„Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus“ (2Pt 3:13).
Eilse palmipuudepühaga algas kirikus kirikuaasta kõige tähtsam, tõsisem ja pidulikum aeg: Suur Nädal, Vaikne Nädal. Sel ajal mõtleme Jumala Poja Jeesuse maise, inimesena elatud elu viimasele etapile, neile sündmustele, mille toimumisele kogu Tema maine elu oli suunatud. Sündmustele, mis mõjutavad kogu inimkonna, iga inimese, iga ristiinimese elu.
Vaid paar märksõna: tõeliseks inimeseks olemise õpetused, mille suurust ega tähtsust enamik ei mõista; reetmine lähedaste inimeste poolt; armulaua seadmine; kannatused ja ristisurm maailma pattude eest.
Palmipuudepühal tuletame meelde, kuidas Jeesuse elu viimane nädal algas, kuidas Jeesus Jeruusalemma saabus ja kuidas rahvahulgad Teda rõõmsalt vastu võtsid, osutades Talle kuninglikke auavaldusi. Inimesed olid Teda nähes rõõmsad, sest uskusid ja lootsid, et nende ammused ootused on täitunud: et just Jeesus on see kauaoodatud, tõotatud Messias, päästja, kelle Jumal oli lubanud oma rahvale saata. Nad lootsid, et Tema on see, kes kihutab minema Rooma okupandid, taastab Iisraeli rahva iseseisvuse ja rajab võimsa riigi.
Nagu me ajaloost teame, ei olnud nende ootajate ootused määratud täituma, sest nende ootused olid liiga väikesed, nad ootasid neile saadetud valitsejalt ja Päästjalt liiga vähest. Enamik neist ootajatest polnud valmis vastu võtma seda suurt ja imelist, mida Jumal neile tegelikult kinkida tahtis. Jeesus, Jumala Poeg, tuli, et anda inimestele võimalus pärida hoopis rohkemat kui väikest maalapikest kusagil Vahemere ääres, mida saab nimetada oma riigiks. Ta tuli, et kinkida inimestele võimalus pärida Jumala riik, millel pole piire.
Jeesus ei tulnud, et vabastada inimesed võõramaalastest okupantidest, Ta tuli, et vabastada nad hirmust surma ees, mis rõhub inimest ja rikub tema elu oluliselt rohkem, orjastab teda rohkem, kui ükski okupant seda teha suudaks. Jeesus tuli, et kinkida inimesele elu, mis kestab igavesti. Elu, mis on tõeliselt elamist väärt, elu, milles pole enam valu, pisaraid, hirmu surma ees. Elu, mis kulgeb rahus ja üksmeeles kaasinimestega ja mis kõige olulisem – Looja, Jumalaga, Tema tahtmise kohaselt, Tema armu all.
Meiegi elame täna ootuseajas. Me ootame oma Issanda Jeesuse Kristuse taastulemise päeva. Päeva, mil meil lõpuks enam pole vaja paluda „Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal“, sest see tahtmine juba sünnib. Peetrus on oma kirjas öelnud: „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus“ (2Pt 3:13), ootame, mil saame kätte kogu selle anni, mida Jumal on meile tõotanud. Me keegi ei tea Jeesuse taastulemise päeva. Oleme oodanud juba peaaegu kaks tuhat aastat ja ehk tuleb oodata veel teist samapalju või kauemgi. Kord ütles Jeesus: „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud“ (Ap 1:7).
Me keegi ei tea, kui palju meil on siin maa peal kingitud eluaega oma asjade kordaseadmiseks – muu hulgas ja eeskätt: enda ja oma Issanda vahelise suhte korda saamiseks. Sellest sõltub meie tulevik igavikus, seal teispool surma piiri. Jätkugu meil tarkust võtta endale aega, et pühakirjasõna kaudu õppida oma Issandat ja Tema tahtmist tundma. Jätkugu meil tarkust võtta endale aega osaleda koguduse kokkusaamistel jumalateenistustel, et saaksime armulauasakramendi kaudu osa Taevasest Leivast, kes kingib maailmale elu. Jätkugu meil visadust palvetada, kõnelda oma Issandaga ja oodata ära Tema vastused. Võtkem endale nende toimetuste kõrvalt, mis ei ole eluliselt vajalikud, rohkem aega just sellel eesoleval Suurel Nädalal, et süveneda selle nädala sündmustesse ja selle kaudu taibata inimloomuse nõtrust ja ebatäiuslikkust ning selle kaudu mõista, kui suur on tegelikult Jumala arm ja halastus, mis meid igal meie päeval ümbritseb. Juhatagu see mõistmine meid Ülestõusnud Issandale, surma võitjale, lähemale, et võiksime Tema armust kord pärida elu, mis iial otsa ei lõpe.
