„Selleks ongi Jumala Poeg saanud avalikuks, et ta tühistaks kuradi teod“ (1Jh 3:8).
Inimese jaoks on kindlasti aeg-ajalt segadust tekitav tõdemus, et kõike, mida siit ilmast leida, võib kasutada nii heaks kui kurjaks. Kõige kaunimad sõnad ütleja huultel võivad tähendada hoopis salakavalust ja reetmist. Pealtnäha üllad teod võivad kõnelda hoopis egoismist ja võimujanust. Hõrgud toidud soodustavad surmatoovaid tõbesid, mis viivad mehepoja siit ilmast juba üsna noores eas. Aga sellest tõdemusest ei piisa. Pigem meenuvad Pühakirja sõnad, et teadmised ei päästa ... Kurja ei muuda inimese südames headuseks parimgi haridus ega soodne keskkond, nagu ei tee ühtki kurjategijat veel tubliks kodanikuks kriminaalkoodeksi ülihea tundmine.
Lisaks inimeses olevatele vastuoludele, mis ei aita tal tihti õigeid valikuid teha, on temas imeline võime sõnadega mängides endale julgustavaid seletusi ja kompromisse välja mõelda. Just kompromisside tee on sageli sillutatud kuradi salakavalate plaanidega. „Mis see tilk verd siis ka ära ei ole,“ näib mõtlevat inimene, kes oma valikute ees seistes alla annab. Aga kui me iga natukese aja tagant anname selle tilga, siis võime lõpuks üsna tühjaks voolata „jumalikuist mahlast“.
Saatan kiusas kõrbes Jeesust, pakkudes talle esimesel silmapilgul suurepäraseid võimalusi oma nime ja populaarsuse suurendamiseks. Jeesus lükkab kõik need tagasi. Tema teab, et viimselt pole inimese küsitlejaks ja järelekatsujaks mitte sarviline, vaid ikkagi Jumal ja igavik.
Tänapäeva inimene ei kohtu „kurjuse vürstiga“ eeskätt kõrbes ja üldiselt ei laota ta ette ka niivõrd jõulisi pakkumisi. Enamasti toimub see töökohal, uudistevoos, suhetes, igapäeva väikestes ja suuremates otsustustes, mis võivad kaaslastele jääda märkamatuks. Vähemasti algul on see sageli nii. Need on meie väikesed valed, meie rahustav künism, sest – maailma ongi niikuinii katki. „Milleks põhimõtted, kui elu on nii keeruline ja vastuolusid täis? Paastuaeg annab võimaluse järele mõelda, kuidas ikkagi meiega siis praegu on. Kas iga kiustus või põnev pakkumine paneb meil kohe vere keema ja me oleme valmis ületama piire ja lööma käega põhimõtetele? Sest paastuaeg on teekond vaikuses läbi hinge kõrbe. Mitte karistus. Üldse mitte, vaid võimalus kuulda häält, mis muidu kaob päevade saginas. See on aeg, mil sa avastad, et iga samm tõe poole, olgu kui tahes ettevaatlik, kingib rohkem, pakub enam kui kompromiss pimedusega. Ja kui me vahel komistamegi, siis on meil pidepunkt Jumalas, mis julgustab: „Astu edasi. Sa oled teel koju.“
PALVE: Issand, sel paastuajal ava me südamed tõe valgusele. Anna meile julgust näha oma nõrkusi ja tarkust valida head ka siis, kui see on keeruline. Hoia meid samm-sammult Sinu poole liikumas, julgusta meid, kui oleme väsinud, tõsta, kui komistame, ja täida meie sisemine kõrbevaikus rahuga, mis annab jõu homse päeva jaoks. Olgu meie paast teekond, mis viib sügavamale armastusse, sügavamale vabadusse, ikka lähemale Sulle. Aamen.
(Foto: Heidi Tooming)
