nüüd osutus reformatsioon uusaja läbimurdeks sisulises mõttes – löödi mõrad keskaja kristlikku ühiskultuuri, mille asemel tõusid juhtivale positsioonile pigem pluralism ja erinevate individuaalsete vabaduste areng.

Lutheri haamrilöögid kajasid üle kogu Saksamaa ja leidsid vastukaja terves Euroopas. Algselt oli reformatsioon läänemaine sündmus, kuid peagi kostis selle löökide kõminat kaugemalegi. Usupuhastuse järglasena saabus XVIII sajandi „valgustusaeg“. Teaduse ja tehnika areng, mis järgnes Lääne-Euroopas, omandas aja jooksul globaalsed mõõtmed. Uusaegseid revolutsioone kandsid juba ilmalikud ideoloogiad – reformatsiooni tuum aga oli religioosne. Lutherit ja teisi usupuhastajaid liigutas kristluse puhtuse küsimus. Apostel Paulus oli sõnastanud mõõdupuu: „Teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud, see on Jeesus Kristus!“ Ent nüüd, 1500 aastat hiljem tundus, et Kristusest kõrgemale on seatud teised autoriteedid: paavst ning erinevad kiriklikud kombed ja õpetused.

Reformatsioon mõistis ennast usu puhastamisena, kuid edaspidi hakkas see tähendama ka usu uuendamist – seda ka ümbertõlgendamise mõttes, et olla ajakohasem. Lihtne talupojamõistus aga ütleb, et kui miski päris ära uuendatakse, siis kaotab see oma mõtte. Seepärast peab tõeline usupuhastus olema ühtlasi enda usu puhastamine, millele võib kaasa aidata pilk väljastpoolt. Kiriklikus mõttes on reformatsioon läänekiriklik nähtus: pärast seda, kui 1054. aastal oli toimunud suur kirikulõhe ida ja lääne, ortodoksi ja katoliku kiriku vahel, tekitas usupuhastus uue lõhe läänes, kus eraldusid roomakatoliiklus ning protestantlikud kirikud. Eemale jäänud ortodoksi ehk õigeusu kirik on vaadelnud sündmusi kõrvalt ja väljendanud oma vaateid seoses reformatsiooni 500. aastapäevaga 2017. aastal.

Mida on meile öelda kõrvaltvaatajal, kes eelduste kohaselt peaks pisiasju paremini nägema? Mida üldse tähendab „ortodoksia“ või „õigeusk“? See tähendab kreeka keeles 'õiget austamist', s.t mitte suvalist austusavaldust, vaid õige usu ja õpetuse kohaselt joondumist Jumala suhtes. Mis on õige? Seda võidakse mõista erinevalt. Ortodokssed juudid järgivad võimalikult täpselt juudiusu õpetusi, ortodokssed luterlased – ka selline termin on olemas! – on püüdnud õigesti järgida Piiblit ja luterlikke usutunnistuskirju. Ortodoksi kirik püüab hoida õigeusklikku joont Jeesuse õpetuse järgimisel, nii nagu seda apostlikus pärimuses on sajandist sajandisse edasi antud. Ortodoksia ehk õigeusk ongi see usk ja õpetus, mille andis Kristus oma väljavalitud kaheteistkümnele jüngrile ehk apostlile.

Põhimõtteliselt on ortodoksia ehk õigeusk seega üldkristlik tõde, mida ortodoksi või õigeusu kirik üritab omal moel puhtalt esile tõsta. Selleks on põhjust, sest Jeesus ei olnud tavaline inimene, vaid meie suhtes kõrgemal astmel. Ortodoksid rõhutavad, et Ta on Jumalinimene (theanthropos), s.t inimene, kelles võib takistusteta ilmuda Jumal, kes on kõikjal nähtamatult lähedal kui Looja ja igavene Vaim. Meie jumalasuhe on takistatud, oleme Temast võõrdunud: meie vaim, hing ja ihu on Jumala suhtes konfliktiseisundis ehk patune. Selline ei ole Kristus, kes sündis Püha Vaimu läbi ilma mehe abita neitsi Maarjast, evides sünnist saadik ainulaadset jumalasuhet. Pärast ristilöömist tõusis Ta üles surnuist, avades igavese elu kõigile inimestele, olles enne õpetanud ka jumalikku tarkust, kuidas meie võime jõuda Jumala juurde maises elus ja leida endale igavese elu jumalariigis.

Kristlik kirik on jälginud algusest peale, et Jeesuselt apostlite kaudu pärinevat usku ja õpetust ei moonutataks. Selleks koguti Pühakirja raamatud ning sellega tegelesid vanad kirikukogud, hüljates hereesiad ehk õpetused, mis tunnustavad ilmutatud usku ja õpetust ainult valikuliselt (kreeka hairein = 'välja valima'). Õigeusu ehk ortodoksi kiriku südameasjaks on praegugi algse usu ja õpetuse muutumatu edasiandmine – teisisõnu, nende eesmärk on sama, mis on olnud ka usupuhastusel ehk reformatsioonil.

Aga kui keegi arvab, et õigeusu või ka mõnes muus kirikus saavad olla kõik asjad korras, siis on see väärarvamus. See on, nagu ütleb metropoliit Stefanus, „fundamentalism, mis usub, et suudab kaitsta oma identiteeti“, pidades „ainuõigeks kõiki oma usu aspekte“. * Teisisõnu: kui me peame kinni oma usu alustest, siis ei ole see fundamentalism, sest kirikud on kogu aeg nii käitunud, uskudes apostliku õpetuse kohaselt Jeesusesse Kristusesse. Alles see, kui me peame „ainuõigeks kõiki oma usu aspekte“, on fundamentalism. Sellist tardumust aitab ületada ning vältida usupuhastus ehk reformatsioon.

Millise sõnumi võiks anda õigeusklik vaatekoht reformatsioonikirikutele usupuhastuspühal? Sõnum on ikka sama, nagu see on olnud: „Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus!“ Õiget usku ehk ortodoksiat leidub kõikjal seal – ükskõik millises kirikus või konfessioonis –, kus sellest põhimõttest kinni peetakse. Nagu ütleb munkpreester Rafael (Noica): „Tähelepanu peab olema pööratud sellele, et saavutada õige vaateviis ja täpne arusaamine, sest selles ju õigeusk seisnebki. Kui mõistad asju valesti, oled hereetik. Me kõik, nagu ütles isa Sofroni (Sergei Sahharov), oleme mingil määral hereetikud: „Vaid üks meie seas oli õiget usku, aga Tema löödi risti. Muidugi pole me hereetikud selle sõna rangemas tähenduses, sest me ei tunnista hereesiat, me otsime tõde ja oleme tänu sellele siiski õigeusklikud.“ ** Sarnaselt on ka meiega: kus on sinu varandus, seal on sinu süda! Mida otsib ja igatseb meie hing, see oleme meie ise.

Tõsi, muutuv elu toob omad korrigeerimised, kuid eesmärk peab olema Kristusesse uskumine, mitte raskemate ususisude redutseerimine või algse ilmutusega sobimatute ümbertõlgenduste sissetoomine. Loomulikult ei saa keegi pidada ennast ainuõigeks, kuid see, mida taotleme ja tähtsaks peame, näitab, kes me õigupoolest oleme.

Head usupuhastusnädalat!

NÄDALA MÕTE

Õpetaja JAAN TAMMSALU

25.–31. oktoober 2021

Mt 5:13–16: „Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.“

Paluks soola! Kes meist poleks nii palunud, kui toit tundub mage ja pisut maitsetu. Kes meist poleks süüdanud mõnd valguseallikat, tõmmanud eest kardinaid, sest on vajanud enam valgust. Jah, soola ja valgust me vajame. Teisedki vajavad. Soolata lähevad paljud toidud kiiresti halvaks. Valguseta kärbuvad taimed, teelolija kaotab õige suuna, võib kergesti komistada, kukkuda, isegi hukkuda. Soola ja valgust on vaja.

Ka elul peab olema maitset ja valgust. Maitsetu elu, hämaruses, pimeduses ekslemine võib kergesti viia mõtteni, et elul ei olegi mõtet. Jeesus, Jumala Poeg, väidab, et me oleme maa sool ja maailma valgus. Me oleme, kuid küllap me teame, kui vähe kasu on soolast, mida ei panda toidu sisse, vaid mis on kuskil anumas tihedalt koos. Vaid pisut niiskust ja tulemuseks on anuma kuju võtnud kivikõva kasutu käkk. Või valgus, mida ei lasta tuppa, lilledeni, inimeste ja koduloomadeni. Kata kasvuhoone valgust mitte läbi laskva materjaliga ning kasta siis taimi seal kui tahes palju, pane tomatite alla räimi või anna neile head väetist, aga mis saaki sa sealt saada loodad? Soola ja valgust on vaja. Need peavad jõudma sinna, kus neid on vaja.

Jeesus on oma järgijate – ka meie – kohta öelnud, et ME OLEME maa sool ja maailma valgus. Nii see on. Aga ta on rääkinud ka sellest, mida tuleb soola ja valgusega teha, ja hoiatanud, mida ei peaks tegema. Kui nüüd hakkame seepeale ehk otsima mõnd vabandust, siis mõne ikka leiab. Ega me täiuslikud ole.

JAAN PAAVLE on kirjutanud:

Üks tuvi õpetas mulle:

Ma võin olla küll lombakas,

aga tiivad kannavad mindki.

Tal on õigus. Meil kõigil on oma nõrkused, oma lombakused, puudused, aga me kõik suudame lennata, tõusta kõrgemale koos Temaga, Tema abiga, kes on tõotanud olla nendega, kes elavad Tema tahtes iga päev kuni maailma ajastu otsani. Tema – taevast tulnud ja taevasse tõusnu – kannab meid. Ise me ei suuda, ei oska. Tema tahab, et saaksime soolaks, mis aitab paljul heal säilida. Tema tahab, et saaksime valguseks selles hämarpimedas maailmas, et keegi ei eksleks ega kukuks kuristikku, et paljud märkaksid ellu viivat teed.

 Meie oleme Looja poolt loodud ja igaüks meist on eriline. Igal meist on oma ülesanne. Looja ootab meilt, kristlastelt, Kristuse järgijatelt, et saaksime nendeks, kes seda tuimuvat, hämarduvat, pimenevat, arutult kuristiku poole valguvat maailma muudaks, tervendaks, segaduses olijatele teed ja valgust näitaks.

Jeesus ütles, et me oleme maailma valgus ja maa sool. Nii valgus kui sool on hädavajalikud. Mõlemal on oma ülesanne. Meilgi on. Kirik on kui valguse anum, suur soolatoos. Maailmas on palju pimedust, lootusetust, segadust, rahutust, elu magedaksminekut, riknemist. Meil tuleb kõige selle keskele minna ja jagada seda, mis meile on antud. Me ei tohiks teha kirikust valguse ja soola konservi, kus meil on mõnus olla, kuid kust kõik see, mida pimenev, maitsetu maailm nii väga vajab, välja ei tule. Me tuleme kirikusse, et siit saada enam seda, mida jagada siit minnes neile, kes igatsevad enam valgust ja elusamat elu, rõõmu, rahu ja lootust.

PALVE: Issand, Sind oleme me vastu võtnud ja Sinusse me usume. Sinu armastus on meid puudutanud ja oma armus oled Sa meile andestanud. Me täname Sind, Sa lõppematu rõõmu allikas, selle imelise helduse eest ja palume, aita meil olla maailma valgus ja maa sool, jää meie juurde ka siis, kui jõuab õhtu ja veereb päev. Seda palume Jeesuse, meie Issanda läbi.

Mt 22:1–14: „Ja Jeesus hakkas taas neile mõistu kõnelema: „Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla. Taas ta läkitas teisi sulaseid: „Öelge kutsutuile: „Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!“ Aga kutsutud ei hoolinud sellest ja läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale, mõned aga võtsid sulased kinni, teotasid neid ja tapsid nad ära. Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna. Siis ta ütles oma sulastele: „Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt. Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!“ Ja sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi. Aga kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, nägi ta seal inimest, kellel ei olnud pulmarõivast seljas. Ja ta ütles talle: „Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?“ Aga see ei saanud sõnagi suust. Siis kuningas ütles teenijatele: „Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse!“ Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud.““ Aamen.

Pulmad on pidu, millega kaks inimest avalikult teatavad, et kahest poolikust on saanud üks tervik, et need kaks kuuluvad nüüdsest eeskätt vaid teineteisele, on teineteise jaoks kõige olulisemad, kõik kõiges, tõotavad avalikult teineteist austada ja armastada. See pidu on nende jaoks nende elu rõõmsaim ja olulisim sündmus. Keda aga sellisele olulisele ja rõõmsale sündmusele kaasarõõmustajaks kutsuda? Kindlasti tuleb kutsutute nimekirja panna pereliikmed, kõik lähedased ja sõbrad. Kui ruumi ja võimalusi on, võib kutsuda teisigi. Igal juhul aga pole kunagi kutsutud kõiki. Seega – olla kutse saajate hulgas, olla valitute hulgas, olla arvatud rõõmu jagajate hulka, on suur au. Olla kutsutud kuninga, kõigeväelise valitseja poolt tema poja pulmapeole – mis võiks olla loomulikum käitumine kui tänulikult ja uhkust tundes see kutse vastu võtta. Jeesuse räägitud loos saadab kuningas korduvalt välja oma sulased korraldusega: „Öelge kutsutuile: „Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!“ Aga kutsutud ei hoolinud sellest. Mõned isegi tapsid kuninga sulased, tema sõnumitoojad. On loomulik, et kuningas ei saa sellist ülbust ja häbematust karistamata jätta. Jeesuski kõneleb oma loos, et Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna.

Loo tollastele kuulajatele oli selge, et pulma kutsuva Kuninga all mõeldi Jumalat, ja nende kutsutute all, kes kuninga kutse ära põlgasid, tema sulaseid mõnitasid ja tapsid, mõtles Jeesus eeskätt kirjatundjaid ja varisere, kellele ta seda tähendamissõna kõneles. Miks ometi põlatakse ära Jumala kutse? On mõistetav, et keegi pole vaimustatud kutsest kohtusse, kus hakatakse arutama tema pahategusid, kus ees ootab karistus nende eest. On arusaadav, et kohtu ette kutsutav ajab n-ö sõrad vastu, ei lähe kohale, tapab kutse toojaid. Aga meie loos kõneldakse ju kutsest pulma, Kuninga kutsest rõõmupeole? Millest selline reaktsioon?

Mõelgem, kelle jaoks võiks pulmade puhul abiellujate õnn olla kurvastuseks. Äkki nendele, kes ise heitsid silma pruudi peale, kuid ei osutunud õnnelikuks väljavalituks ja kelle jaoks pulmapidu muutub nende lootuste matusteks? Äkki ka neile, kes pidid esmalt saama peigmehe väljavalituks, kuid kelle peigmees hülgas kihluseajal nende truudusetuse pärast?

Piibel kasutab abielu mõistet, et väljendada Jumala suhet oma rahvaga. Pühakirjas võrreldakse Jumala poolt eriliselt välja valitud Iisraeli rahvast tema pruudiga. Prohvet Jesaja kaudu on Jumal öelnud: „Sinust ei kõnelda enam kui „Hüljatust“ ega kõnelda su maast enam kui „Laastatust“ ,vaid sind hüütakse „Minu armsam“ ja su maad „Abikaasa“ ,sest Issand armastab sind ja su maa saab mehele /---/ ja nagu peigmees tunneb rõõmu pruudist, nõnda tunneb su Jumal rõõmu sinust. (Js 62:4–5) Kuid väga sageli peab Jumal nentima oma rahva, oma pruudi truudusetust, sest see hakkab ikka ja jälle kummardama võõraid ebajumalaid. Prohvet Jeremia kaudu on Jumal kurtnud: „Kas neitsi unustab oma ehte, pruut oma paelad? Aga minu rahvas on unustanud minu loendamatuil päevil“ ( Jr 2:32).

Jah, pruudi truudusetuses, Iisraeli rahva truudusetuses, on suur osa ka kirjatundjatel ja variseridel – rahva vaimsetel juhtidel, nende eeskujudel. Nad on otsekui peigmehe sõbrad, kes peavad hoidma oma eemalviibiva sõbra pruuti, hoolitsema tema eest peigmehe tulekuni. Kuid peiu tulek viibib ja nad on hakanud võõrast pruuti omaks pidama, tundma, et Iisraeli rahvas on nende oma, nende pruut. Kannatlik ei suuda olla pruutki. Ikka ja jälle heidab Jumala poolt välja valitud rahvas  silma teistele jumalatele. Peigmehe sõbrad, selle asemel, et pruuti vaos hoida, ajavad näpuga järge lõpututes reegliraamatutes. Ja kui kauaoodatud peigmees lõpuks tuleb, kohtab ta ees umbusklikku ja hirmul, võõraks jäänud pruuti, kes väriseb oma kõrvalhüpete pärast ega sugugi rutta ta embusse sööstma. Ta kohtab ees sõpru, kes on talle võõraks muutunud. Mis jääb tal üle muud, kui otsida uus pruut ja leida uued sõbrad.

Meie lugu läheb aga edasi. Evangeelium, rõõmusõnum, kõneleb nüüd sellest, et kuna esialgu kutsutud ei tahtnud peole tulla, käsib kuningas nüüd oma sulastel minna ja kutsuda pulma kõik, keda nad iganes leiavad. Inimeseks saanud ja maailma tulnud Poja kaudu, tema õpilaste kaudu, kutsub Jumal enda juurde nüüd kõiki, mitte enam ainult Jumala poolt eriliselt ära valitud Iisraeli rahvast, vaid kõiki, kes vaid on nõus tulema. Ei loe enam rahvas ega rahvus. Kutse on kõigile. Jumal laseb inimestel endil valida, kas nad tahavad Tema rahva hulka kuuluda. Oma valiku eest vastutab Ta ise, isiklikult. Jumal ise kutsub ja kutsub mitte kohtusse, vaid peole. Sellist võimalust tuleb ära kasutada. Meie tekst ütleb, et sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi.

Tore oleks, kui Jeesuse tähendamissõna siinkohal lõpekski, lõpeks rõõmupeoga. Lõpeks sõnumiga, et tulge kõik teiegi ja te saate aegade lõpul osa rõõmupeost, meie Issanda, Jumala Talle pulmapeost. Tulge, sest Jumal kutsub kõiki! Tulge, sest kõik on ju valmis! Pidurooga jätkub kõigile. Ei tule puudust ka heast veinist, sest peo peremees on Jeesus ise, kes kord külalisena Kaana pulmas tavalise vee veiniks muutis. Aga – lugu paraku jätkub. Kui kuningas tuleb külaliste juurde peovõõraid tervitama, avastab ta sealt ühe inimese, kellel pole seljas pulmarõivast. On iseenesestmõistetav, et peole tulijal peab olema seljas puhas ja pidulik rõivas. See on elementaarne lugupidamisavaldus kutsuja suhtes. Millise rüü kandmist ootab siis taevase peo peremees? Piiblis kirjeldatakse meeleparandust, Jumala tahtmise järgi elama hakkamist, uue rüü selgapanekuna. Kolossa kirjas öeldakse kristlastele: „Te olete seljast võtnud vana inimese tema tegudega ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt“ (Kl 3:9–10).

See, et sellel külalisel pulmarõivast pole, näitab, et ta ei austa kutsujat, ei hinda kutset. Ja kuninga käsul visatakse too inimene pulmalauast välja pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.

Jah, sissepääs Jumala rõõmupeole on küll tasuta, Jumal kutsub inimeste hinnangute järgi nii häid kui halbu, kuid isegi sellisel puhul kehtivad ikkagi sissepääsuks teatud nõuded. Dresskood peab olema õige. Pulmarõivad Jeesuse räägitud loos tähendavad inimese muutumist, tähendavad uut elu, uusi tegusid, mida inimene tegema peaks hakkama, kui ta on Jumala kutse vastu võtnud, on ristimises saanud Tema lapseks. Apostel Peetrus on kirjutanud: „Seepärast, vennad, olge veelgi innukamad kindlustama oma kutsumist ja äravalimist, sest kui te seda teete, ei väärata te iial. Sest nõnda võimaldatakse teile takistamatu sissepääs meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse igavesse kuningriiki“ (2Pt 1:10–11).

„Paljud on kutsutud, aga vähesed valitud,“ ütleb Jeesus. Tänane evangeeliumilugu näitab, et taevasele pulmapeole kutsutud on kõik, aga kutse vastuvõtmine ei tähenda veel peost osasaamist. Kutsumine on ristiinimese teekonna algus, äravalimine aga Jumala lõppotsus tema käidud teekonna üle. Kui kutsutu pole oma teekonnal Jumala peokotta pannud endale selga peoriiet, ehtinud ennast rüüga, millel pole enam patuplekke, siis ei võeta teda vastu. Ja Jeesus meie loos nendib, et neid valituid, kes pidulauda jõuavad, on vähe.

Palugem, et meil jätkuks tarkust hoolitseda selle eest, et meil oleksid alati seljas patuplekkidest puhtad pulmarõivad, nõnda et kutse taevasele pulmapeole ei tuleks meile ootamatult ja meiegi võiksime olla nende hulgas, kes pärast maise teekonna lõppu saavad osa kuninglikust peost. Aamen.

Fl 4: 4–6 „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad!“ Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“ Aamen.

Küllap on paljud meist korduvalt küsinud oma lastelt või lastelastelt lihtsat küsimust: „Kas sa ka tänasid? Kas sa ütlesid aitäh?“ Mis oli see, mille eest meie meelest nad oleksid pidanud tänama? Sageli olid need väikesed materiaalsed asjad, kuid ometi pidasime me enesestmõistetavaks, et üks normaalne inimene tänab ka väikeste asjade eest. Aga me ise? Kas oleme tänulikud rändurid või peame ütlema oma lastele ja lastelastele, väikestele sugulastele ja sõpradele: „Ärge tehke minu tegude järgi – see pole hea eeskuju. Tehke minu ilusate nõuannete järgi.“

Paulus kutsub kirjas filiplastele kõiki kristlasi üles olema rõõmsad ja tänulikud. Seda kirjutas ta vanglast, teadmata, kas teda homme ootab ees elu või surm, kannatused või vabanemine. Paulus ei kirjuta kogudusele haledaid lugusid. Ta ütleb: „Olge rõõmsad ja tänulikud!“

Piibel kõneleb tänamatusest kui ühest patu suurimast nähtavast viljast. Kui Paulus kirjutab oma kirjas roomlastele inimkonna traagilisest moraalset langusest, alustab ta sõnadega: „Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks“ (Rm1:21–22). Kuidas me näeme iseennast, Jumala loodud maailma ja Jumalat? Üks võimalus sellele küsimusele õiget vastust saada on see, kui mõtleme, kui palju on meis tänulikkust ja kui sageli seda väljendame. Kas kogume seda kokku ja ütleme inimestele tänu siis, kui nad kirstus lebavad, või väljendame oma tänu iga päev?

Oma kirjades väljendab Paulus taas ja taas tänu Jumalale ja kutsub ka nende kirjade lugejaid pidevalt üles tänulikkusele. „Olge tänulikud, valvake tänupalves, olge ülevoolavad tänus, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale,“ kirjutab ta koloslastele.

Palve on kui hingamine ja elugi on kui hingamine. Me ei saa kaua ainult sisse hingata. Inimlaps, kes Jumalalt vaid midagi palub – Teda tänamata –, ja inimlaps, kes Temalt vaid head vastu võtab, seda edasi kinkimata, on nagu lämbuja, kes on unustanud väljahingamise.

Pühapäeval peeti paljudes pühakodades lõikustänupüha. On aeg avada silmad ja vaadata kõike seda head, mida Jumal on meile kinkinud. On aeg näha Tema lõputut heldust, headust, halastust ja armu. On aeg küsida: kui mina olen olnud see, kellele Jumal on kinkinud lõpmata palju head, kellele saan siis mina kinkida osa sellest, mida mulle on kingitud?

On sügis. Loodus on imelises muutumises. Sügis oma rohkete andide ja säravate värvidega. Jumala loodud maailm. Laps, käes kimp värvilisi lehti, jookseb isa juurde, silmad säramas, ja ütleb: „Vaata, kui ilus!“ Aga isal pole aega vaadata. Ta mõtleb tähtsate asjade peale, ta räägib tähtsat juttu. Telefon on helisenud ja tähtsad asjad tahavad ajamist. Tähtsate suurte inimeste tähtsad asjad – kõik ju laste õnne nimel –, et oleks rohkem uusi asju, paremaid võimalusi, et oleks vähemalt sama palju ja natuke rohkem kui teistel. Sära lapse silmadest kustub. Lehed liuglevad maa poole. Peagi on ka lapsel oma telefon ja temagi ajab oma tähtsaid asju ja ta arvab, et selleks, et näha midagi ilusat, tuleb sõita kaugele-kaugele ja et sinna jõuda, tuleb teha palju tööd, ja kui nii elad, siis polegi aega näha kõike seda ilusat, mis on lähedal – siinsamas su juures. Ja inimlaps liigub aina kaugemale ja kaugemale taevariigist siin ja seal ja nendestki, kes ta kõrvale on kingitud, selleks, et tema hooliks ja armastaks ja kogeks hoolimist ja armastust. Kas see on elu? Kas sellisel elul on mõte?

Pilliroog sahiseb sügistuules – kummardub vee kohale ja tõuseb taas. Kas meie, ristitud, vee kohale kummardunud, tõstame pilgu taevasse, kas kummardume maa ja taevaste looja ette tänus igal Tema poolt meile kingitud päeval oma elus?

PALVE: Issand, ava meie silmad, et me näeksime, kui palju on meil põhjust olla tänulikud palverändurid.

„Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!“ (Jh 13:34).

Armastusest on väga palju räägitud. Mõtlesin veel kord järele ja leian, et liiga palju on tähelepanu pööratud erinevatele sõnadele, millega armastust väljendatakse. Rohkem loeb armastuse objekt ja viis, kuidas armastatakse. Armastus on sügav kiindumus kellessegi või millessegi ja ühtlasi kiindumuses osalemine kuni enesest loobumiseni välja. Armastuse väärtus pole alati sama, vaid sõltub objektist ja viisist.

On mitmesuguseid armastusi. Enesearmastus, rahaarmastus, isamaa-armastus. Mõni armastab lugeda, teine jäätist süüa, kolmas õlut juua. On olemas ka „metsik armastus“, mida ülistatakse vahel romaanides ja filmides, kus kaks inimest teineteise pärast lausa aru kaotavad, kuid mille puhul teised taipavad, et hoolimata suurest tundeliigutusest on see purustav ja destruktiivne. Siiski nauditakse sellist armastust.

Kõik, mida me armastame, ei ole tingimata hea. Ja viis, kuidas armastame, ei toida tingimata tõelist armastust. Ei ole igas mõttes tabav väita, et kristlase ülesandeks on kõikjale ainuüksi armastust külvata. Jeesus rääkis küll palju armastusest, mis on suurim või ülim käsk, kuid Ta saatis oma jüngrid hoopis usku äratama. Kui ei ole õiget usku, siis ei ole õiget armastust! Kui armastus ei joondu tõe järgi, nagu ütleb Paulus (1Kr 13:6), siis on see vale armastus. Niihästi õige usk kui ka õige armastus on eelkõige usk ja armastus Jumala ehk Tõe vastu, millest alles kasvab välja armastus ligimese vastu. Armastuse külvamine ligimese vastu, jättes kõrvale usu Jumalasse, võib kanda metsikuid vilju.

Väga hästi on selgitanud Eesti teoloog ja kirikuõpetaja Harald Põld, kuidas usku ja armastust sageli kirikuski üsna segamini aetakse. „Usk on meie vahekorra alus Jumalaga, armastus meie vahekorra alus teiste inimestega. Armastusest saavad inimesed ise kasu, seepärast nad seda ise rõhutavadki, kuid nad ei saa armastust sel viisil ometi kätte, sest armastus on usu vili. Külva usku, siis lõikad armastust. Kui me võrdleksime usku õunapuuga, siis armastus on õunad selle küljes. Kui sa tahad saada õunu, siis pead sa istutama õunapuu. Heade õunte külvamisest sa aga häid õunu ei saa, sest õunaseemnest kasvavad üles ainult metsikud puud, mis head vilja ei kanna. Armastuse külvamisest üksi ei kasva õiget kristliku usu puud; see vajab alati jätkamist ja pookimist, mis toimub ikkagi ainult usu läbi Jeesusesse Kristusesse. Kui me tahame oma kirikut elavaks saada, peame usku külvama.” *

Teisisõnu paljast armastuse külvamisest ei piisa, sest ilma õige usuta kasvatab see metsikuid võsusid, mille vili ei pruugi olla hea. Kõike ei tohi armastada! On olemas väära kiindumust. Võidakse pattu, koguni kurja armastada. Armastus võib olla egoistlik ega ole seetõttu Jumala ja ligimesearmastuse käsuga kooskõlas. Ka hoolitsus teiste inimeste eest võib olla liigselt oma ego küljes kinni, kui talitatakse rohkem selle järgi, mida arvatakse teistel vaja minevat, ilma et küsitaks nende tegelike vajaduste kohta. Kui keegi deklareerib: „Mina armastan kogu inimkonda,“ siis räägib ta samuti rohkem iseendast, kui tema hoiakus ei avaldu armastust inimeste vastu, kellega konkreetselt kokku puututakse.

Jeesus süvendab ja avardab armastuse mõistet, minnes Jumala ja ligimese armastuse üldisest nõudest mõlemas suunas kaugemale. Ühelt poolt kutsub Ta üles: „Armastage oma vaenlasi!“ Seda tehes me käitume nagu Jumal, kes laseb oma päikesel paista heade ja kurjade peale (Mt 5:44j), kuni viimaks saabub kohtupäev. Tuntud väljend Deus caritas est ('Jumal on armastus') väljendab just sellist üldist, soovi poolest kõike ühendavat armastust. Ka inimesel, kes üritab Jumalat jäljendada, tuleb ilmutada heatahtlikkust ja teatavat sallivustki oma vastaste suhtes, soovimata neid maailmast hävitada.

Teisalt nõuab Jeesus oma jüngritelt vennaarmastust: „Armastage üksteist!“ Ta nimetab seda uueks käsuks, sest see läheb nagu vaenlasearmastuski Vana Testamendi ligimesearmastuse käsust kaugemale. Ligimesearmastuse mõõt on iga inimene, sest teda tuleb armastada nagu iseennast. Vennaarmastuse mõõt on Jeesus: te peate üksteist nii armastama, nagu mina teid olen armastanud! Kuidas Jeesus omasid armastas? „Ta armastas neid lõpuni“, enne kui ta asus oma viimasele teekonnale, mis lõppes risti ja ülestõusmisega (Jh 13:1). Täiusliku armastuse kogeja on valmis surema oma armastatu eest.

Jeesus ei külvanud vennaarmastust alati kõikjale. Kuidas kutsuda inimesi meeleparandusele, kui kõike ainult sallida? Tema sõnad variseride suhtes olid vahel karmid. Kaks korda lükkas ta rahavahetajate lauad ümber. Kord on öeldud, et Ta vaatas salalikke inimesi vihaga ja tundis „meelehärmi nende südamekanguse pärast“ (Mk 3:5). Sellegipoolest ütleb Johannes, et „nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16). Viimselt kõndis Jeesus risti ja ülestõusmise teed siiski kõikide – sõprade ja vaenlaste – eest, mida Tema vennaks saanud inimesed peavad kuulutama kogu maailmale.

Kuidas peaksime meie armastama? Kuivõrd üldse suudame? Kindlasti ei tohi armastada seda, mis halba teeb ja rikub enda või teiste elu. Tuleb valvel olla, et mitte ennast vääralt ahvatleda lasta, sest kõik välispidiselt ligitõmbav ja armas ei ole tingimata seespidiselt hea. Kui me ei õpi eristama, siis võime külvata „metsikut armastust“, mis ei kanna head vilja. Head ja kurja tundma õpetab meid Jumal, keda tuleb uskuda, et õigesti armastada – õiget usku ja armastust õpetab viimselt Tema ainusündinud Poeg.

Kas me aga suudame tõeliselt armastada enesest loobumise läbi kuni surmani? Kindlasti mitte nii, nagu Jeesus – kogu inimkonna eest –, kuid me järgime Tema vennaarmastuse käsku, kui me ohverdame endid õigetel juhtudel tõeliselt armastades. Eneseohverdus tõe ja armastuse nimel eeldab äratundmist, et tõde ja armastus kehtivad surmast hoolimata. See omakorda tähendab, et on olemas igavene elu, millest saavad osa need, kes armastavad tõde ja otsivad tõemeeles armastust. Kes sellest veel teadlikud ei ole, et tõde ja armastust otsides kõnnivad nad Jumala teedel, neil on aeg sellest teadlikuks saada, sest taevariiki saavad ainult need, kes armastuse Jumalat ja Tema tõde otsivad ja armastavad.

Head uut sügisnädalat kõigile!

* Harald Põld „Augsburgi usutunnistus usumõõduna“ – Meie Kirik 1930: 184.

Selle pühapäeva ja nädala teemaks on „Kristlase vabadus“.

„Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“ (Gl 5:1).

Kristlus on elujõe kulgemine, vaba voolamine merre, mille nimi on Jumal. Kristlus on äralend – lendutõusmine madala, mõttetu, kaduva kohale – ellu, mis on igavene. Hirm kaob ja armastus annab tiivad. Oled nagu väikene laps, kes ei tea, et on olemas piirid. Sa ei usu nende juttu, kes raiuvad, et on asju, mis ei ole võimalikud, et sina kindlasti ei saa hakkama. Keegi, keda sa õpid usaldama, võtab hirmu, kingib julguse, usu ja usalduse. Elad imest imesse, süda tulvil tänulikkust. Ütled head, teed head, kartmata, mida teised sellest arvata võivad. Sa ei oota teistelt mitte midagi, ei kalkuleeri. Lihtsalt annad, sest oled ise nii palju saanud. Sa ei mõista, kui keegi sind kiidab, sest sa ei tee midagi kiituse pärast. Sa ei oota tasu, sest tead, et see, et sa elad, kõik ilusad annid ja iga hetk on sulle kingitud kingitus. Kingid sellest vaid killukesi teistele, muudad teiste elu elamisväärsemaks. Tunned, et oled võlglane Tema ees, kes on Sulle kinkinud nii hämmastavalt palju. Sul on raske mõista neid, kes aina hädaldavad, virisevad, arvavad, et elu on ebaõiglane, et teised saavad rohkem kui nemad. Püüad neile vargsi märku anda, et meil kõigil on põhjust olla tänulikud palverändurid. Paljud ei saa sinust aru.

Mašina Vremeni laulja Andrei Makarevitš mõtiskleb ühes oma laulus:

Need jõed ei voola kusagile,

nad on unustanud mere,

nende vesi on tardunud paigale.

Need linnud ei lenda mitte kusagile,

nad on unustanud taeva.

Sest kui elada pidevalt kõike kalkuleerides,

siis tiivad kärbuvad.

Tahaks voolata merre – Jumala armastuse hõlma. Tahaks lennata, lõputult lennata, süda täis ülevoolavat tänu. Tahaks olla vaba. Kuid äkki ma märkan, et klammerdun kaldasse. Ma ei julge lasta jõeveel end edasi kanda. Ma ei ole vist enam päris kindel, kas selle jõe vool mind kannab merre. Kas seal üldse on midagi. Siin on. Kaldamudas on palju põnevat. Siin saab korjata asju, selliseid, mida ehk kunagi võib tarvis minna. Siin saab kakelda parema koha pärast. Elu kaldamudas on põnev – siin juba igav ei hakka! Merest vaid räägitakse ilusaid sõnu. See siin kalda ääres on aga reaalne.

Olin kuulnud, et lindudele on kingitud tiivad selleks, et nende abil lennata. Mina kartsin. Kust ma tean, kas ma oskan enam siia tagasi tulla, kui olen kord siit ära lennanud? Kui seal kauguses, silmapiiri taga, ei olegi seda imelist, millest on mulle räägitud, siis peaksin ju tagasi tulema. Aga ma pole kindel, kas ma oskan. Äkki ma kulutan sinna lendamise peale kogu oma üürikese jõu ära ega jõuagi tagasi? Enne saabub öö. Turvalisem on siia jääda. Tiivad segavad – jäävad ette, kaotan nii mõnegi sule. Lõpuks ei suuda ma neid enam liigutada. Imestan, milleks need mulle anti.

Tuleb õhtu. Elujõgi on minust mööda voolanud. Ta ei saanud mind kaasa kanda, ma ei suutnud kaldast lahti lasta, end vabalt voolava vee voogudesse usaldada. Kui lõppes lapsepõlv, ei julgenud ma enam eriti lennata. Mõned üksikud korrad. Olin üsna kohmakas. Natuke häbi hakkas nende ees, kes mulle olid öelnud, et meiesugused pole mõeldud lendamiseks, et kõndigu ma oma kahel jalal ja teiste tarkade poolt ette antud radadel. Mida harvem ma proovisin lennata, seda kohmakamaks mu lend muutus ja lõpuks ma enam ei julgenud.

Juba hämardub. Äkki ma taipan, et nii jääbki mu elu elamata. Lasen lahti kaldast, tõusen maast ja taipan, et see on võimalik – ka mulle, isegi nüüd, isegi siis, kui on juba hämar. Kõigeväeline kannab ellu – lõputusse ellu.

PALVE: Issand, anna meile julgust elada!