Nädala mõte

Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind. (Ps 23:4)

Kui rääkida karjasekepist ja sauast, siis vähemasti meil siin Eestis tuleb eakamatel inimestel enamasti vaimusilma ette ikka kas väike poiss või tüdruk pika vitsaga, millega ta oma loomi karjamaale ajab. Küllap on mõned eakamad meie hulgast isegi saanud karjaseametit proovida – tänapäeval sellist võimalust naljalt ette ei tule. Inimestest karjaseid asendavad oksatraadist aiad ja elektrikarjused, kui loomi üldse suurfarmi süngest hoonest karjamaale välja rohtu sööma lastakse. Igal juhul aga seondub see vits, mis karjapoisist kuninga teeb ja talle valitsuskepiks on, nagu ütleb eesti rahvaluule, karistuse, valu ja hirmuga – valuga sunnitakse sõna kuulama neid, kes muidu põikpäiselt paha peale läheksid.

Iisraelis ei seondunud karjasekepp ega sau sel ajal, mil meie tänane psalm loodi, aga sugugi sõnakuulmatute lammaste karistamisega. Kari tundis oma karjast, usaldas teda, hoidis tema ligi, järgnes talle ja lambaid polnud vaja nüpeldada. Kepp ja sau olid tööriistad, mis olid mõeldud kuristikku kukkunud lamba väljaaitamiseks, karjale tee juhatamiseks, aga ka karja kaitsmiseks röövloomade, mõnikord ka röövinimeste eest.

Paljud usust ja kirikust kaugel seisvad inimesed, aga kahjuks ka nii mõnedki usklikud, näevad tänapäevalgi Jumalat vitsa viibutava karjapoisina, kes peab enda põhiülesandeks kutsuda oma hoolealuseid kibeda nähvakaga korrale, kui nood oma samme viljapõllu poole tahavad suunata. Nad ei oska näha Jumalas tarka karjast, kes mitte ainult ei valva selle üle, et kari laiali ei jookseks, vaid kes hoolitseb selle eest, et iga hoolealune saaks kõhu täis ja oleks kaitstud iga kurja rünnaku eest, kellelt tahes see ka tulla võiks.

Millise karjasena näeme oma Jumalat meie? Kas meie tunneme oma Jumalat hea karjasena, karjasena, keda võib usaldada, karjasena, kes näitab alati kätte õige tee, karjasena kelle juures on nõnda hea ja julge olla, et ei teki tahtmistki tema juurest eemale põgeneda ja minna otsima rammusamat rohumaad? Karjasena, kelle hoole all ei pea kartma kurjust ja pimedust, millest elus ikka aeg-ajalt läbi minna tuleb? Karjasena, kes ei jäta maha kiskjatele söögiks ka kõige armetumaid, ka kõige põikpäisemaid?

Möödunud pühapäeva nimetuseks oli hea karjase pühapäev. Palugem, et meiegi jaoks ei oleks Jumal mitte vitsaga vehkiv karjapoiss, vaid hea, hooliv ja hoolitsev karjane, kes juhatab eksinuid õigele teele, aitab välja meeleheitekuristikku kukkunuid, trööstib kurbi, julgustab kohkunuid. Karjane, keda saab usaldada, karjane, kelle juures on hea ja turvaline olla.

Sotsioloogilise uurimuse „Usust, elust ja usuelust 2015“ põhjal on Kristuse surnuist ülestõusmisega täiesti nõus 27%, pigem nõus 29,7%, raske oli midagi öelda 13,5%-l ning üldse ei olnud nõus 12,2% ennast luterlasteks nimetanud isikuid (EK 23.03.2016). Eriline uudis see ei tohiks olla, juba sada aastat tagasi loeti suurt hulka luteri kiriku liikmetest „nimekristlasteks“, kes ei teadnud oma usu sisust suurt midagi. Pigem võiks öelda, et praegune ülestõusmisse uskujate arv on uskumatult kõrge. Ei ole sugugi kerge tänapäevase loodusteadusliku maailmapildi raames põhimõtteliselt pidada võimalikuks, et päevi pärast kliinilist surma võiks inimese organism uuesti tööle hakata. Kristuse surnuist ülestõusmine on inimlikult võttes absoluutselt võimatu.

Jeesuse ülestõusmist ei uskunud kõik ka tollal. Ent selleks olid siis hoopis teised põhjused. Et surnud äratatakse ihulikult üles, oli I sajandi juutluses üpris üldine usk. Jeesus äratas rahva silme all üles Jairuse tütre, Naini linna noormehe ning Laatsaruse, ja ka need, kellele see üldse ei meeldinud, ei kahelnud sündmuse faktis ja lugesid neid mõjuvateks tunnustähtedeks (Jh 11:47). Miks siis Jeesuse jüngrid pidasid tühjaks jutuks, kui naised tulid haua juurest ning teatasid kohtumisest inglitega (Mk 16:11; Lk 24:11)? Miks pidi ülestõusnu tõestamiseks näitama jüngritele oma haavu (Jh 20:20)?

Pärast metsikut piinlemist ristil ning kindluse mõttes talle oda südamesse torkamist (Jh 19:34) oli surnuist üles tõusmist uskuda muidugi (meie meelest) keerulisem, kuid peaküsimus ja kõhklemise põhjus oli evangeeliumide põhjal kummatigi: kas see, kes väidab enda olevat Jeesuse, on ikka Tema ise? Sest mitte keegi – ei Jeesust väga armastav ja leinav Maarja Magdaleena (Jh 20:14), ei Emmause poole teel olevad jüngrid (Lk 24:15.31) ega kümme apostlit (Lk 24:37.41) ei tundnud Teda ära ning Ta pidi konkreetselt tõestama, et Ta ei ole tont, süües kala nende silme ees (Lk 24:42j). Ei olnud sugugi nii, et vaid uskmatu Toomas kahtles, vaid nad KÕIK NÕUDSID ilmunult demonstreerimist, et ta on identne nende Õpetaja Jeesusega.

Antiiksed kreeklased uskusid hinge surematust ning neid ajas naerma jutt ihu ülesäratamisest (Ap 17:32), ent juutidel ei olnud tollal mingiks probleemiks uskuda liha ülestõusmise võimalikkust: Matteuse järgi koos Jeesuse ülestõusmise ja templi vahevaiba kaheks kärisemisega „hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju pühade ihusid ja need väljusid hauakambritest“ ning need käisid ennast Jeruusalemmas näitamas (Mt 27:52j). Küsimus oli: kas ilmumiste puhul on tegemist SAMA isikuga, kes tapeti? Sest kurat on kaval ja „saatan ise moondab ennast valguse ingliks“ (2Kr 2:11).

Jurist Paulus – kirjatundja oli suuresti seadusetundja – teadis, kui tema üle kohut peeti, milliste asjade arutamisele süneedrium suunata. Kuna vaid vanameelsed saduserid ei uskunud ingleid ega surnute ülestõusmist, hüüab ta suurkohtus: „Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja surnute ülestõusmise pärast!“ Kohemaid on kogu variseride vennaskond, kelle hulka ka tema oli kuulunud, ta selja taga ning sõdib vahvasti: „Meie ei leia midagi paha selles inimeses. Võib-olla ongi vaim või ingel temaga rääkinud!“ (Ap 23:6–9).

Oleks kena, kui kõik luterlased usuksid, st peaksid õigeks kiriku dogmasid, nt Kristuse neitsistsündi ning et Ta on „alla läinud põrguhauda“ (descendit ad inferos). Enamik usubki. Paraku „Kurat usub ka, et Jumal on olemas, usub rohkemgi kui meie – ega ta sellepärast veel õndsaks saa!“.

Mu sõbrad! Kas olete mõelnud sellele, et evangeeliumides on ainult üks mees, kes ütleb Jeesusele, et Ta on Jumal? Jah, et Jeesus on Jumala Poeg (Mt 16:16), seda küll, aga et Issand ja Jumal?

Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. (1Kr 13:13)

Oh neid naisi küll! Ikka süda, ikka emotsioonid: vaid vähesed neist suudavad külmalt kalkuleerida ja teha seda, mis tundub ratsionaalselt mõtlevatele meestele mõistlik ja arukas. Ja nii võime lugeda evangeeliumitest, mis kirjeldavad ülestõusmispüha sündmusi, kuidas umbes 2000 aastat tagasi, varasel hommikutunnil, oli grupp naisi teel Jeruusalemma lähistel paikneva hauakoopa poole, kuhu kaks päeva varem oli pandud Jeesuse-nimelise mehe ihu. Tolle mehe kohta olid rahvahulgad rääkinud, et too pidada olema Jumala poolt läkitatud Messias, Iisraeli rahva lunastaja, kes on saadetud vabastama oma rahvast võõramaalaste orjusest ja taastama rahva kunagist hiilgust ja vägevust. Nüüd oli too mees aga surnud, oli hukatud nagu kurjategija. Kaks hauale tõttavatest naistest olid ise olnud nende hulgas, kes olid olnud kõrval, kui see sündis, olid kõike oma silmaga näinud.

Nood naised olid kuulunud Jeesuse jüngrite, tema õpilaste hulka: nad ei olnud talle muidugi nii lähedased kui need 12 meest, kelle Jeesus oli eriliselt välja valinud, kuid nad käisid Jeesusega kaasas, kui too ringi rändas, ja said niiviisi näha tema imetegusid ja osa õpetustest, mida ta jagas. Nõnda oli Ta nende jaoks midagi enamat kui lihtsalt suvaline võõras õpetaja ja imetegija. Nad olid Temaga isiklikult kokku puutunud ja Ta oli neile isiklikult lähedane, isiklikult tähtis isik. Nad olid uskuma hakanud, et Jeesus on tõesti Jumala saadetud Lunastaja, Messias.

Suurel Reedel olid nad risti all seisnud ja kuni viimse hetkeni imet oodanud, kuid surm saabus ja ime jäi tulemata. Surnud Messiasse oli aga võimatu uskuda. Terve mõistus ütleb, et Jumala Poeg lihtsalt ei saa surra, see on võimatu. Kui Ta aga suri ja veel inimeste käe läbi, kes hukkasid Ta kurjategijana, siis tähendab see seda, et Ta ikkagi ei olnud Jumala Poeg ... Nii tuli neil naistel koos Jeesusega matta ka oma usk ja lootus.

Võinuks arvata, et Jeesuse surm kustutab Ta nende südametest –  oli Ta oma surmaga neid ju sisuliselt petnud: jah, armas ja kena inimene oli Ta küll, aga ikkagi mitte see, keda nad uskusid Ta olevat. On surnud ja maha maetud, kahju küll, aga kõik me oleme ju surelikud. Aga oh ei! Ootamata ära isegi päevatõusu, ruttavad naised varavalges Jeesuse hauale, et Tema ihu töödelda lõhnarohtudega – täita matmiskombed, mis Jeesuse kiire matmise tõttu olid reede õhtul täitmata jäänud. Nad teadsid väga hästi, et Jeruusalemma võimukandjad ei kiida neid selle eest ja et nad satuvad nende silmis musta nimekirja. Nad teadsid sedagi, et nad satuvad pilke ja naeru alla nendegi silmis, kes Jeesust olid algusest peale petiseks ja valeprohvetiks pidanud. Neid ei heidutanud seegi, et Jeesuse meessoost lemmikjüngrid eelistasid oma peidupaikadest mitte välja tulla. Nad lihtsalt läksid. Ja nad ei läinud nutma haua juurde teeseldud pisaraid ega rääkima tühje ülistussõnu, nagu seda vahel tehakse, nad läksid, et teha veel seda, mida teha annab, anda lahkunule veel seda, mida nemad anda suutsid. No kus on siin kaine mõistus ...

Jeesuse surm oli naistelt võtnud usu ja lootuse. Neile jäi alles vaid armastus. Vaid? Apostel Paulus kirjutab oma armastuse ülemlaulus: „Nüüd jäävad usk, lootus ja armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ Need hauale suunduvad naised olid kaotanud väga palju, usu ja lootuse, kuid neile oli jäänud alles kõige olulisem, kõige suurem, kõige tähtsam – armastus. Neile oli alles jäänud see, mille tähtsust oli rõhutanud Jeesus oma eluajal, see, mida tema elu ja ristisurmgi endas sisaldas. Jeesus oli enne surma öelnud: „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid. Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.“ Armastus on see, mis teeb elu jätkamise, elu edasikestmise üldse võimalikuks. Armastus on see, mis on surmast tugevam ja annab võimaluse see ära võita.

Nende südame järgi käinud naiste armastus sai tasutud. Hauale jõudes kohtavad nad ingleid, taeva saadikuid. Naised on esimesed, kes kuulevad rõõmusõnumit, et Jeesus on surnuist üles äratatud. Maarja Magdaleena on esimene, kes isiklikult kohtub ülestõusnud Issandaga. Just need naised on esimesed, kellele antakse käsk kuulutada rõõmusõnumit: surm on võidetud, Kristus on surnuist üles tõusnud. Armastuse kandjad saadetakse kuulutama võitu surma üle.

Kuulutus elu võidust surma üle, Jumala armastusest inimeste vastu, mis on nõnda suur, et ta oma ainusündinud Poja on inimeste pattude pärast andnud Surma kätte, algab sellest, et suudetakse hoolida kellestki rohkem kui iseendast. Algab mitte ratsionaalsest ja praktilisest mõtlemisest, külmast kalkuleerimisest, vaid algab armastusest, mis avab silmad ja südamed nägema ka varjatut. Algab armastusest, mis ei väsi, ei kohku raskuste ees, armastusest, mis usub ja loodab. Algab armastusest, mis tegutseb, andes endast kõik parima, mida anda suudetakse. Armastuse kaudu saame meiegi oma elus kohtuda ülestõusnud Issandaga ja leida oma ellu usu ja lootuse valgust. Soovin, et meis kõigis võiks elada selline armastus.

Vaikse nädala jumalateenistustel keskendutakse Jeesuse elu viimaste päevade sündmustele. Jutlus on pühakirjatekstis kirjeldatu aktualiseerimine – ka meie kujutleme ennast nende ammuste aegade osalistena, ükskõik kas siis positiivses või negatiivses rollis. Siin ei olegi oluline viimne ajalooline täpsus, pigem soov lasta olnul elavaks saada, nii et see ka meie enda elu mõjutaks.

Siiski on paar asja, mille puhul praegused käibetõlgendused lähevad algsest mööda ning lihtsustavad liigselt. Üks nendest puudutab inimesi, kes Jeruusalemma jõudvale Jeesusele korraldasid kuningliku sissesõidu – kuigi hobust ei olnud, laotasid nad Messia eesli sõrgade alla oma riided ning palmioksad ning hüüdsid poliitilisi loosungeid: “Hoosanna Taaveti Pojale!” Nimelt süüdistatakse neid manipuleeritavuses, sest mõne päeva pärast karjuvat nad Rooma asehalduri õues riigitruult: “Löödagu risti!” See ei olnud nii.

Jeesus ja ta järelkäijad tulid Jeruusalemma paasapühadeks koos Galilea palverändurite rühmaga. Paasapühad, Egiptusest pääsemise mälestamine, oli aeg, mil Iisraelis lõid leegitsema Messia ootused, ja seepärast tulid alati ka maavalitsejad paasapühadeks oma residentsist Kaisareas koos piisava koguse sõduritega Jeruusalemma Siioni mäele Antoonia kantsi, et vajaduse korral rahvast rahustada. Pontius Pilatus ei soovinud kohalikega tüli ning seepärast ta eiras (tõenäoliselt mitte väga rohkearvulise) galilealaste salga saabumisel nende korraldatud provokatsiooni. Alles siis, kui juutide endi ülemad ähvardasid teda, et kui ta ei reageeri resoluutselt Jeesuse kaasusele, kaebavad nad tema peale ning temalt võetakse ära alles äsja talle omistatud amicus caesari (ld k keisri sõber) aunimetus, nõustus ta Jeesuse hukkamisega. Need mõnikümmend – vaevalt et neid palju rohkem ta õuele mahtus – klakööri ei saanud olla samad, kes Jeesust tervitasid kuningana. Galilealased magasid õiglase und ning alles ärgates avastasid, et nende messiakandidaat ripub ristil ning et neil endil tuleb suu võimalikult kinni hoida, et keelemurre ei reedaks, et tegemist on mässulistega (nagu vaese Peetrusega juhtus). Järgnevatel päevadel juleti olla vaid isekeskis ja lukustatud uste taga.

Masside meelemuutlikkust võib hurjutada küll, aga selleks peab otsima teised tekstid. Jeesuse likvideerimine oli hiilgavalt korraldatud: öösel vahistamine, kohemaid suurkohtu ette, kes juba täies koosseisus ootas, ning siis maavalitseja kinnitust nõudma. Poolehoidjad olid seatud fakti ette, et Jeesus on viidud kui tapalammas hukata.

Teine seik ei ole küll nii tõsine, aga mainin siiski. Paasapühad olid alati kevadise täiskuu ajal. See tähendab, et tundeline jutt, kui sünge ja pime oli too öö (Jh 13:30), on põhjamaalase kujutlus. Pilvitu taeva korral – ja muid pilvi Palestiinas pole kui vihmapilved – on kuuvalgus midagi muud kui ilma kuuvalguseta tõepoolest kottpime öö. Õlimäel ei olnud vaja käsikaudu koperdada.