Vali keel

Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 16.11.2026

„Aga kõigi asjade lõpp on lähedal. Olge siis arukad ja kained palveteks. Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest „armastus katab kinni pattude hulga“. Olge üksteise vastu külalislahked ilma nurisemata! Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad. Kui keegi räägib, siis ta rääkigu nagu Jumala sõnul, kui keegi teenib, siis teenigu nagu selle jõuga, mille Jumal annab, nõnda et Jumal saaks kõigiti austust Jeesuse Kristuse kaudu, kelle päralt on kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti! (1Pt 4:7–11).

See kiri on kirjutatud 1. sajandi lõpus Väike-Aasia kogudustele ja oli mõeldud neile lohutuseks ja julgustuseks katsumustes, millest neil sel ajahetkel tuli läbi minna. Tol ajal ei toimunud veel kristlaste massilist tagakiusamist riigivõimude poolt, st ülevalt poolt. Probleemid ja kannatused olid seotud pigem nendega, kes elasid värskete kristlaste kõrval – nendega, kelle hulka nad veel hiljuti olid ka ise kuulunud. Ja kuulusid tegelikult nüüdki. Või kas ikka kuulusid? Jah, inimesed, persoonid, olid kõik samaks jäänud, aga midagi väga olulist neis oli muutunud. Muutunud niivõrd, et muutis nad omade seas võõraks, muutis rünnakute ja kiusamiste sihtmärgiks.

Mis siis oli see, mis nõnda ärritas värskete kristlaste juures? Veidi enne meie tänast kirjakohta kirjutab kirja autor: „Sest te olete minevikus küllalt palju aega mööda saatnud paganate tahtmist täites, elades kõlvatuses, himudes, purjutamises, prassimistes, joomingutes ja sündsusetutes ebajumalateenistustes. Just seepärast nad võõrastavad, et te nendega ei jookse kaasa sellesama ulaelu voolus, ja teotavad teid, nemad, kes peavad aru andma sellele, kes on juba valmis tulema kohut mõistma elavate ja surnute üle“ (1Pt 4:4–6).

On väga inimlik hakata kadestama, aga selle tulemusena ka vihkama ja taga kiusama neid, kes suudavad ennast muuta, muuta paremuse poole. Kadestajad ei mõtle kunagi selle peale, et võimalus muutuda paremaks on ka neil endal olemas, kui nad vaid ise seda tõesti igatsevad. Küsimus pole siin pelgalt inimese enda tahtejõus, mida tõesti on ühel inimesel rohkem, teisel vähem. Küsimus on selles, mis on inimese eesmärgiks, kui ta end muuta tahab. Miks ta seda teeb? Kas tal on eesmärk, mis tasub pingutust? Tasub kannatusi?

Eesmärk on see, mis annab jõu, tugevdab tahet, toetab. Nende jaoks, kes on asunud ristiinimese teele, on eesmärgiks jõudmine sinna, kus Jumal, meie Looja, on kõik kõiges. Ja seesama Jumal, kelle poole me teel oleme, annab meile ka erinevatel viisidel tuge ja jõudu seda teed käia. Seega on ristiinimest muutva jõu põhiallikaks tihe side Jumalaga Tema Poja Jeesuse Kristuse kaudu. Ja selle sideme hoidmist, hoolimata kannatustest, mida selle nimel taluda tuleb, õhutab ka meie kirja autor.

Ta kirjutab: „Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii, nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel. Ärgu aga keegi teie seast kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või teiste ellu sekkujana! Aga kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega“ (1Pt 4:12–16).

Mida tähendab see, et kristlaste kannatus on osasaamine Kristuse kannatustest? Kui kõneldakse Kristuse kannatustest, siis kerkivad meie vaimusilma ette tavaliselt ikka pildid kolmest Kolgata mäel seisvast ristist, millest ühel ripub veriseks pekstud Jeesus Kristus. Ei oska ennast hästi ette kujutada Tema kõrvale, ristile rippuma. Kuidas me saaksime muuta olematuks olnut, võtta Temalt kanda osa valust? Olnut olematuks muuta ei ole meie võimuses. Küll aga on ristiinimese osa kanda kannatusi, mida pidi kogema kunagi Kristus ise. Ei olnud ju Tema peamiseks kannatuseks mitte peksmine ega ristile naelutamine – see oli vaid kannatuste lõpuosa, finaal, mis kestis suhteliselt lühikest aega. Arvan, et Jumala Poja suurimaks kannatuseks oli näha, kuidas inimesed, kes olid Tema Isa, Jumala loodud, kadusid kadunud poegadena laia maailma oma õnne otsima kohe siis, kui olid kätte saanud oma osa talentidest, headest andidest, mida Jumal luues igale inimlapsele kaasa annab. Ja isegi omadega ummikusse sattununa ei taha nad kangekaelselt kuulda võtta oma Taevase Isa kutset: „Tulge tagasi, inimlapsed!“ (Ps 90: :3).

Enese hävitamine, Jumala pakutava hea põlgamine, kurja teenimine, armastuse reetmine – kõike seda näha ja tunda, et ei suuda aidata, kuigi tahad ja püüad ... Jah, vaimsed kannatused on sageli hoopis sügavamad ja raskemad taluda kui füüsilised. Just nendest, vaimsetest kannatustest, tuleb läbi minna ka ristiinimesel. Tõsi, on olnud aegu, mil ristiinimestel tuli kannatada ka füüsiliselt – samamoodi, nagu seda tuli teha ka Issandal.

Meie tänase kirjakoha alguses ütleb kirja autor : „Aga kõigi asjade lõpp on lähedal.“ Esimesel sajandil, kui Jeesuse surmast ei olnud veel väga palju aega möödunud, uskusid tema järgijad, et Tema lubatud tagasitulek on väga lähedal – kui mitte päevade, siis mõne aasta küsimus. Jeesuse tagasitulek tähendas aga ka viimse kohtupäeva kättejõudmist – selle päeva kättejõudmist, mil, nagu ütleb meie usutunnistus, mõistetakse kohut elavate ja surnute üle.

Seega tuli olla valmis aru andma. Aru andma oma elust, oma tegudest ja tegematajätmistest, sellest, kuidas oled ära kasutanud neid talente, neid andeid ja võimeid, mille Jumal sind luues sulle on kaasa andnud. Neid ei ole inimesele antud endale hoidmiseks ega vargsi imetlemiseks, vaid kasutamiseks.

Oma andeid saab kõige täiuslikumalt, kõige paremini, ära kasutada ligimese teenimise kaudu. Just sellepärast õhutabki kirja kirjutaja üksteise teenimisele. Ta kirjutab: „Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad.“

Ligimese teenimine tähendab sisuliselt Jumala armu ja Tema abi vahendamist. Meie oleme Jumala käteks, mis abistavad, hoolitsevad, teevad pai. Meid kasutab Jumal oma hääletoruna, et viia edasi sõnumit Tema armastusest. Kirja autor ütleb: „Kui keegi räägib, siis ta rääkigu nagu Jumala sõnul, kui keegi teenib, siis teenigu nagu selle jõuga, mille Jumal annab.“ Ja mis kõige olulisem: õige teenimine, õige suhe on võimalik vaid siis, kui hoolid ja armastad. Just seepärast kirjutatakse meie kirjas: „Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest armastus katab kinni pattude hulga.“

Omavaheline armastus, hoolimine, külalislahkus, üksteise teenimine ... Aga seal kõrval himud, purjutamine, prassimine, sündsusetu ebajumalateenistus, teiste ellu sekkumine. Jah, tõesti on arusaadav, et kristlased olid paljudele pinnuks silmas. Küllap on tänapäevalgi, sest ega inimene paari tuhande aastaga oma loomult eriti palju muutunud ei ole.

Kõigi asjade lõpp on lähedal. Maailma lõpu tulekut on püütud ennustada. Möödunud on juba hulk targalt välja arvutatud tähtaegu, millal see kindlasti pidanuks sündima. Ja ega sellised ennustused vist enne lõpegi, kui maailma lõpp on tõesti käes. See, millal see kätte jõuab, ei peaks aga inimese jaoks üldse tähtsust omama.

Tegelikult jõuab iga inimese jaoks kõigi asjade lõpp kätte tema surmaga. Vaid seni, kuni inimene elab, on tal võimalus kasutada neid talente, mille Jumala on talle kinkinud. Viimsel kohtupäeval annab ta Jumalale aru just sellest, mida tema ise, mitte teised, oma elu jooksul, selle aja jooksul, mis talle maa peal antud, on korda saatnud. See, kui palju kellelegi meist aastaid ja päevi on kingitud ja millal saabub meie jaoks kõigi asjade lõpp, on meie jaoks saladus. Jeesus ütleb: „Valvake, sest te ei tea, millal kojaisand tuleb.“ Meil pole põhjust karta kojaisanda tulekut, kui me teeme seda, mis on Tema meele järele ja elame nende reeglite järgi, mida Tema ise meile on andnud – ligimesearmastuse reeglid. Kas me aga elame nii, nagu õhutab meie tänane kirjakoht? Eks igaüks otsustagu ise. Veel on meil aega ja võimalust midagi muuta.

PALVE: Issand, ära kiirusta tulekuga. Sinul, kellele alistub ka aeg, on aega. Kingi seda aega meilegi, kingi armuaega, et suudaksime ennast kätte võtta ja hakata oma ilusaid mõtteid paremaks saamiseks ka ellu viima. Halasta meie peale. Aamen.

 

(Foto: Heidi Tooming)

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net