„Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse. Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: „Abba! Isa!“ Nõnda ei ole sa enam ori, vaid poeg, aga kui sa oled poeg, siis sa oled ka pärija Jumala kaudu“ (Gl 4:4–7).
Lugu räägib, et toimunud kord leerilaste loetamine. Loetamine kujutas oma sisult leerilaste teadmiste kontrolli, umbes nagu meil tänapäeval leeritest, ainult et suulises vormis. Esitas õpetaja küsimusi ühele, teisele, kolmandale – mõni vastas paremini, mõni halvemini. Siis jõudis vastamisjärg ühe tütarlapseni. Õpetaja küsis temalt: „Kelle peale paned sina oma lootuse?“ Tütarlaps kohmetus, punastas ja vastas siis: „Naabertalu Kaarli peale. Ta on nii kena ja viks poiss ja lubas mu ära võtta.“
Ilmselt ei olnud tüdruku vastus just päris see, mida õpetaja oleks temalt oodanud, kuid kui me natuke järele mõtleme, siis mõte, mis peitus vastuse taga, oli õige. Too tütarlaps pani oma lootuse perekonna peale, antud juhul siis perekonna peale, mille ta lootis koos naabertalu Kaarliga rajada.
Perekond. Juba maailma ja inimest luues ütles Jumal, et inimesel pole hea üksi olla. Inimene vajab kaaslast, vajab tundmist, et kuulub kuhugi, et on kellegi jaoks oluline ja vajalik. Ja Koguja kinnitab: „Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea palk. Kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles. Aga häda sellele, kes üksik on, kui ta langeb, ega ole teist, kes ta üles tõstaks. Nõndasamuti: kui kaks magavad ühekoos, siis on neil soe, aga kuidas üksik sooja saab? Ja kui ka üksikust jagu saadakse, siis kaks panevad ometi vastu; ja kolmekordset lõnga ei kista katki nii kergesti“ (Kg 4:9–12).
On jõuluaeg. Olen kindel, et enamik inimesi tänapäeval teavad, et jõulude ajal tähistatakse Jeesuse sündi. Kuid nad ei pea seda oluliseks. Nende jaoks on pühade sisu just perekond, oma lähedastega koos olemine, koos aja veetmine. Mõtlemapanev. Tore ja kaunis on muidugi see, et rõhutatakse pereväärsusi, koosolemist, koostegutsemist. Aga – kui seda just jõulude ajal nii palju rõhutatakse, tundub see olevat midagi niivõrd erilist ja haruldast, et tõesti hakkab hirm – kas siis peredes saadakse ainult jõulude ajal kokku, suheldakse üksteisega ja selle jaoks on vaid siis aega?
Perekonna mõte ja võlu peaks seisnema koosolemises: koos murede ja rõõmude jagamises, koos tegutsemises, aja veetmises. Perekond peaks olema kindel tugi, millele saab alati loota. Ja kodu selline koht, kus alati oodatakse. Mitte üks kord aastas, vaid aasta läbi. Ilmselt just kõigele sellele mõtles too leerineiu. Paraku on tegelikkus tänapäeval hoopis midagi muud, perekond ja selle roll on ajas väga muutunud. Meil on olemas juba pühapäevaisade mõiste, varsti ilmselt tekivad jõuluperekonnadki.
Perekond. Selle loomine on keeruline kunst. See ei teki tühja koha peale. Paraku saab perekonda loov inimene lisaks abikaasale kaasa ka abikaasa senise perekonna koos kõigi selle traditsioonide ja tõekspidamistega. Ja ta ise saab oma abikaasa perekonna liikmeks. See võib nii mõnigi kord tuua kaasa probleeme ja arusaamatusi, kui kombed ja traditsioonid on peredes olnud erinevad. Seda, mis olnud, ei saa niisama lihtsalt kõrvale heita. Moodustavad ju inimese identiteedi tema enesetunnetus, uskumused, traditsioonid, kombed. Raske on kohaneda, raske on leida kompromissi eri kommete, traditsioonide vahel.
Küllap on nii mõnigi kord just nn kaasavara, taustperekonnad, olnud põhjuseks kahe inimese armastuse kustumisele ja abielu lagunemisele, kui nood kaks inimest ei ole mõistnud, et loovad midagi uut. Ei, mitte tühjale kohale – nende kasvatusest, nende minevikust tuleb kaasa väga palju, kuid sellele vanale põhjale tuleb uuel perekonnal rajada midagi hoopis uut. Armastuses tuleb leida aega üksteisele otsa vaadata, kuid et selle alusel loodud perekond püsima jääks, tuleb leida ka väljaspool üksteist midagi, mille poole vaadata, ühine suund, ühine eesmärk, ja hakata selle poole suunduma.
Jõuluaja esimene pühapäev on saanud nimetuseks „Püha Perekond“. Jõuluevangeelium toob meie vaimusilma ette ühe väga liigutava pildi perealbumi algusest – lapse sünnist. Lapse sünnist, kellele on määratud kord saada ühe uue, väga suure perekonna, Jumala perekonna rajajaks. Perekonna rajajaks, mille liikmeks ei sünnita, vaid saadakse isikliku sooviavalduse kaudu usu ja ristimise teel. Selle perekonna rajamine pole olnud lihtne, see protsess kestab õigupoolest tänapäevani, nagu ka ükski maine perekond, ükski abielu, ei ole kunagi lõplikult valmis. Selle ehitamine, vahel selle remonditööd, kestavad seni, kuni kestab perekond. Kõik lahkhelid Jumala perekonnas, tülid ja lahkarvamused erinevate kristlike kirikute vahel, kristlikus kirikus, koguduste liikmete vahel, peegeldavad õigupoolest sedasama, mis toimub paljudes tänapäeva peredes: võõrdumine ja tülid abikaasade vahel, lahkhelid vanemate ja laste vahel, lahutused. Kuuluvad ju inimesed, vähemasti ristiinimesed, nii Jumala kui maisesse perekonda. Ühes perekonnas saadud haavad võetakse kaasa teise. Põhjusedki haavade tekkeks on mõlemas peres suuresti sarnased. Isekus, egoism, tahtmatus pingutada, soovimatus ennast muuta, võimuiha. Sageli ka lihtsalt laiskus ja rumalus.
Mis võiks olla perekonna ühine eesmärk? Eesmärk, mille saavutamise nimel tasub vahel ka kannatada, alla suruda oma suur mina, oma suur ego? Eesmärk, mille saavutamise nimel tasub võidelda oma laiskuse, mugavuse ja egoismiga? Eesmärk, mille nimel tasub pingutada? Ilmselt vastab suur osa inimestest, et selleks suureks eesmärgiks on lapsed, nende tulevik ja heaolu. Nende nimel ja heaks tuleb anda endast kõik – kui vaja, siis kas või oma elu. Kahtlemata ilus mõte ja väärikas eesmärk. Aga miks nii kitsas, nii pisike?
Mõtleme veidi edasi. Kas meie abikaasa, inimene, keda armastame või vähemalt oleme kunagi väga armastanud, sest muidu poleks me temaga ju peret loonud, ei olegi oluline, et tema heaolu nimel pingutada? Kas me tõesti soovime, et rõõm lastest ja armastatud inimesest kestaks vaid 50–60 aastat? Umbes nii kaua jõuab inimene keskmiselt enne surma oma laste ja abikaasadega koos elada. Või tasuks äkki soovida, et saaksime oma armsatega, mitte ainult oma laste, vaid ka nende laste ja lastelaste, oma abikaasa, oma sõpradega, oma lähedastega, kõigi nendega, kes on olnud meile meie maise rännaku ajal armsateks teekaaslasteks, olla koos igavesti? Kusjuures olla koos ja tunda sellest koosolemisest siirast rõõmu. Elada kvaliteetset elu. Elada elu, millest on kadunud valed, teesklus, valu ja pisarad. Elu, kus on rohkem märkamist, hoolimist ja armastust. See on eesmärk, mis võiks olla ühine kõigile inimlastele, kõigile Jumala perekonna liikmetele, neilegi, kel endal maises elus peret ega lapsi pole. Just sellist perekonda, just sellist perekonnaelu on tulnud rajama Jumala Poeg. Ja Ta on tulnud sellist perekonda rajama juba maa peale. Selline perekond, selline pereelu on võimalik juba maises elus.
Püha Perekonna ehk siis Joosepi ja Maarja loost loeme välja, et nendega, nende perega, nende pereliikmeks oli Jumal ise. Tema kinkis selle pere ellu tarkust, juhatas ja kaitses. Võime ehk sellest õppida, et perekond on tugev siis, kui tema koosseisus ja tema peaks on Jumal. Tema poole saavad ühiselt alt üles vaadata nii mees, naine kui ka laps. Kaovad võimutülid perekonnas, erinevate seisukohtade vahel on võimalik leida tark kompromiss, sest kõik on Jumala ees ühel pulgal – Jumala lapsed.
Inimesi ühendab, muudab ühtseks, tugevaks pereks ühine Vaim, mille nad on ristimisel Jumalalt kingiks saanud. Ühendavad ühised traditsioonid, usk Jumalasse – meie kõigi Isasse. Koos laulmine, koos palvetamine ja osasaamine armulaua andidest aitab meil tunda end Jumala perekonna täieõigusliku ja armastatud liikmena. Ja kui meil on tugev vaimne pere kirikus, pere, kust saame vastu võtta armastust ja rahu, siis suudame seda armastust ja rahu viia ka oma kodudesse, et ka meie maise pere sidemed võiksid taas tugevamaks saada.
PALVE: Jumal, tänu Sulle, et oled meid ristimise teel võtnud vastu oma pere liikmeks. Aita meil ennast Sinu pere liikmena ta tunda. Ühenda oma perre kõik inimesed ja õpeta meid elama üksmeeles vendade ja õdedena, vaadates üheskoos üles Sinu, meie taevase Isa poole. Aita meid elada nii, et meie peredes valitseksid alati rõõm, rahu ja üksmeel.
