Selleks ongi Jumala Poeg saanud avalikuks, et ta tühistaks kuradi teod. (1Jh 3:8)
Kas kurat on olemas? Selline küsimus ajab tänapäeva inimest naerma. Kes siis usuks enam tonte, kodukäijaid, poltergeiste või luupainajaid? Võib-olla lastel on vahel põnev rääkida kummitustest ja kollidest.
Paraku vaimusid vist usutakse. Tegutsevad ju igasugused nõiad ja meediumid, kes üritavad vaimudega suhelda või neid välja ajada. Telesaadetes astuvad esile selgeltnägijad ning ufoklippe võib vaadata igaüks internetist sadade kaupa.
Miks ei võiks siis kurat ja kurjad vaimud olla olemas? Mis keelab neil olla? Mõni on arvanud, et Jumala kõrvale Tema suuruses ei mahu mingit saatanat, kuid see loogika on vale. Kurat ehk saatan kuulub loodu hulka – ja loodu ometi mahub Looja kõrvale!
Arusaadav, et kurjast rääkimine ei pruugi olla meeldiv. Ilmaasjata ei väldi me vanade halbade asjade meenutamist. Mõnikord aga tasub üritada midagi selgeks rääkida, nii nagu praegu, Kristuse kannatusaja alguses.
Selle nädala kohta öeldakse kirikukalendris, et Kristus, Jumala Poeg, on „saanud avalikuks, et ta tühistaks kuradi teod“. Kuidas mõista siis kuradit ja kurje vaime, kellest räägitakse kogu Piiblis kõige rohkem just seoses Jeesusega evangeeliumides?
Kuradi olemasolu sõltub kolmest tõigast. Esiteks, kas on olemas teispoolne vaimuvaldkond. Kui ei ole, siis pole ei kuradit ega Jumalat, vaid üksnes mateeria – nii arutletakse mõtlemata, et materialism on inimese projektsioon. Mis peaks „mateeria“ muud olema kui meie mõiste, mille paiskame lõpmatusse? See on maailmapilt ainult nähtava alusel, mis on üsna piiratud ja nuditud visand kogu kõiksusest.
Kui on olemas vaimuvaldkond, siis järgneb teiseks, et vaimudel kui isikutel peab olema vaba tahe. Kolmandaks me teame, et vaba tahet võidakse kasutada ka kurjasti – piibellik väide aga kõlab, et vaba tahte kurjasti kasutamine oli alanud juba ingellikus maailmas, taevalikes tsoonides. Saatana langusest räägitakse Piiblis piltlikult Paabeli ja Tüürose kuningate langemisena (Js 14 ja Hs 28). Sest nähtamatus maailmas toimuvat saab paremini kirjeldada selle esindajate kaudu nähtavas maailmas. Igatahes on ka Ilmutusraamatus kurjuse kehastajaks metsalise antikristlik riik, mis on seotud türannide ja impeeriumidega.
Nagu näeme, on üsna loogiline, et on olemas mitmesugune vaimumaailm, ning ega Piibel ilmaasjata ei keela sellega suhtlemast. Mine tea, kuhu satud! Samas ei kutsuta kuradiahvatlustega alati ka võitlema, kuna nendega kurat just tõmbab endale tähelepanu. Temast vabanetakse seesmiselt ka teda irooniliselt välja naerdes. Nii talitas Martin Luther hingevaenlasega, kes piiras ja jälitas teda sageli. Luther ütleb: „Voodisse minnes on kurat mind alati juba ees ootamas. Kui ta hakkab mind vaevama, vastan talle: „Kurat, ma pean magama, see on Jumala käsk: „Päeval tee tööd, öösel maga!“ Nii et mine minema.“ Kui see ei aita ja ta toob lagedale mu pattude nimekirja, ütlen talle: „Jah, vanapoiss, ma tean seda. Ja ma tean veel mõningaid, mis sulle märkamata on jäänud. Siin on sulle lisa. Pane aga kirja.“ Kui ta ikka ei lõpeta ja ahistab mind ja süüdistab mind kui patust, jätan ta põlgusega tähelepanuta.“
Võib-olla aimame ka meie alateadlikult, kui naerame kuradi üle, et nii saame temast kuidagi lahti. Teisalt aga on selge: kurat on kõige tugevam seal, kus tema olemasolu ei usuta. Kurjad vaimud on just siis pääsenud märatsema, kui nendega pole arvestatud. Sõjad sünnivad ikka ootamatult ja plahvatuslikult, tulles otsekui muust dimensioonist. Eks meiegi oma vaimse ja füüsilise struktuuriga oleme seotud mitte ainult inimkonna minevikuga, vaid ka käsutamatusse teispoolsusse suunduvate dimensioonidega.
See pole juhus, et kuradist ja deemonitest räägitakse Piiblis kõige rohkem evangeeliumides. Kurja komme on end varjata, kuid ta ei suuda seda enam teha, kui Jumal talle läheneb. Jumal tuleb aga lähedale Jeesuses – nii saavad paljastud ka kurjad vaimud, kes hakkavad nüüd häält tegema. Sedasi saabki Jeesus paljastatuid välja ajada. Oma ülestõusmises võitis Ta surma ja kurja väed ning ajab kuradit välja kõikjal, kus Temasse usutakse.
Mis mõtet on väita, et kuradit ei ole olemas, kui maailmas on piisavalt kurja, mis võib meidki haarata oma mõjuvälja? Kuri ei kao enne, kui see välja kihutatakse meie südamest. Seda on öelnud seesama Jeesus, kes kihutab seda välja ka praegu.
Olgem siis avatud kõigele heale, teades et kurja võim on murtud. Et see saaks murtud olla ka meie juures, uskugem Jeesusesse!
