„Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!“ (Ilm 3:19).
Kas oleme jõudnud olukorrani, mille kohta poeet Juhan Viiding juba aastakümneid tagasi luuletas: „... ta müüris kinni oma hinge tube ja leebeid tarku laialt häbistas.“ Siis oli nõukaaeg, umbne ja jõulise ideoloogilise surutise all.
Kuulates sõnavõtte ja lugedes meedias kirjutatut, tundub, et leebus ja tarkus on midagi sellist, mis kokku ei käi. Meie sõnad kipuvad olema jõulised ja armuta. Isegi teadussündmusi kajastades tuleb seda teha nii, et saaks „vaenlase“ paika panna. Ja neid vaenlasi jagub küllaga.
Sellises õhustikus on kõigil raske ja äng tuleb kergesti peale. Seetõttu võibki ehk küsida: kas tarkus ja leebus on teineteist välistavad omadused? Kas üldse on võimalik olla tark, hoides silmi kogu aeg üksteisel, üksteist aina kritiseerides ja paika pannes või üksteist üle kavaldada püüdes? Me noomime mõnuga üksteist, kuid Jumalalt eeldame mõistmist ja armastust. Las Tema „katab kinni meie pattude hulga“. Las katab. Las noomib ka, kuid noomigu seda, keda on minu arust õige noomida.
Meile kingitud annid ja loomisvõime ei tähenda midagi, kui me oma ettevõtmistes ei arvesta tarkusega, mis lähtub ülalt. Paastuajal võime endalt küsida, kui tähtis on tegelikult meie jaoks tõde, ilu, armastus. Mida tähendavad mulle need mehed ja naised, kellega ma ühes ajas ja ruumis saan elumatkal olla? Küllap taipame siis, et oleme tegelikult üsna kaitsetud ja väga õrnad olevused, kes ei vaja mitte kõigepealt uusi teadmisi, vaid tõelist kohtumist kaasteekäija ja Jumalaga. See ei ole aga võimalik, kui meie tarkus tähendab teisele koha kättenäitamist, meie leebus aga on pigem ükskõiksus, meie suhe piirdub üksnes küsimusega „Kuidas läheb?“, vastust tegelikult ootamata. Siis tõepoolest Jumal karistab meid. Teeb seda armastuse pärast, et me hukka ei läheks.
Pingutused, mida usklikud inimesed teevad paastuajal oma söögisedeli või harjumustega heideldes, ei oma mingit tähtsust, kui süda ei saa puhtaks, kui meel ei muutu tundlikuks ja kergeks. Südamepuhtus ja enda Jumala suhte süvendamine on paastuaja peamine ülesanne Kristuse järgijal.
Keegi on kunagi öelnud: „... just tendents üleloomulikkusele ja imepärasele soodustab elu, ja kui see taust puudub, lõpevad kõik mõistuse spekulatsioonid üksnes hingeahistusega.“ Aga hingeahistuses inimene on inimene võrgus. Ja ma ei mõtle siin mitte internetti, vaid seda, mis toimub inimese hinges, kui ta kõikjal ja kõigiga võideldes ja oma tarkust ülemaks seades peab äkki siiski tõdema koos Pühakirjaga, et teadmised ei päästa. Tarkus ilma armastuseta loob aga koletisi.
Tark ja tundlik laulik mõistis seda, kui ta 25. psalmis ütleb: „Mu silmad on alati Issanda poole, sest Tema tõmbab mu jalad võrgust välja.“
Issand, kui ka meie päevad on tumedad ja tulevik näib ebakindel, siis tuleta meile meelde, et maailmas on suur õnnistav vägi, mis suudab leida teid ja näidata väljapääsu ummikust. Kingi meile kannatlikkust ja meelekindlust, kuni kord oleme Sinu juures. Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.
(Foto: Heidi Tooming)
