„Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud“ (Jh 6:26–27).
Jeesus kasutas inimestele vaimseid tõdesid õpetades mitmel korral toitumisega seotud sõnu – roog, leib, vesi –, sõnu, mis on kõigile arusaadavad. Need kõik sümboliseerivad inimeluks, selle olemasoluks vajalikke esmaseid vajadusi. Me oleme inimestena nii loodud, et vajame oma eksisteerimiseks vett ja toitu. Ilma toiduta, mis kosutab meie ihu, me lihtsalt hukkume. Jeesuski tõelise inimesena vajas ja tarbis oma ihu turgutuseks tavalist toitu.
Tänapäeval kõneleme meiegi väga palju toitumisest. Ja mitte selles mõttes, et toitu ei jätkuks –kuigi vahel on seegi probleem, sest isegi siin Eestis on hulk inimesi, kellel vahel kõht tühjaks jääb, sest ei jätku raha, et seda osta. Tänapäeval on toitumisega seoses peamiseks teemaks eelkõige tervislik toitumine. See tähendab, et probleemiks on hoopis see, et süüakse liiga palju ja et mitte kõik, mida me sööme, pole meie tervisele kasulik, kuigi me täiskõhutunde saavutame. On tekkinud isegi selline moodne, toiduküllust väljendav väljend – rämpstoit. Mitte kõik toidud, mida nauditi, mida peeti väga maitsvaks, kasulikuks ja toitvaks veel paarkümmend aastat tagasi, lihtsalt ei sobi tänasesse aega, sest meie eluviis on väga muutunud ja vanad, energiaküllased toidud rikuvad oma liigse rammususega meie tervist. Midagi pole parata, tuleb valida naudingu ja tervisliku vahel. Aga see tähendab sageli valikut ka haiguste ja tervise vahel, lõppkokkuvõttes lühikese ja pika eluea vahel.
Kui kõneleme toitumisest pühakirja valguses, siis võiks öelda, et Jeesuse töö, Tema tegevuse mõtteks oli õpetada inimestele n-ö tervislikku toitumist. Õpetada neid tundma, armastama ja igatsema rooga, mis oli Tema enda jaoks tähtsaimaks jõu ja tervise allikaks. Me kõneleme oma igapäevaelus tervislikest toitudest, mis peaksid säilitama hea tervise ja andma pika eluea. Nii tahab Jeesus pakkuda inimestele maise roa kõrvale – just nimelt kõrvale, sest maisest roast loobumist ja näljasurma Ta inimestele küll kusagil ei soovita – taevast rooga, mis kingib siin maa peal korras vaimse tervise ja perspektiivis elu, mis ei lõpe kunagi, vaid kestab igavesti.
Kuidas seda rooga aga saab? Mida see endas sisaldab? Milline on selle retsept? Johannese evangeeliumi neljandas peatükis ütleb Jeesus jüngritele, kes Talle süüa pakuvad: „Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud“ (Jh 4:34). Jeesus ütleb sellega jüngritele, et Tema taevase Isa tahtmise täitmine on Tema jaoks samuti vahendiks Tema ihu kosutamiseks, ja mõningatel juhtudel asendab see Talle isegi tavalist, maist toitu. Arvan, et see on meile kõigile arusaadav nähtus. Emadel on sageli probleem lapsi sööma saada, kui nad parajasti mänguhoos on. Küllap oleme isegi kogenud seda, et kui oleme millegi meie jaoks tõeliselt olulise ja põnevaga ametis, siis ununeb vajadus toidu järele pikaks ajaks, me ei märkagi tühja kõhtu, seda, et organism vajab juba toitu.
Niisiis: Igavese Elu toit tuleb ülalt, Jumala ilmutusena. Jumala and inimestele, Tema poolt pakutav roog, on võimalus täita Tema tahtmist, olla see, kelleks ta loomisel on määratud olema: Jumala kaastööline, kõige loodu majapidaja. Kui inimene täidab Jumala tahtmist, naudib Tema poolt antud ülesannete täitmist, tunneb rõõmu ja tänulikkust võimalusest olla Jumala kaastööline, siis saab ta tunda rõõmu selle töö ilusatest tulemustest ja ühes sellega osa samasugusest taevasest roast, millest Jeesuski. Kuigi vahel võib seejuures olla näljas tema ihu, on ometi alati toidetud tema hing. Siis tunneb ta Jumala ligiolu kõikjal, tunneb, et Jumal on temalegi päriselt Isaks, Isaks, kes märkab, hoolib ja aitab ning õnnistab teda samamoodi nagu Jeesustki. Ei pruugi tulla ellu rikkust, maisest leivast võib mõnikord nappus olla, ei kao katsumused ega kannatused, kuid vaim on terve, hinges on rahu ja kindlus, on usaldus, et kõik saab korda, sünnivad imed. Ja elu ei lõpe kunagi, isegi kui ta siin ilmas otsa saab.
Loomulikult kuuluvad taevase põhiroa juurde ka kõiksugused lisandid, mis annavad sellele maitse ja välimuse. Niisiis mõelgem, millega oleme meie oma elurooga maitsestanud: kas oleme oma elurooga maitsestanud kollase meedia skandaalide ja kuulujuttudega, klatšimisega, virisemisega, kadedusega, kaebamisega, loodust ja teisi inimesi kahjustavate tegevuste jm taolisega või oleme kasutanud maitseainetena Jumala sõna, palveid, tunnustavaid, häid ja ilusaid sõnu. Teame, et mõnikord võivad valed lisandid rikkuda terve roa, muuta selle söömiskõlbmatuks.
Meile ei piisa terveks eluks ühekordsest söögikorrast. Ikka tahame süüa, reeglina lausa mitu korda päevas. Nõndasamuti vajame ka taevast rooga pidevalt, selleks, et säilitaksime oma vaimse tervise igal oma elupäeval.
Eilsel pühapäeval kõnelesime jumalateenistustel aga ühest väga erilisest taevasest roast, supertoidust, mille on valmistanud omadele, st neile, kes on kuulda võtnud Jumala Poja Jeesuse Kristuse kutset ja asunud Tema poolt ette näidatud ja ette elatud teele, Issand Kristus ise. Neile, kes on asunud teele, mis viib Jumala riiki, kus kaduvusel ja surmal pole enam võimu, on vaja tõeliselt kosutavat ja jõudu andvat rooga, et pärale jõudmiseks rammu jaguks. Jumala poeg Jeesus Kristus ise on seadnud erilise söömaaja, armulauasakramendi, mille käigus jagab Ta omadele leiva ja veini kaudu oma ihu ja verd. Toidab neid taevase leivaga. Leivaga, mis kingib jõu jõuda sihtpunkti, sinna kus Tema meid juba ootab. Jätkugu meil tarkust seda taevast rooga regulaarselt vastu võtta, et leida kostutust oma hingele ja parandust vaimsele tervisele.
PALVE: Issand, anna meile tänapäev meie igapäevast leiba, et meie ihud saaksid toidetud. Kuid ära lase kunagi lõppeda oma taevasel leival, et ka meie hinged nälgima ei peaks. Õpeta meid seda rooga hindama, seda igatsema ja otsima. Aita meil seda väärikalt ja tänumeeles vastu võtta.
