„Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda“ (Mt 6:19–21).
On lõikustänupühajärgne nädal. Lõikustänupüha ei ole küll otseselt õndsuslooga seotud, kuid on kindlasti üks vanemaid pühi, mida inimkond tunneb. Mure igapäevase leiva pärast on inimesi saatnud kõigil aegadel. Fanny de Sievers kirjutab: „Pühakirjas öeldakse küll, et inimene ei ela ainult leivast. Aga ilma leivata ei saa üldse elada. Seda tõde peab kristlane igal juhul meeles pidama. Kel leiba ei ole, kõngeb vaimselt ja ihuliselt. Nälginult ei saa nõuda tarkust ega voorust. Ka eneseohverdust mitte; ohvrilgi on ainult siis mõte, kui ta on vaba tahte akt.“
Mäejutluses kutsutakse meid mõtestama oma elu, kui Jeesus ütleb: „Koguge endile aardeid taevasse.“ On arusaadav, et Jumala-näoline inimene tahab laiendada oma olemise piire. Saada osa kõigest, maitsta kõike, olla nähtav ja lugupeetud, omada mõju ja autoriteeti. Moodsa inimese suur ihalus on vabadus. Majanduses toimuv on ülioluline ja üldiselt usutakse, et jõukus ja rikkus paneb aluse ka inimese vabadusele. On ka demokraatia garandiks. Isegi siis, kui ajalugu seda igal hetkel ei kinnita, usume ikka. Päris valeks ju sellist seisukohta pidada ei saa.
Samas on näiteid, kus majanduslikus mõttes heal järjel olevad rahvad ja despootia samuti kokku passivad. Vana Testamendi laulik on tõdenud: „Ärge pange oma lootust vale ja riisumise peale, ärge lootke tühja; kui jõukus kasvab, siis, ärge pange seda miskiks“ (Ps 62:11). Nii võib majanduslik edu ja vabadusjanu muutuda orjuseks ja töötada inimesele vastu tema vaimsel teekonnal. Inglise kirjanik Gilbert Keith Chesterton kirjutab: „Ole ettevaatlik, et sa nii avatud vaadetega ei ole, et su aju välja kukub.“
Jeesus tuli ja kuulutas Jumala riiki. Pakkus eluleiba. Ta innustas inimest teele minema, otsima, vaeva nägema, sest tal on võimalik nii leida midagi sootuks olulisemat kui see, mis silmaga näha ja käega katsuda. Samas on see riik, kus valele, kannatusele ja surmale lõpp tehakse. Kõik need annid, mida tohime siinses elus kasutada, on märgid Jumala tulevikust, on eelmaitse Jumala tulevikust. „Meie igapäevane leib“, mida Looja kingib, kuulutab Tema riiki, kus valitsevad täielik õiglus, ületamatu vabadus, murdumatu armastus, tõeline lepitus, igavene rahu. Seniks tuleb aga minna ikka põllule ja kontorisse, autorooli ja merele, et kasvada tänumeeles ja avastada enda jaoks: Jumal on rikas heldusest.
PALVE: Issand, Sinu annid on imelised, Sinu armastus on saladuslik ja mõistetamatu. Seepärast kingi meile usku, mis laseb meil mõista, et kõik hea and tuleb Sinult. Aga Sa innustad ka meid olema helded jagajad, et me kasvaksime armastuses ja tunnetuses, kuni jätame selja taha selle maailma, et olla koos Sinuga Sinu riigis igavesti. Aamen.
(Fotod: Heidi Tooming)
