„Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse“ (Ps 73:28).
Küllap oleme lapsena kõik kuulnud või ise lugenud muinasjutte. Üheks kõige levinumaks süžeeks muinasjuttudes on see, kuidas mõni kuningapoeg või siis pere noorim poeg, kellel kodunt pärandust oodata pole, läheb maailma oma õnne otsima. Huvitav on see, et õnne lähevad otsima ikka meessoost isikud, tütarlapsed ja naised istuvad kodus ja ootavad, kuni suur õnn neile mõne teelt eksinud printsi või tubli talu- või karjapoisi näol uksest sisse astub või nad kusagilt metsast, kuhu nad on läinud marju korjama, üles leiab. Ja kui nad juba surnud pole, siis elavad nad koos õnnelikult tänase päevani. Seda tähendab siis õnn muinasjuttudes: kahe hea inimese abielu + see, et kõik kurjad inimesed, kes oma õnne otsides on kuidagi loo kangelaste õnne teele ette jäänud, saavad saatuselt karmi karistuse.
Küllap tähendab tänapäevalgi väga paljude jaoks õnne õnnelik perekonnaelu. On teisedki õnne parameetrid, mis alatihti korduvad: tervis, perekond, materiaalne küllus, julgeolek, armastus, eesmärk elule jne. Aga paraku on kahjuks nii, et kõiki õnnesid korraga meil tavaliselt ei ole. Küll puudub tervis, küll ei rahulda töö, küll on abielus probleemid, küll puudub elul eesmärk. Seega on täiuslikust õnnest alati mingi osa puudu.
Kuidas keegi ka enda jaoks õnne ei määratleks, ühine on veendumus, et see õnn ei tule iseenesest koju kätte nagu muinasjuttudes prints talutüdruku tarre, vaid seda õnne tuleb otsida, selle leidmise nimel vaeva näha – ja nii otsitakse seda erinevatel viisidel ja erinevatest paikadest.
Leidsin veebiavarustest ühe loo, mida teiega jagan.
„Kord kogunesid muusad ja otsustasid natuke lõbutseda. Üks neist ütles:
– Võtame inimestelt midagi ära. Ja peidame selle. Las nad otsivad.
– No siis võtame neilt Õnne. See on kindlasti see, mida inimesed otsima hakkavad.
– Kõigile meeldis see mõte. Aga kuhu Õnn peita?
– Matame maha.
– Nad kaevavad selle üles! Ma tunnen inimesi. Alati nad midagi otsivad, kaevavad, urgitsevad…
– Peidame selle kõrgele mäetippu!
– Ei sobi. Mulle tundub, et inimesed alustavad õnne otsinguid just mägede tippudest. Keegi kindlasti ronib mäest üles. Näeb – õnn on siin. Räägib teistele ja kõik ronivad üles ... Nad teevad mis iganes, et see üles leida.
– Viskame merepõhja!
– Leiavad! Nad sukelduvad, ehitavad allveelaevu… Mitte miski neid ei peata.
– Peidame selle kaugesse galaktikasse!
– Nad lendavad sinna! Nad on visad. Mõtlevad välja raketi ja leiavad ikka.
Lõpuks sekkus vaidlusse üks muusadest, kõige auväärsem ja targem, ning ütles:„ Mulle tundub, et ma tean täpselt, kuhu õnn tuleks peita“.
„Kuhu siis?“ küsisid teised.
„ Peidame selle inimestesse endisse. Inimesed on nii tegevuses õnne otsimisega kusagilt kaugelt, et neil ei tule pähegi otsida õnne omaenese seest.“
Kõik vaikisid. See ettepanek oli nii ootamatu. Ja nad toimisidki selle järgi.
Sellest ajast peale on inimesed kujultanud tohutult palju aega sellele, et otsida õnne – teadmata, et see on peidus nende eneste sees.“
Heldur Karmo (sõnad) ja Arne Oit (muusika) on kord kirjutanud laulu „Kus peitub õnn?“. Selles on sõnad: „Kus peitub õnn, kus peitub õnn? Püüdmatu ta, kauguste maal, tuhanded sind otsimas on. Kus peitub õnn, õnn, oh õnn, kus peidad sa end? Meis endis ta.“
Voldemar Panso on öelnud: „Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis või mõnikord ka armastus.“
Mis on siis see õnn, mille peaksime leidma enese seest? Mida peaksime eneses otsima?
Õnn peitub meie mõtlemise positiivsuses, meie väärtustes, meie oskuses leida tähendust igapäevastes kogemustes. Rahus, rõõmus, lootuses, võimes usaldada ja armastada. Ristiinimesed on avastanud, et seda on võimalik üles leida meie kõigi sees olevast õnne allikast, millest on kirjutanud Vana Testamendi laulik: „Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse“ (Ps 73:28).
Jumala Püha Vaimu läbi, mis meie sees tegutseb, on meil otsene ligipääs Kõigeväelisele Jumalale, kelle kätes on kõik meie päevad ja kõik, mis on hea. Kui meil on Jumal, kui meil tõesti on Püha Vaimu kaudu Temaga tihe side, siis on meil kõik vajalik olemas. Tema teab, mida kellelegi meist vaja on, mis on just meile määratud õnn, ja Ta annab seda õigel ajal ja õigel viisil.
Kord õhutas kuningas Taavet oma rahvast: „Pöörake nüüd oma süda ja hing Issandat, oma Jumalat, otsima!“ (Aj 22:9). Teiste sõnadega: leidke endast Jumal, hoiduge Tema ligi, siis leiate ka õnne. Õnnistatud otsimist ja rõõmsat leidmist!
