„Ja variserid ja kirjatundjad küsisid Jeesuselt: „Miks sinu jüngrid ei käi esivanemate pärimuse järgi, vaid võtavad leiba pühitsemata kätega?“ Aga Jeesus ütles neile: „Kui hästi on teist, silmakirjatsejatest, ennustanud Jesaja, nõnda nagu on kirjutatud: „See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel. Ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi.““ (Mt 7:5–7).
Räägitakse, et Vana-Kreekas jäi üks Herakleitose õpetuse ustav jünger naabrile suurema rahasumma võlgu ega kavatsenudki seda tagasi maksta. Naaber kaebas asja kohtusse, kuid seal teatas võlgujäänu Herakleitose õpetusele viidates, et vahepeal on ju läinud palju aega mööda ja ta ei ole enam üldse see inimene, kes raha laenas, ning ka see, kes talle laenas, on läbi teinud dialektilise arengu ja muutunud teiseks, nii et küsimus on pigem selles, kas keegi üldse on kellelegi võlgu.
Kohtunik oli samuti Herakleitose vaimustunud jünger ja mõistis võlgujäänu õigeks. Nüüd läks võlausaldaja marru, võttis kepi ja peksis nii võlgniku kui ka kohtuniku läbi. Tal tuli hiljem muidugi ka endal tehtu teo eest vastust anda, aga ka tema oli ju nüüd hoopis teine inimene ning kannatanudki polnud ju enam need, kes peksa said. Herakleitosele kuulub ütlus „Panta rhei“ (‘kõik voolab’). Kaks korda ei saa ühte ja samasse jõkke astuda. Asja tuum seisneb selles, et maailm on pidevas liikumises ja muutumises. Öeldu all mõeldakse, et kui sa astud jõkke teist korda, on vesi vahepeal edasi voolanud ja see ei ole enam sama vesi. Teist korda jõkke astudes ei ole sa enam ka täpselt sama inimene, kes sa olid esimesel korral. Oled ju sa saanud ühe kogemuse võrra vanemaks ja targemaks.
Herakleiotos oli tark mees ja küllap olid nutikad ka ta õpilased. Tõin selle näite sellepärast, et nii võib juhtuda meiega ka usumaastikul, kui elavast usust saab normide kogum, millega on võimalik põhjendada ükskõik mida, kui see on aga kasulik või aitab parandada usuteekäija enesetunnet. Paraku paistame me alati Loojale kätte. Kõik meie valed ja kuritööd tuuakse kord päevavalgele ja meil pole siis ühtegi põhjendust, miks meie läbi on kurjus maad juurde võitnud, miks oleme teistele põhjustanud kannatusi. Vähe sellest – oleme Jumalagi kaasa tõmmanud enda petuskeemidesse.
Selle kohta ütlebki Jeesus : „Kui osavasti te teete Jumala käsu tühjaks, et aga kindlustada oma pärimust!“ Eks Jeesus aja meid tihtilugu segadusse. Kõige enam aga tekitab küsimusi ja ehk mõnikord nõutustki see, et Jumalal võiks olla soov päästa kõiki vahet tegemata. Tähendamissõnas kuninglikust pulmapeost lausub Jeesus: „Ja sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi“ (Mt 22:10). Nii et kõik. Nii kurjad kui head on kutsustud. Olid ju rabid ja kirjatundjad alati õpetanud, et kurjad on määratud minema hukatusse ja mingit pääseteed neile ei saa olla. Mulle tundub, et ka tänasel päeval valitseb inimeste hulgas, usklike hulgas, pigem taoline arusaam. See on mõistetav ja tundub õiglane. Olen kaugel sellest, et pääsemine taevariiki on inimõigus, kuid ei saa jätta tähelepanuta sedagi, et Jumal on halastus ja armastus. Halastada aga tähendab kinkida inimesele just seda, mida ta hetkel kõige rohkem vajab. Halastus vabastab inimese tõelise muutuse tarvis. Mida tähendaks kristlaste tihti korratud üleskutse: „Pöörduge!“, kui me ei anna teisele pöördumiseks ruumi ega võimalust? Jumal ei ole kaupmees ja inimene pole ostleja Tema hiigelkaubamajas. Jumal on kinkija ja seda mitte meie teenete tõttu. Mõelgem sellele alati, kui armulauas kuuleme seadmissõnu „See on minu ihu, teie eest antud. See on minu veri, teie eest valatud.“. Kristus läheb oma armastuses lõpuni inimese lunastamiseks. Järelikult ei pea ka meie olema üksteisele takistuseks oma seadmiste ja käskimistega. Mis siis, et uskliku inimese meelest võivad need olla tema teoloogiaga kooskõlas.
Häda on ka selles, et mida nõudlikumad me üksteise suhtes oleme, seda rohkem peame hakkama oma sõnu sööma, sest nagu ikka – elu ei mahu kunagi ära seadustekogumikku ega Jumalast osasaamine kiriku liturgia käsiraamatusse/agendasse. Ühel saatuslikul hetkel oleme muutunud vabaduseteed käijatest müüriehitajateks inimese ja Jumala vahele. Oleme nagu see Herakleitose õpetuse jünger või tolle võlausaldaja. Mõlemal justkui jätkus argumente enda õigustamiseks kohtuniku ees. Mõlemad väitsid, et on aja jooksul hoopis teiseks inimeseks saanud. Kuid eriti veenvalt see vist siiski ei kõla ...
Fanny de Sievers kirjutab: „Kõrge ideaal nõuab tavaliselt ohvrimeelsust. Kuid ohverdamisel tuleb kõne alla ainult see, mis me ise oleme või mis meil on. Teiste – eriti vanemate – suhtes ei ole meil mingit õigust nõudmisi peale suruda.“
PALVE: Issand, luba meil uskuda, et Sinu halastus ja armastus katab meie pattude hulga. Tee nii, et me ei oleks takistuseks teistele enda kõrval, kes samuti püüavad mõista ennast, käies meiega ühes aegruumis ja kes nagu meiegi vajame meeleparandust ja lootust, et Jumal ei hülga meid, kui ka kõik ei õnnestu või kui vahel oleme lausa kurjadel teedel käinud. See on imeline, et võime igal hommikul alustada uuesti koos Sinuga, Jeesuse Kristuse läbi.
(Foto: Heidi Tooming)
