Nädala mõte

„Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele. Võtke siis eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks“ (Hb 12:1–3).

Avastasin, et olin 2016. aastal pidanud kannatuste pühapäeval Tallinna Jaani kirikus pihikõne, milles kõnelesin armastusest. Võtsin selle aluseks lauseid, mis meie Pühakirjas kõnelevad armastusest – Õpetussõnadest ning Pauluse, Peetruse ja Johannese kirjadest.

Jeesus ütles oma jüngritele: „Inimese Poeg peab palju kannatama ja kõlbmatuna hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ja kolmandal päeval jälle üles äratatama.“ Aga ta ütles kõikidele: „Kui keegi tahab käia minu järel, see salaku end ja võtku oma rist iga päev enda peale ja järgigu mind. Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle, aga kes iganes oma hinge kaotab minu pärast, see päästab selle! Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga kaotaks iseenese või läheks hukka?“ (Lk 9:22–25).

„Ma andsin neile selle käsu, öeldes: Kuulake mu häält, siis ma olen teie Jumal ja teie olete minu rahvas; ja käige kõigiti seda teed, mida ma teid käsin, et teil oleks hea põli! Aga nemad ei kuulanud ega pööranud kõrva, vaid käisid oma nõu järgi oma kurja südame paadumuses, ja nad läksid tagasi, aga mitte edasi. Alates sellest päevast, kui teie vanemad lahkusid Egiptusemaalt, kuni tänapäevani olen ma läkitanud teie juurde kõik oma sulased prohvetid – läkitanud päevast päeva –, aga teie ei kuulanud mind ega pööranud kõrva, vaid jäite kangekaelseiks; te tegite rohkem paha kui teie vanemad“ (Jr 7:23–26).

„Kui Abin-Alsar oli noor mees, juhtus ta pealt kuulama isa vestlust dervišiga. „Kui sa midagi teed, mõtle alati, kuidas sinu teod mõjutavad tulevasi põlvkondi,“ ütles derviš. „Mis on minul tulevaste põlvkondadega pistmist?“ vastas isa. „Ma ei kohtu nendega kunagi. Kui ma suren, siis on minuga lõpp ja pole minu asi, mis järeltulijad minust arvavad.“ Abin-Alsar ei unustanud seda vestlust kunagi. Terve elu püüdis ta alati head teha, inimesi aidata, ja seda kõike tegi ta suure innuga. Surres jäi temast maha hulk heategevusprojekte, mis aitasid inimeste elu oluliselt parandada. Oma hauakivile laskis ta kirjutada: „Elu, mis lõpeb surmaga, pole väärt elamist.““ („Kuldsed lood“, lk 23).

„Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?“ Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: „Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!““ Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi“ (1Ms 3:1–6).

Jeesus ütles: „Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa“ (Jh 12:25–26).

„Aga kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõnaga: „Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle. Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust. Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle. Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja.“ Seejärel ta hüüdis: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!“ Jeesuse jüngrid küsisid temalt, mida see tähendamissõna tähendab. Jeesus ütles: „Teile on antud ära tunda Jumala riigi saladusi, aga muudele inimestele on kõik tähendamissõnades, et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks. See tähendamissõna aga tähendab: seeme on Jumala sõna. Teeäärsed on need, kes kuulevad, aga pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks. Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, ent neil ei ole juurt, üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära. Mis ohakate sekka kukkus, on aga need, kes sõna küll kuulsid, ent edaspidi lämmatavad neid muretsemised ja rikkus ja elulõbud ning nende vili ei saa küpseks. Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad“ (Lk 8:4–15).

„Hea on tänada Issandat
ja mängida sinu nimele, Kõigekõrgem,
hommikul kuulutada sinu heldust
ja öösel su ustavust.“
(Ps 92:2–3)

Tänapäeva reaalsuses elavate asjalike inimestena oleme harjunud mõtteviisiga, et kõik vajalik, kõik hea, tuleb meil endal välja teenida. Tasuta lõunaid ei ole olemas, tasuta on vaid juust hiirelõksus. Kui me aga vahel tõesti saame midagi kelleltki niisama, ostmata, välja teenimata, siis ütleme, et meile on tehtud kingitus. Ja neid saame oma kaasinimestelt harva, enamasti suurte pühade ajal, kusjuures nii mõnigi kord tehakse neid vaid seetõttu, et nii on kombeks – traditsioon sunnib. Kirikukalendri järgi oli eilse pühapäeva teemaks „Teenimatu arm“. Võiksime niisiis eilse pühapäeva teema ümber sõnastada ka nii – „Jumala kingitused“.

Urmas Nageli proovijutlus

21. jaanuaril 2024, kolmandal pühapäeval pärast ilmumispüha Tallinna Jaani kirikus