Nädala mõte
- Üksikasjad
- Eve Kruus
Vestlesin kord haiglas inimesega, kelle jaoks meie nii argisel ütlusel „Me kõik peame kunagi surema“ ei olnud enam abstraktset, isiklikult mittepuudutavat tähendust. Too inimene oli teada saanud ja omaks võtnud, et aeg selle „kunagini“ ei olnud tema jaoks mõõdetav enam aastate ega kuude, isegi mitte nädalate, vaid juba päevadega. Ta ei olnud veel jõudnud väga kõrgesse vanusesse, elu polnud teda ära tüüdanud ja tema jaoks ei olnud surm oodatud vabastaja kannatustest, nagu see on paljude jaoks. Tema tahtnuks veel elada. Pärast seda, kui olime rääkinud tema elust, küsis ta minult: „Miks Jumal on nii ebaõiglane? Ta laseb varakult surra headel ja korralikel inimestel, samal ajal kui kõiksugused halvad ja ülekohtused inimesed saavad elada pika elu?“
- Üksikasjad
- Arne Hiob
„„Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?“ Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid“ (Mt 22:36–40).
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
„Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad!“ Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänu-ütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses“ (Fl 4:4–6).
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Jeesus ütleb: „Mina elan ja ka teie peate elama!“ (Jh 14:19).
- Üksikasjad
- Eve Kruus
„Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu. Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet. Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: „Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!“ Aga Issand vastas talle: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära“ ( Lk 10:38–42).
- Üksikasjad
- Arne Hiob
Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal (Ps 119:105).
- Üksikasjad
- Annely Neame
Miks me oleme vaesed? Vaesusega on imelik lugu. Seda kardetakse, seda põlatakse, selle eest põgenetakse, sellesse surrakse, sellega võideldakse ja püütakse võita. Rikkust peetakse vooruseks või vähemalt eesmärgiks, mis pühitseb abinõu. Aga ikkagi on vaesus olemas ja meiegi sellega iga päev silmitsi. Iseasi on, kummalt poolt me seda näeme; kas oleme õnnelikud, et meie oleme taibanud teha õigel ajal häid otsuseid, või sellelt poolt, kus vajatakse aitajakätt. Ma arvan, et kumbki pool ei ole iseenesest halb ega hea.
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
„Niisugune usaldus Jumala vastu on meil aga Kristuse kaudu. Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt, kes on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut, mitte kirjatähe, vaid Vaimu lepingut, sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks“ (2Kr 3:4–6).
- Üksikasjad
- Arne Hiob
„Igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse“ (Lk 18:14).
Need on Jeesuse sõnad tähendamissõnas variserist ja tölnerist, kes läksid pühakotta palvetama (Lk 18:9–14). Ilmselt käituvad nad nii, nagu oli variseridele ja tölneritele tüüpiline.
Variserid käisid tihti templis palvetamas. Kui Jeesus ütleb, et „seisma jäädes palvetas variser endamisi“, siis seismine ja vaikselt palvetamine kuulusid tavalise palve juurde. Kuid variser palvetas iseennast imetledes, kuuludes ka nende hulka, „kes olid enestele kindlad“. Ta palve algas hästi – Jumalat tänades. Ent kohe seejärel avaldus tema pimedus ning silmakirjalikkus. Ta vastandas ennast röövlitele ja ülekohtu tegijatele. „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner!“ Küllap ta polnud tõesti nii raskeid patte teinud – röövinud ega tapnud. Võib-olla aga oli ta pärit rikkast perekonnast ja üksnes seetõttu polnud tal viletsusega kaasnevat kiusatust teistelt midagi vägisi ära võtta. Samas ei tundnud ta Jumala pühadust, kes näeb iga inimese südamesse ja mõistab hukka selle, kes oma venda vihkab (1Jh 3:15). Jeesuse sõnul on selliste inimeste koht tulepõrgus (Mt 5:22).
Lõpetanud eneseülistuse, hakkas variser loetlema oma häid tegusid. „Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan!“ Siin sisaldub suurustlemine. Jumala seadus nägi ette paastumisi teatud juhtudel aastas, tema aga paastus kaks korda nädalas. Seadus nõudis kümnist konkreetsetest saadustest, variser aga maksis kümnist „igast aedviljast“, lisaks veel unustades õigluse ja armastuse. „Neid asju tuleb teha, kuid teisi ei tohi jätta hooletusse,“ ütleb Jeesus (Lk 11:42). Pärast algussõnu ei ilmu tema suhu enam Jumala nimi, vaid ikka ainult oma mina. Jeesuse sõnul ei läinud ta pühakojast välja õigeks mõistetult. Paulus kommenteerib: „Seaduse tegude tõttu ei mõisteta kedagi õigeks tema ees, sest Seaduse kaudu tuleb patutundmine“ (Rm 3:20). „Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki“ (Rm 3:12).
Tölnerid käisid harvemini templis. Too tölner, keda variser põlgas, „seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu“, tunnetades oma süüd. Harilikult tõsteti silmad taeva poole, kuid tema ei tundnud end olevat seda väärt. Ta lõi endale korduvalt vastu rindu (sõnavorm osutab kestvale tegevusele). Ta üksnes ei tänanud mokaotsast Jumalat, vaid pöördus Tema poole, tundis oma patususe tõttu sügavat valu ja palus halastust. „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!“ Selle alusel ka mõisteti ta õigeks. Tema lahkus pühakojast õigeks mõistetuna Jumala armust usu läbi (Rm 3:24–28).
Need kaks inimkuju, variser ja tölner, ei jäänud Jeruusalemma templisse Jumalaga kõnelema. Need kaks tüüpi käivad tänapäevani pühakojas. Variser ja tölner räägivad ikka veel ja peavad Jumalaga kahekõnet. Neil on elust ja elu väärtustest erinev arusaamine. Ei ole põhjust arvata, et nad ei oleks avameelsed oma väljendustes.
Jumala ees avavad mõlemad oma südame ja me võime selgesti kuulata, kuidas tuksub variseri uhke süda ja kui aralt liigub vaese tölneri rind. „Üks neist on iseendaga väga rahul, uhke oma teenetele ja vaatab ülevalt alla teiste inimeste elule ja viletsusele,“ kirjutab Jaan Lattik. Tema „julgeb astuda Jumala palge ette niisuguse valega, et tema on siin maailmas õigem kõigist õigetest ja tema võib loopida kive ja pori vendade ja õdede peale ka pühakoja auväärses vaikuses ja tõsiduses. Nähtavasti ta ei saanud teisiti. Eneseülistamine ja kiitus oli temale juba noores põlves verre imbunud. See oli tema loomus. Enesekiitja ei saa teisiti toimida, kui peab võrdlusi tooma ja näitama teistele inimestele, et vaadake, nemad seal on ülekohtused, patused, on eksijad kõikide määruste vastu – nagu see tölner seal viimases pingis välisukse kõrval.“ Ja teine, too tölner selle ülbitseja kõrval – tal on alandlik ja soe süda. Ta unustab ennast ning sosistab: „Jumal, ole mulle patusele armuline!“
Lattik jutustab ka loo, kuidas ta nooruspõlves luges hardumusega seda tölneri palvet. „Juhtus nõnda, et jäin onu juurest koju tulles hiljaks. Muidugi tuli sammuda mööda kitsast metsateed. Ilma metsata ei pääsenud keegi meie tallu. Oli pime õhtu. Julgus hakkas kahanema ja nagu väsima. Katsusin laulda. Kurk oli kuiv. Hääl kustus enne suust väljatulemist. Metsloomi oli meie kandis igasuguseid. Kõige kardetavam neist võis olla põdrapull. Ja sokk tegi koledat häält ning ehmatas üksikut teekäijat, aga ega temasugune tühi kallale ei tulnud. Kriimsilm ise ka võis õhtul hilja hulkuda. Higi oli mul loomulikult otsa ees. Mets hakkas nagu elama – ühes ja teises kohas murdus puuoks. Ei olnud parema nõu käepärast – võtsin kübara peast, surusin käed kokku ja lugesin: „Jummal, olõ mullõ patatsõlõ armuline.“ Ühtegi teist palvet ei tulnud meelde. Oli sedaviisi nagu kindlam ja julgem astuda. Mets oli kirik. Ja väike poisike kirikuline. Ja ma võin kaugete aastate möödudes suruda tölneri kätt, et ole sa tänatud ka mulle õpetatud palve eest. Varsti vilksatas eespool tulehelk. Ema tuli laternaga vastu. Ta teadis, et poiss on alles väike ja võib ehk karta.“ *
Kas meie ei tahaks suruda kõvasti tölneri kätt ja tänada teda inimsoo kõige kenama, lihtsama ja lühema palve eest? Tema nime me ei tunne, kuid tema sõnad on saanud kuulsaks. Tema nime teab Jumal, kes tunneb oma rahvast nimepidi, võtab nad oma kaitse alla nagu ema, kes valvab oma lapse järele ja viib viimaks taevasse. Esmalt aga tuleb taevas alandlike südamesse ja toob sinna rahu, millest end ülbed – kes ennast pidevalt teistega võrdlevad ja rahuolematud on – ilma jätavad. Ärgem siis unustagem: „Igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.“
Rahulikku augustikuu lõppu kõigile!
* Jaan Lattik, Tulge vee juurde. Toronto 1961: lk 52–53.
- Üksikasjad
- Annely Neame
Me elame Jumala helduse ajal aastal 2022. Meie ajaarvamise alguseks loetakse Jeesuse sündi Pontius Pilatuse ajal umbes kaks tuhat aastat tagasi. Täna, kui ma neid ridu kirjutan, on 21. august, minu sünnipäev. Õnnesoovid jõuavad minuni kallistuste, kaartide, kingituste, sõnumite, kirjade, telefonikõnede kaudu. Mind ümbritseb hästi palju armastust ja heldust ja ma olen iga inimese eest Jumalale hästi tänulik. Ma kogen Jumala armastust eriti selgelt läbi inimeste omavahelise armastuse. Mina ei pea olema selle sideme keskpunkt, piisab sellest, et olen sellest osa ja osa sellest olen läbi kontaktide, mis meie vahel on.
Jumala armastus ei ole mingi roosamannas puhkamine ega jalutuskäik pastelltoonides vikerkaarel, kus ükssarvikud pilvede vahel üksteist vallatult taga ajavad. Samuti pole Jumala armastus ainult flegmaatiline ja platooniline olek, millest pigem ei tohi rääkida, sest see on nii isiklik asi ja kuulub ainult kirikusse või kirikuõpetajale. Kusjuures – kui keegi just niimoodi Jumalat täna kogeb, siis ärgu minu sõnad teda solvaku.
Armastus ja heldus peavad avalduma tegude kaudu, nendest ainult unistama. Aega on raske hoomata, see voolab meist läbi, aga me tajume elu alati väga hästi, kui tähelepanelikult enda ümber ringi vaatame ja kuulatame, sest hetk on kogu elu, mis meil on. Neid hetki kasutades ja armastust tegudega väljendades väljendub Jumala soosing inimestele meie ümber.
Selle nädala kandev mõte on, et me elame soosinguajal. See aeg algas Jumala mõtetes, kui Ta otsustas saata oma poja Jeesuse maailma. Tema märkas ja valis meid (Ps 33:2), Ta ei tõuganud meid ära (Rm 11:1). Maailmas on algusest peale olnud palju kurja ja sageli tundub, et kurjust, ahnust, kadedust, uhkust, valet ja muud ebapüha on rohkem kui headust, heldust, halastust ja siirust.
Jumal on halastaja ja armuline (2 Ms 34:6) ja Ta annab ise tugevust oma rahvale (Ps 68:36), ja niikaua, kui me elame, saame ka meie üksteist julgustada (Hb 3:13). Selle ülesande on apostel meie jaoks kirja pannud, järelikult me saame seda teha – Jumal ei anna kellelegi ülesannet ilma vajamineva loovuse ja väeta. Sellepärast ärgu keegi heitku meelt ega kaotagu julgust, igaüks, kes Teda otsib, leiab kindlasti Kuninga (Issanda, Kristuse, Messia – kõik need sõnad tähendavad seda, et Jumal on valitsev Kuningas).
Jumal ei peida end, ta ei jäta sind mitte iialgi maha (5 Ms 4:29, 31), Tema soosing on loov vägi, mis on meile kõigile kättesaadav. Soosinguajal me saame leida loovaid lahendusi esmapilgul võimatuna paistvatele olukordadele ja neid on meie eluajal olnud palju: okupatsioonid, sõjad, pandeemiad, inflatsioon, vaesumine, „sobimatute“ tühistamised, kliimamuutused. Jeesus demonstreeris Jumala valitsusvõimu, tervendades haigeid, külastades tõrjutuid, võttes vastu väärituid, toites rahvahulki, vaigistades torme.
Nii ka meie, igaüks, keda Jumal on nimepidi kutsunud ja kes on ristitud, aga ka need, kelle kohta meie ei tea, et nad on Jumala omad – kõik me elame koos soosinguajal Issanda aastal 2022 ja meile kõigile on Jumal andnud oma vaimu, oma loova vaimu, et me koos selles maailmas looksime hea, halastava, siira ja helde elu. Sellest pühast elust tunnevad teisedki Jumala armastuse ära (Jh 17:17–26).
(Foto: erakogu. Jäädvustus õp Annely Neame just lõppenud puhkuselt, kus ta käis ka Prantsusmaal Taizés. Juba õige pea on ta tagasi, et igal esmaspäeval kell 18 pidada Jaani kirikus palvusi koos Taizé lauludega.)