„Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis, ja need ütlesid talle: „Naine, miks sa nutad?“ Tema vastas neile: „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.“ Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles talle: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?“ Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: „Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära.“ Ja Jeesus ütles talle: „Maarja!“ Too pöördus ümber ja ütles talle heebrea keeles: „Rabbuuni“, see tähendab „Õpetaja“. Jeesus ütles talle: „Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: „Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.“ Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: „Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle.““ (Jh 20:11-18).
Haud oli tühi. Vapper Maarja Magdalast oli esimene ülestõusnu tunnistaja evangelist Johannese järgi. Jeesus kõnetas teda ja seejärel avanesid Maarja silmad ja äkitselt tundis ta ära, kellega kõneleb. Maarjal tuleb nüüd sellest teada anda ka jüngritele. Kõik peavad sellest kuulma meie päevini välja, sest Jeesus tõesti ei tulnud vaid „parimate“ juurde. Isegi mitte ainult nende juurde, keda Ta oli oma maise elu päevil välja valinud ja keda Ta oli õpetanud ja terveks teinud. Just see „kõigi pärast“, on olnud ilmselt kõige arusaamatum. Ikka üsna veider on anda auraha justkui mitte millegi eest, vailmatult. Aga ristil toimunu just seda tähendas.
Jeesus on esikpoeg. Tühi haud teeb tühjaks selle maailma kavad ja inimeste koostatud plaanid jätkata visalt „Paabeli torni ehitamist“ taevasse. Tühi haud tuletab meelde Jeesuse sõnu uuest, tühjast lähkrist, kuhu valatakse uus vein. Nüüd alles läheb lahti. Nüüd saame hoolimata maailma tolmust ja ohtudest hoida eesmärki silme ees. Kasvada tõe poole, mis ei ole virvatuluke ega petukaup.
Marguerite de Navarre'i „Heptameronis“ on üks suursugune seltskond läbinud ohtliku teekonna, tulvaveed, mis mägedest alla voolasid, olid hävitanud mitu teelõiku. Seltskond ei saanud enam koos püsida. Lõpuks siiki läks kõik hästi. Nad jõudsid ühte kloostisse ja olid rõõmsad, et lõpuks pääsesid. See, et hulk nende teenreid uppus jõkke, langes karudele saagiks jms, ei olnud mingi eriline sündmus „peremeestele“. Lihtsalt üks ebaoluline pildike tõelisest saagast, mida „parematel“ tuli üle elada heitluses looduse vägevusega.
Jeesus võitles lõpuni kõigi eest. Sellepärast ei saa me osa rõõmusündmusest kellegi vägevatest saavutustest, vaid meid viiakse ühendusse Igavikuga. Tema jüngrid aga peavad minema ja kuulutama toimunust kogu maailmale. Ja see ei ole pelk teadaandmine, vaid Jumala unistus uuest inimeste kogukonnast, uuest koosolemisest vaeste ja rikaste, juutide ja kreeklaste, meeste ja naiste, noorte ja vanade vahel. See on lepitussõna, mille Paulus nii selgelt ja kaunilt kokku võtab: „Kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna.“
PALVE: Issand Jeesus Kristus, tänu Sulle, et sa murdsid surma väe ja avasid kõigile tee uude ellu. Anna meile usku, mis näeb maailma pimeduse keskel valgust, kingi lootust, mis ei väsi, ja armastust, mis ei ole valiv ega erapoolik. Lase ülestõusmise rõõmul täita meie südamed, et võiksime olla rahu, lepituse ja lootuse kandjad selles maailmas. Aamen.
(Foto: Kristjan Kannukene)
