Nädala mõte

„Mis on inimene ja milleks ta kõlbab? Mis on tema õnn ja mis on tema õnnetus? Inimese päevade hulk, kui neid on palju, on sada aastat. Nagu veetilk meres ja liivatera, nõnda on tema vähesed aastad ühe igaviku päeva kõrval. Seepärast on Issand nende vastu pikameelne ja valab nende peale oma halastust. Ta näeb ja teab, et nende lõpp on ränk, seepärast ongi ta teinud suureks oma lepituse. Inimese halastus puudutab tema ligimest, Issanda halastus aga kogu loodut. Tema karistab, kasvatab ja õpetab ja toob oma karja koju nagu karjane. Ta halastab nende peale, kes võtavad õpetust, ja nende peale, kes tungivalt nõuavad tema õigusemõistmist“ (Srk 18:8–14).

„Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist. Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale. Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ega pöördu ülbete ja valesse taganejate poole. Palju oled sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast. Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem, kui jõuab ära lugeda“ (Ps 40:2:4–6).

„Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid“ (Ps 98:1).

„Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi“ (Js 40:29–31).

„Issand on mu karjane“ (Ps 23:1). „Tema karistab, kasvatab ja õpetab ja toob oma karja koju nagu karjane“ (Srk 18:13).

Eilse pühapäeva ladinakeelne nimetus oli „Misericordia Domini“ ehk tõlkes 'Issanda heldus, ustavus'. Seda pühapäeva on hakatud kutsuma ka Hea Karjase pühapäevaks, sest selle pühapäeva pühakirjatekstid kõnelevad Jumalast ja Tema Pojast Jeesusest Kristusest kui karjastest: karjastest, kes hoolitsevad ustavalt oma rahva eest, keda võrreldakse lammastega.

„Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks! Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde“ (1Pt 2:2).

„Meie kuulutame teile rõõmusõnumit isadele antud tõotusest, et Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile“ (Ap 13:32–33).

„Nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu“ (Jh 3:14–15).

„Ma olen olnud kättesaadav neile, kes mind ei ole nõudnud; ma olen olnud leitav neile, kes mind ei ole otsinud; ma olen öelnud rahvale, kes mu nime ei ole appi hüüdnud: „Vaata, siin ma olen! Vaata, siin ma olen!“ Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea, rahva poole, kes mind ärritab, alati mind trotsib rohuaedades ohverdades ja telliskivide peal suitsutades“ (Js 65:1–3).

„Neil päevil asus Maarja teele ja ruttas mäestikku Juuda linna ja tuli Sakariase kotta ning teretas Eliisabetti. Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili! Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde? Sest vaata, kui su tervituse hääl mu kõrvu kostis, hüppas lapsuke mu ihus rõõmu pärast. Ja õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud.““ (Lk 1:39–45).