„Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!“ (Rm 12:21).
On nii, et inimene ei suuda hoida tähelepanu ja olla keskendunud rohkem kui ühele tegevusele korraga. Vähemasti selliselt, et tehtu oleks kvaliteetne ja sisu ei kannataks. Me ei suuda kunagi kogu pilti hoida silme ees. See kehtib ka meie moraalsete otsustuste suhtes. Kui meid tabavad raskused, kitsikus või valu, siis meie tähelepanu fookus aheneb oluliselt.
Ladina keeles on tabav sõna „angere“, mis tähendab „kägistama, pingutama”. Nii hirmu kui ärrituse korral lähevad silmad vidusse, hingamine muutub raskeks ning lihased tõmbuvad kokku, et olla valmis põgenemiseks või võitlemiseks. Räägin seda seepärast, et kurjaga kokku puutudes meie loomulik võime talle vastu seista oluliselt väheneb.
Paulus mõistab seda suurepäraselt ja võtab seetõttu selle tihti teemaks, tuletades meelde, et Jeesus õpetas võitma kurja paradoksaalsel viisil. Küsimus on selles, et Jeesuse kindel nõue mitte vastata kurjale kurjaga kannab endas üllatusmomenti, millega vaenlane pole arvestanud. Nii võibki hea sõna „võita võõra väe“, kui üllatav ja esimesel silmapilgul võimatuna tunduv see meile ka ei tundu. Midagi pole teha, praegune aeg lausa sunnib meid seda endale meelde tuletama. Nimelt on ülimalt oluline, millega meie vaim on täidetud, sest nii inimese kui kogukonna jaoks on palju ohtlikum lasta end vallutada vaimselt kui relvadega. Meeleparandus ju tähendabki uue suuna võtmist, et me leiaksime lahendusi ja vajaliku hingerahu edasiminekuks. Võita hea kurjaga nõuab just uut ja loovat lähenemist inimese poolt.
Meeleparandus ei ole mingi kurb ja masendav teekond. Ei, sugugi mitte. Selles on kohal jumalik energia ja vägi, mis kannab. Kurjale vastu seista suudame just sellepärast, et me ei lase pimedusel enda sees kõnelda. Kuri tahab meid jätta silmitsi oma suutmatuse ja tühisusega. Meie silmad surutakse nägema üksnes seda, millega me pole hakkama saanud, kus oleme olnud saamatud ja naeruväärsed. Headus ja armastus, millest apostel meile kõneleb, juhib meid aga avastama, milleks tegelikult võime Jumala armuga saada.
Mõnikord on tarvis lausa koperniklikku pööret meie mõtteviisis, et kurjaga silmitsi seistes mitte jääda vangi valu ja ängi põhjatusse kuristikku. Jumala Vaim aitab meil lahti saada kurjaga samastumise ahistavatest ja allakiskuvatest mustritest. Ameerika filosoof ja psühholoog Ken Wilber kirjutab: „Iga tunnetus, iga emotsioon, mälestus ja läbi elatud sündmus, mis teid rahutuks teeb, ei ole muud kui nähtus, millega te end samastanud olete; ning segaja kõrvaldamine toimub seeläbi, et te oma enesemääratluse tagasi võtate.“ Tagasivõtmine tähendab aga, et me ei luba kurjal endas peremehetseda, vaid usume Jumalat rohkem kui pimedusevürsti.
PALVE: Issand, aita meil olla loovad leidmaks väljapääsu olukordadest, mis meid ahistavad, kurjast, mis tahab meid Jumalast eemale tõugata. Kingi meile Vaimu, et suudaksime uskuda armastuse ja headuse imelist väge ja seda, et Sina suudad valgustada meie suurematki pimedust. Aamen.
(Foto: Heidi Tooming)
