„Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks mees temaga, kuni hakkas koitma. Aga kui see nägi, et ta ei saanud võimust tema üle, siis ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles temaga. Ja mees ütles: „Lase mind lahti, sest juba koidab!“ Aga tema vastas: „Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!“
Siis ta küsis temalt: „Mis su nimi on?“ Ja ta vastas:„Jaakob.“ Seepeale ütles tema: „Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!“ Siis küsis Jaakob ja ütles: „Ütle nüüd mulle oma nimi!“ Aga ta vastas: „Miks sa mu nime küsid?“ Ja ta õnnistas teda seal“ (1Ms 32:23–30).
Kottpimedas lõunamaa öös heitleb oma halbade tegude tagajärgede eest põgenemisteel olev mees tundmatuga. Heitlus on ränk, kuid mees ei lase tundmatut oma haardest lahti enne, kui on temalt õnnistuse välja kaubelnud. Alles hiljem taipab mees, et ta oli heidelnud Jumala endaga. Ja oli võitnud. Oli saanud, mida ta oli soovinud – õnnistuse. Oli saanud enamgi veel, kui oli esialgu oodanud – oli saanud mitte suvalise võõra, vaid oma Jumala, kõigeväelise Jumala õnnistuse.
Mõtlemapanev tekst. Kas tõesti on inimesel võimalik heidelda kõigeväelise Jumalaga ja selles heitluses isegi võitjaks jääda? Kas tõesti on vajalik Jumalalt õnnistuse saamiseks see Tema käest välja võidelda? Tundub uskumatuna, aga küllap nõnda see mõnikord tõesti on.
Iga ristiinimene on mingil ajal oma elust oma Jumalaga heidelnud – ja väga paljudel kestab see heitlus edasi, seni kuni kestavad nende elupäevad. Loomulikult ei toimu heitlused Jumalaga nõnda, nagu seda kuulsime tänasest kirjakohast – meestevahelise kaklusena. See lugu on vaid piltlik kirjeldus. Ei – heitlus Jumalaga toimub varjatult. See toimub inimese enda sisemuses. Heitlus algab sellest, et Jumal haarab kinni inimesest, et oma loojast võõrdunud loodut endale taas lähemale kutsuda, lähemale tõmmata. See haaramine toimub tavaliselt Tema sõna kaudu, mis on talletatud pühakirjas, selle kuulamise kaudu.
Vähesed annavad kohe alla. Reeglina hakkab inimene vastu rabelema. Ta hakkab võitlema oma kõhkluste ja kahtlustega. Kas uskuda seda, mida kuulutab pühakiri: Jumala hoolimist, Tema armastust, armu ja halastust, või jääda uskuma neid, kes väidavad, et kõik see on vaid muinasjutt ja loota saab siin elus vaid iseenda peale? Kas arvestada loetud päevadega, millele järgneb eimiski, või uskuda seda, et maine elu on vaid pisike ajaga mõõdetav teejupp igavikus, millele järgneb see, mille kohta pühakiri ütleb: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad“ (1Kr 2:9)? Kas julgeda uskuda armastusse, halastusse, andekssaamise võimalusse või inimmaailmas nii levinud reeglisse „silm silma, hammas hamba vastu“? Kui inimene suudab võita iseenda, endas peituvad hirmud, kahtlused, egoismi ja kurjuse, kui tema vaimusilmad avanevad, siis lõpetab ta vastupanu, astub Jumala ette ja palub Tema õnnistust, haarab Temast kinni. Kirikus toimub see tavaliselt ristimise ja konfirmeerimise talituste kaudu.
Kuid sellega ei ole võitlused ja heitlused sugugi mitte läbi. Heitlus Jumalaga jätkub. Jätkub igapäevaelus. Jätkub siis, kui argipäeva raskused ja mured püüavad Jumala juurde tulnud inimest Jumalast taas lahutada, teda Jumala küljest lahti kiskuda. Heitlus Jumalaga saab oma väljenduse palves, kui inimene hüüab süüdistades Jumala poole – olles vihas, valus ja arusaamatuses – vaid ühe sõna: „Miks?“
Pinged, heitlus, mis toimub Jumala ja inimese vahel, on loomulik, sest Jumala teed, Tema otsused inimese suhtes ei ole ega saagi olla alati inimesele mõistetavad ja talle meelepärased. Kui palju Jumal inimestele ka ennast ei ilmutaks, kui palju inimene Jumala kohta ka välja ei uuriks – viimselt jääb Jumal inimese jaoks ikkagi salapäraseks ja osaliselt varjatuks. Nüüd on aga heitluses initsiatiiv inimese käes. Jumalal jätkub väge, et inimest mis tahes elukuristikust välja kiskuda. Jätkub kannatlikkust, et välja kannatada inimesepoolsed süüdistused, ka ebaõiglased. Kas aga inimesel jätkub visadust, jätkub tahet, jõudu, usku ja usaldust, et Tema juurest mitte põgeneda? Kas tal jätkub visadust ja usku, et oma Jumalast kinni hoida ja mitte lahti lasta enne, kui ta taas kogeb Tema õnnistust? Kõik, mis on tõeliselt väärtuslik, nõuab pingutust. Mis saaks ühe inimlapse jaoks olla väärtuslikum, kui tema Looja, kõigeväelise Jumala õnnistus?
Jätkugu meil siis visadust oma Jumalast Jaakobi kombel kinni hoida ja tõotada Talle ikka ja jälle, kui me Temalt midagi palume: „Ei ma lase sind mitte lahti, kui sa mind ei õnnista!“ Olgu see meie usupalveks.
PALVE: Issand, ma usun Sinusse, ma tahan uskuda. Aita mind ka minu uskmatuses. Ma ei lase Sinust enne lahti, kui Sa mind õnnistad. Õnnistad täna, õnnistad mind igal minu päeval siin ja igavikuski, sest Sina oled minu Jumal. Sinu väe, armu ja halastuse peale ma loodan.
(Foto: Heidi Tooming)
