Nädala mõte

Lk 24:28–31 „Ja kui nad lähenesid külale, kuhu nad olid minemas, tegi Jeesus, nagu läheks ta edasi. Aga jüngrid käisid talle peale, öeldes: „Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev on juba veeremas!“ Ja tema läks sisse, et nende juurde jääda. Ja see sündis, kui ta nendega lauas istus, et võttes leiva ta õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära.“ Aamen.

Kaks kurba kõndisid oma teed. Õnneks kahekesi. Paljud kurvad kõnnivad üksi. Paljud väldivad kõndimist, kui kurbus peale tuleb ja jääb. Istuvad oma kodus diivaninurgas või heidavad voodisse pikali ega taha sealt tõusta, ei taha suhelda. Mõned kurvad tahaksid, aga nendest tõmbutakse eemale. Kurbust kardetakse. Kurbade läheduses ei oska paljud olla.

Kaks kurba olid kord üheskoos rändamas Emmause teel. Keegi kolmas tuli nende kurbade juurde. Kummaline, need kaks kõnelevad sellele kolmandale väga usalduslikult iseenda ja teistegi kurbuse ja segaduse põhjusest – Jeesusest, kes neilt võeti. Nad usaldavad talle oma loo, räägivad oma kurbuse, kahtluste ja segaduse põhjusest. Hiljem nad taipavad, et nad kõnelesid sellest Jeesusele. Nad ei oleks taibanud, kui nad ei oleks Teda palunud õhtu saabudes jääda nende juurde. Kas meie palume Teda oma õnnetuse õhtutesse, armetuse aegadesse? Kas kutsume Teda oma igapäevaellu? Või püüame oma argipäevades ja isegi oma murdumise viimase piirini ilma Temata hakkama saada?

See, mis sündis kord Emmause teel, sünnib taas ja taas. Murelikud lähevad oma teed, taipamata, kes on nende kõrval. Nad kõnelevad kurvalt sellest, mis on sündinud, kuidas nad on üksi jäänud, märkamata, et nad pole üksi, et see, keda nad on pidanud surnuks, on elav ja et see elav tahab neile kinkida lootust ja rõõmu.

Ja kordub ka see, et mõned teekäijad õhtu saabudes – oma eluõhtul – taipavad, et nad ei tahaks enam sammugi ilma selle salapärase teekäijata jätkata. Nad käivad talle peale, nagu need jüngrid kord Emmause teel: „Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev on juba veeremas!“

Ja taas ja taas kordub ka see: Tema kuuleb selliseid palveid. Ta ei loe sellistele palujatele moraali, ei küsi, kus te varem olite, miks te varem pole palunud, miks alles nüüd. Ei, Ta tuleb, et palujate juurde jääda, nendega ühes lauas istuda, leiba murda ja jagada neile – eluleiba.

See, mis sündis kord, ligi kaks tuhat aastat tagasi, võib sündida ka täna. Ta tuleb ja õnnistab leiba ja karikat ja ulatab need meile. Meiegi võime selles Ta juuresolekut taibata. Meiegi silmad võivad avaneda ja meiegi võime Ta ära tunda. Ja kui see nii sünnib, siis pole millelgi muul tähtsust. See, kes kutsub Elu Isanda enda päevadesse ja õhtutesse, ei pea kartma ka pilkaspimedat ööd. See, kes tunneb Hea Karjase ära leivamurdmisest, jõuab kord kuninglikku lauda, millest Elu Leib iial otsa ei lõpe.

Tema murdis ja andis neile. Tema murrab ja annab ka meile ja meiegi silmad võivad avaneda ja meiegi võime taibata Tema armastuse ja halastuse suurust. Tegelikult ületab see meie ettekujutusvõime. See on hämmastav arm ja meie võime sellest saada osa – iga kord, kui me vastu võtame armu lauda – Eluleiba ja Õnnistuse karikat. Ja Tema on tõotanud jääda Temasse uskujatega iga päev, iga õhtu ja öö kuni hetkeni, mil pole enam õhtut ega ööd. On igavene valgus.

PALVE: Issand, anna meile tarkust püsida Sinu läheduses nii säravatel päevadel kui ka kurbadel õhtutel, nii heas kui ka halvas. Kingi meile armastust, nii et me ei tõukaks Sind eemale nendest, kelles me Sind saame teenida. Palun jää meie juurde ka siis, kui jõuab õhtu ja päev on veeremas, sest lahus Sinust ei või me midagi teha. Aamen.

„Ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi“ (Lk 24:11).

Jüngrid ei uskunud naisi, kui nood tulid sõnumiga Jeesuse tühjast hauast. Kas meie usuksime? Arvatavasti mitte. Tühi jutt on olnud sõnum Jeesuse ülestõusmisest ka edaspidi ning algusest peale on otsitud tema tühjalt leitud hauale teisi seletusi. Kas oli Jeesus varjusurmas ja lahkus vaikselt? Või varastasid jüngrid tema surnukeha?

Ent kuidas jõudnuks surmani haavatu hauast lahkuda, mõnede arvates isegi Indiasse? Jüngrid aga surid ülestõusmise tunnistamise eest – kas teadliku vale eest? Kogu ülestõusmissõnum on nii võimas, et selle ajaloolisuses veendumine tegi kristluse maailma suurimaks liikumiseks. Kristlik lääs on levitanud ülestõusmise tõde kõikjale maailmas ja nüüd on veendumus Jeesuse ülestõusmisest juba globaalne ühisvara.

Sellegipoolest leidub kahtlejaid, sest pole lihtne uskuda, et võimatuna näiv on tõepoolest tõde. Kristlikest usuteadlastest on seda markantselt väljendanud RUDOLF BULTMANN, kes kinnitas ajakirjanikule 1966. aastal otsesõnu, et teated Jeesuse kehalisest ülestõusmisest on legendid, mis taanduvad jüngrite „visionaarsetele elamustele“. Põhjenduse esitas ta sealsamas: „Surnukeha ei või taas saada elavaks ega hauast üles tõusta“ (1). Pole võimalik uskuda teaduslikku maailmapilti ja vaimumaailma olemasolu, ütles ta mujal. Siiski teame tänapäeval, et usutakse isegi lamedat maad, rääkimata vaimudest.

Teisalt on füüsikute arusaamade kohane maailm muutunud ise üha müstilisemaks – viimasel ajal eriti seoses PETER HIGGSI poolt 1964. aastal ennustatud ülipisikese elementaarosakese bosoniga, mis hiljuti avastati. Maailm bosonite tasandil asub kriitilises punktis: „Kui boson peaks vaid pisut kergemaks muutuma, tekib maailma struktuuris ebakindlus ja halvemal juhul vallandub valgusest kiiremini liikuv jõud, mis pühib universumi ära ja asemele tekib hoopis teine maailm,“ selgitab HUBERT KAHN (2). „Vaakumi lagunemisel tuleb laine, mis võib liikuda valgusest kiiremini. See pühib meie universumi ära ja asemele tekib teine ruum,“ täpsustab akadeemik MARTTI RAIDAL. „Paralleel religioosse mõistega „maailmalõpp“ on antud juhul füüsikaliselt täiesti põhjendatud,“ lisab akadeemik (3).

Kas võiks muutust bosonite tasandil võrrelda ka ülestõusmisega, mis toimus esmalt Jeesuse keha muutmisega ja toimub viimaks üldise surnute ülestõusmisena maailma-ajastu lõpul, kui muudetakse kogu mateeriat? Ei tea. Igatahes moodustavad arutlused bosonitest tänapäevase tausta, kus tuleb selgitada ülestõusmist.

Ülestõusmise füüsilisest küljest on räägitud ka nn Torino surilina puhul, kuhu on väidetavalt jäädvustunud Jeesuse kujutis – hoolimata sellest, et radiosüsinikumeetodiga määratleti see kangas keskaegseks. Nimelt pole too meetod kaugeltki ilmeksimatu, vaid kätkeb probleeme, mis johtuvad bakterite tegevusest, veega leotumisest, proovide saastamisest, taustakiirgusest, mõõteriistade vigadest, teadmiste puudulikkusest jne. Sarnaseid puudusi sisaldavad ka teised meetodid (kaaliumi-argoonimeetod jt).

Kas võis ülestõusnud Jeesuse pilt jäädvustuda linasse seoses füüsiliste muutustega bosonite tasandil? „On kindel, et ristilöödu pilt on linale „sisse kõrvetatud“, mitte maalitud,“ kirjutab FANNY DE SIVERS, kes arvatavasti esimesena tutvustas eesti keeles Torino surilina küsimust. „Praeguste teadmiste tasemel võrreldakse pildi teket aatomiplahvatusega. Mitmed uurijad on avaldanud hüpoteesi, et kui laibas sündis midagi lõhkemisetaolist, siis pidi selline fenomen mõjustama ka ümbritsevaid esemeid,“ kaasa arvatud süsinikusisaldust, mis mõjutas seejärel ka radiosüsinikumeetodiga vanuse määratlemise tulemusi. „Sellega noorenes kogu kangas, nii et praegune dateerimismeetod ei ole üldse enam kasutatav. Võib aga veel kaugemale minna ja ette kujutada, et surilina kude on ülestõusmise-energia kaudu täiesti muutunud ja sellega kõikidele uurimismeetoditele kättesaamatu“ (4).

Teadlaste kasutatavaid vanuse määramise viise on palju kritiseeritud. „Nende meetoditega kaasnevad alati eeldused, mida ei saa kontrollida,“ kinnitab Briti füüsikaprofessor ja kohtuekspert EDGAR ANDREWS. Et Kristuse ülestõusmine on unikaalne sündmus kauges minevikus, siis ei saa seda teaduskatsega korrata: „Kuid seda saab tõendada (või kummutada) ajalooliste ürikutega, vahetute tunnistajate ja varajaste kommentaatorite tunnistuse ja käitumise vastastikuse kinnitusega ning loogilise sidususega ülestõusmise ja väite vahel, et Jeesus oli tõesti lihaks saanud Jumala Poeg.“

Sellise kaudse tõendamise veenmisjõu suhtes on Andrews optimistlik. „Kaks aastakümmet eksperdist tunnistajana tegutsemist Briti ülemkohtus ja Põhja-Ameerika kohtutes on mulle õpetanud vähemalt üht asja. Inimene võib tunnistajapingis kergesti valetada, aga kaudseid tõendeid on äärmiselt raske fabritseerida, sest see nõuab kontrolli kuritööpaiga keskkonna üle ja/või teiste inimeste tahtlikku koostööd. (5).

Ajaloolised faktid seoses Jeesuse ülestõusmisega on järgmised: jüngrite täielik muutumine, mis viis nad kahtlusest veendumuseni, ja nende nimeline loend (1Kr 15:3jj); tühi haud, mida ei vaidlustanud keegi antiikajal; ülestõusmise enda mittekirjeldamine, mida oleks tehtud legendi puhul; naised haua leidjatena, mida ei oleks välja mõeldud, sest naiste tunnistust ei hinnatud argumendina kohtupraktikas. Detailides on konarusi, mida oleks silutud, kui oleks tegemist tahtmatultki kujunenud valejutuga ...

Tõsi on see, et pole kerge uskuda ülestõusmist. Oleme sulgunud endasse ja oma inimlikesse mõõdupuudesse, mis ei taha tunnistada võimatuna näivat. Jeesuse Kristuse ülestõusmine on aga meiegi ülestõusmise pant, mistõttu igaüks, kes endast lahti saab ja usub seda, teeb läbi murrangu oma südames ning leiab uue jumaliku elu koos pattude andeksandmise ja tohutu rõõmuga. Surma võitmine ja igavene elu ei ole ainult kujutlus, vaid reaalsus, mis on saanud osaks loendamatutele inimestele.

Õnnistatud ülestõusmisaega!

„Pärast seda ütles Jeesus jüngritele: „Läki jälle Juudamaale.“ Jüngrid ütlesid talle: „Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust sind kividega surnuks visata ja sina lähed jälle sinna?“ Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme meiegi, et temaga koos surra“ (Jh 11:7, 8, 16).

Palmipuudepühal tuletame meelde Jeesuse saabumist Jeruusalemma, seda, kuidas inimesed tervitasid Jeruusalemma saabuvat Jeesust nagu vägevat ja võidukat kuningat, laotades Tema teele oma riideid, lehvitades palmiokstega ja hõisates tervitusi. Pole kahtlust, et osa auavaldustest langes ka Jeesuse lähimatele jüngritele, kes Temaga koos olid, ja küllap oli see Jeruusalemma sissesõit nende jaoks üheks väga ilusaks ja võimsaks elamuseks. Sellistel ilusatel ja võimsatel hetkedel on uhke olla kuninga kõrval. Tore on osa saada Tema aupaiste särast ja hiilgusest, selle paistel mõnuleda. Kuid me teame, et kõigil valitsejatel, kõigil kuningatel, isegi kõige vägevamatel, on ka halbu aegu, neil tuleb läbi minna aegadest, mis ei ole üldse hiilgavad, tuleb läbi minna kaotustest, raskustest, katsumustest, valudest, viletsusest, tuleb taluda pilget, mõnitusi, ka füüsilist tagakiusamist, hirmu surma ees. See aga tähendab, et sellestsamast tuleb läbi minna, osa saada neilgi, kes käivad Tema kõrval. Selliseid aegu ilmselt ei igatse keegi, kuid just siis tuleb välja see, mis peitub inimese sisemuses: kes on tõeliselt ustav ja abivalmis kaaslane ja kes vaid saamise peal väljas kaasajooksik.

Jünger Toomas ilmselt ei oota tulevikult midagi head, ta annab endale aru, et jäädes Jeesuse kõrvale, minnes Temaga kaasa, ootab tedagi ja tema kaaslasi surmaoht. Siiski – siiski on Jeesus, see, mida Jeesus tema ellu on kinkinud, tema jaoks nii oluline, et ta on valmis jääma Tema kõrvale lõpuni, surmani. Vaevalt et Toomas või teised jüngrid mõistsid seda, mida Jeesus oli neile rääkinud oma surmast ja ülestõusmisest. Nende ustavus ei põhinenud teoloogilistel teadmistel, vaid sellel, mida nad ise olid näinud ja kogenud, jagades Jeesusega oma maist eluaega, käies Tema kõrval oma elurada. Nad olid kogenud midagi sellist, mis oli väärt rohkem kui elu.

Leeritõotuse andmisel küsitakse inimestelt ka seda, kas nad tõotavad alandlikult ja sõnakuulelikult oma Lunastaja järel käia. See tähendab: kas nad on valmis selleks, et käia samasugust teed kui Jeesus Kristus, teed, millel käies saab osa paljust imelisest, ilusast ja rõõmsast, kuid millel käies tuleb läbi minna ka raskustest, kannatustest, katsumustest. Kas nad on valmis käima Jeesuse, Aukuninga teed, ristiinimese teed, millel käies nad kuulevad nii tänu ja ülistust kui ka mõnitusi ja sõimu, mõnikord kogevad ehk isegi vägivalda? Küsitakse, kas nad kõike seda teades tõotavad jääda ustavaks.

Palmipuudepüha ja Suure ehk Vaikse Nädala algus on hea aeg selleks, et mõelda, kuidas toimiksime meie. Mida ütleksime meie täna, kui Jeesus meid kutsuks: „Läki jälle Juudamaale! Läki sinna, kus ootavad ees kannatused ja surm, kuid teadke, et kes jäävad minu kõrvale lõpuni, jõuavad surmast läbi igavesse ellu.“? Kas me usume Jeesuse tõotust? Kas meie elus, meie ristiinimese elus on midagi sellist, mida on kinkinud meile osadus Issandaga, midagi, mille nimel tasub öelda nagu kunagi jünger Toomas: „Lähme meiegi, et temaga koos surra.“ Ja kui ei ole, siis tasub mõelda, kas me üldse oleme veel osaduses oma Issandaga või oleme Ta oma elust kaotanud, Temast eemale eksinud. Ehk oleks aeg oma sidemeid temaga uuendada? Ehk oleks õige aeg minna tema juurde Suurel Neljapäeval, mil tuletatakse meelde armulauasakramendi seadmist, millega on seotud pattude andeksandmine ja osaduse taastamine Issandaga, minna Issanda lauale ja öelda oma südames: „Issand, siin ma olen. Ma tahan minna koos Sinuga sinna, kuhu sa iganes lähed. Ära jäta mind maha! Ma usun, et Sinuga koos on surmastki väljapääs.“?

Õnnistatud Suurt Nädalat!

„Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: „Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti. Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.“ Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: „Teie ei tea mitte midagi ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“ Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest. Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku. Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jeesus ära tappa“ (Jh 11:47:53).

Kuulake seda kavalkurja Kaifast. Ta on lasknud teistel Suurkohtu liikmetel oma arvamuse välja öelda ja siis teatab neile: „Teie ei tea mitte midagi ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“

Tundub, et keegi ei ütle pärast seda enam midagi.

Kaifas on osav mees. Ta püsib ülempreestri kohal 14 aastat. Maksku mis maksab. Tema jaoks pole ükski hind liiga kõrge. Ta suudab ka targad mehed oma pilli järgi tantsima panna. Osav trikk: ta asetab nende silme ette kaalud ja paneb ühele kaalu poolele Jeesuse ja teisele poolele kogu juudi rahva ja nende usu võimsa sümboli – Jeruusalemma templi. Ja nüüd valige – kas üks Jeesus või meie esiisade usk, Jumala tempel ja meie rahvas. On öeldud, et maailmas pole suurimat kurja teinud mitte nii palju üksikud kurjad kui tuhanded arad, kes ei julgenud kurjasid takistada.

Mõtleme sellele Kaifase lausele, millega ta õigustab Jeesuse tapmist: „Teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“ Erineval viisil, läbi kogu inimkonna ajaloo, üteldakse seda ikka ja jälle. Vahel ei öelda, aga mõeldakse ja tegutsetakse selle järgi. Paljud sellised laused võivadki olla mingis olukorras õiged või kirjeldada tegelikkust. Hull on aga see, kui keegi selliste lausetega hakkab õigustama seda kurja, mida teeb egoistlikel kaalutlustel tema või need, keda ta pooldab.

Maailmas tehakse pidevalt mingit halba selleks, et sellest sünniks hea. Vahel lihtsalt tuleb valida ja kellegi päästmiseks keegi ohverdada. Tihti teevad inimesed endale halba, selleks et teha teistele head. Kui aga halba tehakse selleks, et teha endale head – kui kedagi hävitatakse, selleks et säilitada oma soe koht, siis pole sellel ristiusu sügavaima mõttega küll mingit pistmist.

Kallid kaasamõtlejad. Kuidas on meiega? Kas ka meie mõtleme ja ütleme vahel nii nagu Kaifas? Tsiteerime klassikuid või isegi mõnd lõiku pühakirjast, et anda oma argusele, ahnusele, alatusele autoriteetne alus? Jätame kellegi aitamata, mõeldes Jeesuse lausele „Vaeseid on alati teie juures“, või osundame mingit rumalat rahvatarkust: „Tee head, saad vastu pead! Ükski heategu ei jää karistamata.“ Tuleb meelde, mida kõnelesid mulle Kaarma kiriku ees pingil pudeleid kummutavad mehed, kui palusin neil oma viinajoomisega kirikust kaugemale minna. Üks neist küsis mu käest, et miks ma, noor vaimulik, oma Jeesusest nii erinev olen. Kas ma ei ole Piiblist lugenud, kuidas Jeesus isegi veest veini tegi? Jah, põhjuse leiab alati ja kui hästi otsida, siis isegi pühakirjast. Keegi, kes jättis oma kaaslase vägivallatsejate kätte ja pani jooksu, seletas mulle, et Jeesus eitas igasugust vägivalda. Me võime ka Piiblist kontekstist välja kistud lausetest saada õigustust mis tahes valedele käitumistele. Tavaliselt selliste õigustuste ja vabanduste otsijad ja väljaütlejad teavad, et see pole kooskõlas Piibli sügavaima sisuga, aga nad ei taha sellesse sügavasse sisusse sukelduda, sest sealt vaatavad neile vastu armastava Kristuse kurvad silmad. Üksi poolpimedas Piiblit lugedes sai Vargamäe Andreski kõigile oma tegudele õigustuse. Vana Testamendi mõnest sõjakast kohast, kättemaksupsalmist, leiaks õigustuse isegi Pearu koera vigasekspeksmisele, oma naise peksmisele, enda ja oma lähedaste tööga tapmisele. Paraku on sellised õigustamised sügavas vastuolus kristluse olemusega.

Mõtleme veel hetke Kaifasele. See mees oli lapsest saadik palvetanud, lugenud Vana Testamenti ja õppinud pähe väga paljud kirjakohad. Ta oli uurinud päevast päeva pühakirja seletusi. Kuidas on võimalik, et just tema – ülireligioosne ülempreester – põhjendab Suurkohtus selgelt ära otsuse: Jeesus tuleb tappa. Ja kuidas teised religioossed suurmehed selle otsusega nõustusid? Kuidas sügavalt usklikud inimesed ei taipa vahel seda, mis on õige ja mis vale, mis on kuradist ja mis on Jumalast? Paraku on see oht ka parimatel meie hulgast. Mis tahes motiividel ei mindaks kedagi ründama või midagi kaitsma, siis võivad nii kaitsjad kui ka ründajad mõnel hetkel ikkagi muutuda hingevaenlase tööriistadeks. Maailmas on väga palju kurja tehtud puhta, õige, teistest palju õigema religiooni nimel.

Miks me vajame paastuaega? Miks me vajame kannatusaega? Üheks põhjuseks on see, et iga inimese hinge ja mõtetesse koguneb mürki, mis võib mürgitada mõnel hetkel hinge ja mõtted ja muuta meid pimedateks. Miks laseb Jeesus meil Meie Isa palves paluda: „Meie Isa, kes Sa oled taevas … ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast“?

Läbi paastu ja palve ja meeleparanduse võime me jõuda Jumalale ligemale ning selles läheduses võime vabaneda oma kurjusest. Kuid me ei saa unustada, et Jumal on öelnud kord väga tõsiseid lauseid sellest, et ka paastumine ja palvetamine ei aita, kui seda tehakse valesti.

Tagasi tulles tänase kirjakoha juurde, võime küsida – kas Jeesus on kunagi öelnud selliseid sõnu nagu Kaifas? Kas Ta on kusagil kunagi väitnud, et parem hukkugu mõni inimene – peaasi et säiliks puhas usk? Tema läheb ka kurjade eest ise ristile. Ta on surnud kõikide eest, et mitte keegi ei peaks surema õige usu eest. Kas võib öelda, et mõni religioon on halb ja vale? Küllap võib, kui religiooni pühakiri õigustab tapmist või kui inimene saab õigustada enda kurjust selle pühakirja olemuse ja olulisimate mõtete läbi. Samas tuleb tõdeda, et õigus on nendel ida tarkadel, kes väidavad, et pole olemas nii head asja, mida rumalad ja kurjad ei võiks halvaks keerata. Väga vähe on maailmas väga häid asju, mille abil ei oleks võimalik teha ja õigustada halba ja kurja. Lõpuks sõltub lõpmata palju inimesest, tema valikutest ja Jumalast.

Martin Luther on kord öelnud, et kurat on Jumala ketikoer ja Jumal määrab tema keti pikkuse. Kas pole kummaline, et ülempreester Kaifas on see, kes ütleb kurja kavandades välja prohvetliku tõe, teatades: „Teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“

Kristus surebki kõigi eest. Ta kannab maailma patud. Ta sureb, et Jumala rahvas võiks elada – igavesti. Seda Johannes ka kirjutab: „Aga seda ei öelnud Kaifas iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest. Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku.“

Asudes kannatusaja palverännakule, me teame, et Kristuse rännak ristile on kinkinud igale Temasse uskujale imelise võimaluse liikuda läbi oma elu kannatuste ja surma ellu, mis on igavene. Kuid oma rännakul tuleb meil ikka ja jälle teha valikuid. Kas laseme ennast juhtida Kaifastel, kes tõotavad meile turvalist ja muutumatut homset, või läheme edasi koos Kristusega ja kuulame tähelepanelikult iga tema sõna, mida Ta ütleb meile oma kannatusterajal ja ristil? Vaid Tema juhib meid elutee rajale. Vaid Tema on TEE, TÕDE ja ELU. Vaid Temal on isegi surmast väljapääsutee. Koos Temaga rändajail tuleb minna ka läbi kannatuste ja surma. Sellel teel rändaja võib kogeda kõike sarnast, mida koges Jeesus oma ristiteel. Kuid Tema ei jäta iialgi neid, kes Teda usaldavad. Tema on tõotanud neile: „Ja vaata, ma olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani!“ Õnnistatud kannatusaja rännakut! Armastust ja selgust!

*

(Foto: Sven Tupits)

Jh 6:35: „Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi“.“ Aamen.

Nii Jeesus kord ütles. Toitis tuhandeid vaid mõne kala ja leivaga ja seejärel ütleski nii. Ütles neile, kes ehk vaatasid Ta kätele ja ootasid veel mingit imet. Mõned ehk ootasid, et Jeesus jääbki nii tegema ja kui Temast saaks nende kuningas, oleks neil kõht alati täis. Mõni mõtlebki vaid sellest, kuidas saaks kõhu täis. Teine teab, et sul võib olla toitu täis kõht, asju täis tuba ja rikkalikult raha, aga su hing võib olla lõpmata tühi ja sinu janu hingerahu ja armastuse järele on väljakannatamatult suur. Paljud teavad, et hingetühjust ei saa täita asjadega ega isegi mitte inimestega. Kui püüad seda, siis varem või hiljem jõuad tühjuse või meeleheiteni.

Nemad seal mäenõlval tunnevad ennast hästi. Küllap olid nüüd paljude pilgud suunatud Jeesuse kätele. Ta oli tõstnud oma käed mõne leiva ja kala üle ja sellest, mis siis sündis, said tuhanded toidetud. Põnev! Mida Ta meile veel teeb? Mida Ta meile veel annab? Äkki saame ka uued riided! Äkki Ta ravib oma kätepuudutusega kõik meie haigused! Aga Jeesus ootas vist hoopis midagi muud. Küllap seda, et nad tuleksid Tema juurde ja usuksid Temasse ja usaldaksid Teda. Mitte ainult selleks, et toit nende laualt ei lõpeks ja nende tervis saaks hetkeks korda, vaid Ta soovis ka seda, et nad ei peaks enam otsima kedagi teist peale Tema. Et nad ei peaks nagu karjase poolt maha jäetud õnnetud lambad jooksma end jõuetuks, otsides abi sealt, kust seda ei leia.

Aga täna. Kas täna on teisiti? Vaevalt. Kui paljud usklikud jooksevad oma hädades kõikjale mujale ja unustavad Tõelise Eluleiva. Ja nende nälg ja janu ei lõpe. Üks häda asendub teisega, üks haigus teisega, üks hirm teisega.

Jeesus juhatab meid sinna, kus see nõiaring lõpeb. Ta kutsub meid enese juurde. Ta ütleb täna ka meile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.“

Me saame tulla Tema juurde. Paljud meist saavad selle rahutu maailma keskelt tulla Tema kotta ja võivad kuulda siin ka täna Tema hämmastavat kutset: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud. Ma annan teile hingamist! Tulge, sest kõik on valmis!“ Sellised on Jumala Poja sõnad. Ja needki, kes enam tulla ei suuda, ei pea kurvastama. Kutsuge vaimulik ja saage osa Eluleivast.

Tänu olgu Jumalale selle võimaluse eest! Nii lihtsaks on Tema selle meile teinud. On laud, millelt saame vastu võtta armu. On leib, milles on elu. On karikas, millest saame vastu võtta Tema lõputut armastust.

PALVE: Issand, tänu Sulle Sinu imelise armu eest! Sina oled Eluleib. Täida meid igatsusega, mis juhib meid ikka Sinu juurde. Aita, et me taipaksime, kui oleme Sinust kaugenenud. Täida meid oma armuga. Aita meie armsaid, meie kirikut, meie maad ja rahvast. Ära jäta meid maha, ära tüdi meist ära, vaid kutsu meid ikka oma lõputu armu juurde. Aamen.

*

(Foto: Sven Tupits)

Alanud nädala juhtmõtteks meie kiriku kalendris on palve ja usk. Vangistatud Ristija Johannes laseb oma jüngritel Jeesuselt küsida: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?“ (Mt 11:3)

Olla see, kelle lootus ei kustu ka siis, kui sind viiakse tõe kuulutamise eest kõrbeavarusest pimedasse vangikongi.

Olla see, kes ei lakka uskumast, et see, kes lubas tulla, tuleb! Isegi siis, kui peab ootama kaua, kas või elu lõpuni – Tema tuleb. Ja täidab oma tõotused.

Rääkisin Kanadas naisega, kes oli kord Saksamaal sõjapõgenikuna olnud oma paljude lastega ühe saksa naise juures korteris. Ühel päeval jäi ta väga haigeks. Kõige väiksem lastest vajas veel rinda, aga haigus oli ema murdnud voodisse. Korteriperenaine kutsus arsti. Arst teatas, et tegemist on kopsupõletikuga, aga ta ei saa aidata, kuna ravimeid on vähe ja sellel põgenikul pole raha, et rohu eest maksta. Saksa naine võtnud kõik oma säästud, andnud arstile ja teatanud, et ravigu ta see haige terveks, sest need lapsed vajavad oma ema. Kui terveks saanud ema imestanud võõra sakslanna ohvrimeelsuse üle, öelnud too, et tema ainus poeg viidi sõtta ja ta ei tea, mis on temast saanud, sest kaua pole Venemaalt tulnud enam ühtegi kirja. Ema ütles, et ta arvab, et poeg sattus vangi, ja lisas: „Ma aitasin sind ja sinu lapsi ja ma loodan, et äkki seal kaugel Venemaal aitab mõni vene ema minu poega.“ Läksid aastad. Eesti ema jõudis oma kuue lapse ja mehega Kanadasse. Ühel päeval sai ta kirja Saksamaalt. See saksa ema kirjutas oma aastatepikkusest lootmisest ja ootusest, ilma et oleks saanud pojalt ühtki elumärki. Ühel päeval aga koputas keegi ta kodu uksele. Seal seisis tema vangilaagrist koju jõudnud poeg, kes kõneles oma emale ühest vene emast, kes oli talle iga päev toonud ühe viilu leiba. Poeg uskus, et just need leivaviilud aitasid tal üle elada ränkrasket laagrielu.

See on lugu emast, kes ei lakanud lootmast ja ootamast, kes lootes ja oodates tegi head neile, kes vajasid tema abi. Lugu sellest, kuidas üks ema süda tundis, et see, keda ta üle kõige armastas, on kusagil kaugel elus ja tuleb tagasi tema juurde.

Igaüks meist teab lugusid sellest, kuidas keegi jõudis kellegi tulemise ära oodata, aga ka teistsuguseid lugusid, kus oodati asjata. Lood inimeste ootamisest. Lood ootajate rõõmust või kurbusest.

Kas meis on usku ja lootust või oleme pettunud inimestes ja Jumalas? Väsinud lootmast ja ootamast?

Ristija Johannes oli kogu oma elu pühendanud Jumala teenimisele. Ta oli mõelnud vaid sellele, mida tahab Jumal, ja elanud ise nii askeetlikku elu kui võimalik. Kas Jumal oli teda selle eest kuidagi premeerinud? Mõni parem kaamel või valitsejate poolehoid? Ei midagi sellist. Oma elu viimased päevad veedab see kõrbeavarustega harjunud mees Heroodese vangla keldrikongis, sest ta on kritiseerinud valitsejat. Sealt maa alt saadab see oma hukkamist ootav mees oma jüngrid Jeesuselt küsima, kas Tema on see, kelle tulemisest on muistsed prohvetid kõnelenud, või tuleb neil oodata kedagi teist. Ta ei küsi, kas ootamisel on üldse mõtet. See, kes käib oma teed koos Jumalaga, ei küsi nii. Kristlus ei taga meile siin maailmas paremaid kaameleid, tasuvamaid töökohti, au ega hiilgust. Ta kingib meile lootuse, mis iial ei lõpe, ja rahu, mida keegi ei suuda meilt röövida. Usk Jumalasse, kes on armastus, muudab meid rõõmsateks ja tänulikeks teekäijateks.

PALUGEM: Issand, Sina oled tõotanud, et Sa ei jäta oma lapsi orbudeks. Sa tead meie vajadusi, näed kurbade kurbust ja rõõmsate rõõmu. Sina tead, millist elu me elame, milliseid koormaid me kanname. Sina tead. Seepärast me palume Sind, vala valgust ja rahu meie südameisse. Kasvata meie usku ja süüta meie südametes armastuse tuli. Aita meil muutuda innukateks palvetajateks. Seda palume Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.

*

(Foto: Sven Tupits)

„Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata“ (Mt 4:1).

Kristuse kannatusaeg algab Jeesuse kiusatuslooga. See paik kõrbes, kus Teda kiusati, asus Jeeriko lähedal kaljumägede koopais.

Miks pidi Jeesus minema kõrbesse? Kõrb kujutab endast tühja paika, kus inimene on eemal välistest segajatest ning iseenda ja Jumalaga üksi. Kreekakeelne sõna kõrbe kohta „eremos“ tähendab tühja ja üksildast paika. Seepärast kutsuti ka kõrbesse tõmbunud üksiklasi eremiitideks. Kõrbesse on mindud ikka selleks, et olla eemal maailmakärast ja pühenduda jumalaotsinguile. Meie laiuskraadil mindi sel puhul metsa – sõna „kõrb“ tähendab eesti keeles ka suurt asustamata (soodega) metsaala. Vargamäe Andres rügas aastakümneid KÕRVEmaa metsade ja soode keskel, nagu kirjutab Anton Hansen Tammsaare, ning andis sellegagi omamoodi sõnumi, mis puudutab meie suhet Jumalaga.

Kõrb võib olla kaunis, kuid ka kõle paik. Kui rüve vaim on inimesest välja läinud, käib ta mööda põuaseid paiku ja otsib asjatult hingamist, kirjeldab Jeesus oma tervendaja-tegevust. Puudulikul puhastusel võib kurivaim tagasi pöörduda inimesse ja võtta kaasa veel kurjemaid vaime, nii et asi läheb hullemakski (Mt 12:43jj Lk 11:24jj). Põuased ja kõledad paigad ehk kõrbed tunti olevat kurjade vaimude pesitsuspaigad. Muide, eestikeelne sõna „tont“ tuleneb rootsi sõnast „tomt“, mis tähendab tühja maja või krunti. Tühjades paikades kummitavad tondid ja kurjad vaimud kõikjal maailmas.

Kõrbes asus kurat Jeesust kiusama – Piibel käes. Kolm kiusatust, mille ta esitas, põhinevad Piiblil. Mõistagi püüab kuri ennast varjata, et teda ära ei tuntaks. Kõrbekiusatuse puhul ei kirjeldata kuradi välimust. On küsitud, kas tal ongi välimust ... Ta on ju vaim, kuri vaim, kes ilmub varjukujude kaudu. Pauluse sõnul moondab saatan end valguse ingliks (2Kr 11:14). Eedeni aias rääkis ta mao kaudu (1Ms 3:1jj).

Jeesuse kolm kiusatust – muuda kivid leibadeks, hüppa alla templiharjalt, võta võim maailma üle – meenutavad Eeva kiusatusi. „Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema“ (1Ms 3:6). Jeesuse puhul sihib kurat samale: söögivajadusele, silmahimule ja võimu- ehk tarkuseihale. Ta üritab ikka Piiblit väänata endale kasulikus suunas.

Praegusel ajal oleme meie kuradi kiusata. Maailm meie ümber on vaimulikus mõttes kõrb, kus pole toitu nälgivale hingele ega vett kuivale kurgule. Kõrbetühjus – üksilduse ja hirmu paik – võib pugeda ka meie sisse koos kurjade isekusvaimude, ahnusvaimude, masendusvaimude ja teiste deemonitega. Kurat kasutab ikka sama relva: Piibli tsiteerimine ja moonutamine. Ta on olemas. Ta on nähtamatu, kuid tema tegevuse jälgi võib märgata maailmas ja inimeste hinges. Meidki võib tabada Jeesuse-sarnane kiusatus: klammerduda oma egosse ning aineliste vajaduste rahuldamisse, unustades oma jumaliku kutsumuse. Kui õpime Jeesuselt, siis võime meiegi saada võitu kiusatustest.

Kuidas õigesti lugeda Piiblit? Vargamäe Andres luges pühakirja üksi ja tõlgendas oma mõtete kohaselt. Pole ime, et ta muutus kurjaks, nagu märgati. Kui inimene tiirleb oma mina ümber ja võitleb OMA õiguse eest, siis mõjub Piibelgi pigem ego suurendades. Ei aidanud vägiteod, mida Andres tegi tööpõllul – ta ei leidnud armastust, mida otsis. Kiusatus toetuda endale isegi Piiblit lugedes ei saanud kanda head vilja ka Kõrvemaa tühjuses. Pühakiri avab armastuse siis, kui seda armastusega lugeda – mitte üksi, vaid „koos teistega“, koos esivanematega, kirikus ja kodus, ning oma kaasinimeste heaks.

Jeesus võitis kuradit ega tõlgendanud Piiblit ümber. Meilgi ei tule kummardada kurja ette ega lasta end vaimus kaasa vedada. Kas mitte Jeesuse kiusatuslugugi ei toimunud „vaimus“? Et just Vaim ajas Jeesuse kõrbe ja sama nähtamatult kiusas teda ka kurivaim, siis võib küsida: kas lendamine templi harjale ja mäetipule ei võinud samuti toimuda „vaimus“, nägemuses? Ilmutusraamatus kirjeldab Johannes, kuidas ta kanti Vaimus kõrbe (Ilm 17:3) ja kõrgele mäele (Ilm 21:10). Paulus ei saanud ühes nägemuses aru, kas ta oli ihus või ihust väljas (2Kr 12:2jj). Vaim lennutas korduvalt prohvet Hesekielit (Hs 11:1,23j 37:1 40:2). Kui Jeesuse kiusatusloo puhul oli tegemist nägemusega kõrbekoopas kuristiku kohal, siis oleks kurat tal kuuletumise korral lasknud ilmselt lihtsalt surnuks kukkuda.

Piiblis on veel öeldud, et Jumal ei kiusa kedagi, vaid inimest kiusavad tema enda himud ja valed eluhoiakud (Jk 1:13jj). Õpetagu Kristuse kiusatus- ja kannatuslugu meidki oma elu raskustega hakkama saama, leidma Jumalat ja armastust, mida kõige rohkem vajame ja mis kingib meile igavese elu.

Õnnistatud uut nädalat!

„Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus“ (Rm 12:1).

Paastueelse pühapäeva juhtmõte kannab nimetust „Jumala armastuse ohvritee“. Kõrvuti on pandud kaks nii erinevat mõistet nagu armastus ja ohver. Kõrvuti on see, mis meie kõrvu paitab, ning see, millest kuuldagi ebameeldiv. Väljendit „ohver“ seostatakse enamasti millegi negatiivsega. Ja eks see seda ka on, kui ohver tähendab meie jaoks ainult millestki loobumist, enda oma äraandmist – kusjuures tõeliselt hea, vajaliku ja väärtusliku äraandmist, mitte üleliigsest ja väärtusetust kolast vabanemist ohverdamise sildi all. Mõistega „ohver“ seostatakse ka füüsilisi kannatusi, eriti just Jeesuse ristisurma kontekstis. Ristija Johannes on Jeesust nimetanud ohvritalleks, kes kannab ära maailma patud. Kas tõeline armastus siis tõesti on vältimatult seotud kahjutundega loobumisest ja kannatustega, kas teisiti ei saa?

Tegelikult saab küll. On ju nõnda, et vahel tunneb inimene rõõmu isegi kannatades ega mõtlegi sellele, et ta hirmsasti kannatab, see ei ole tema jaoks üldse teema – näiteks naine kannatab rõõmuga valu, mis kaasneb väga kaua igatsetud ja oodatud lapse ilmaletoomisega. Ka andmisest tunneme vahel suurt rõõmu, tunneme isegi tänulikkust võimaluse eest midagi anda, ei tunneta seda ohvrina isegi siis, kui anname väga palju ja väga väärtuslikku. See on nõnda siis, kui anname, kingime midagi sellele, kes on meie jaoks väga oluline, keda me armastame. Või siis mingi eesmärgi heaks, mis on meie jaoks väga oluline, hingelähedane. Armastatule andmist ei pea me ohverdamiseks, vaid saamiseks. Kui me kedagi tõeliselt armastame, siis me ei rehkenda, me ise ei märkagi antava suurust. Nende eest, nende heaks, keda tõeliselt armastame, oleme valmis andma kõik, mis meil on – isegi elu. Apostel Pauluse poolt kirja pandud kaunis ülemlaul armastusele (Kr 13) ütleb: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, ei kelgi ega hoople, ei otsi omakasu, ei ärritu. Ta lepib kõigega, usub kõike, loodab kõike, talub kõike.“ Mitte ilmaasjata ei loeta seda pühakirjateksti laulatustel, kus inimesed paluvad oma abielule Jumala õnnistust. See tekst tuletab meelde, et armastus, mis ju enamasti on abielu alustamisel aluseks, jääb püsima vaid siis, kui suudame loobuda oma isekusest, oma ülisuurt ego piirata, kinkida oma armastatule kõige väärtuslikumat – iseennast, parimat osa iseendast. Kui me suudame anda, tuua ohvreid.

Kui me kedagi tõeliselt armastame, siis oleme valmis andma väga palju, oleme valmis andma tõeliselt väärtuslikku selle nimel, et meie armsal oleks hea. See aga tähendab, et ohverdamine ei ole lihtsalt andmine, vaid kingituste tegemine, andmine, millel on eesmärk – armastatu heaolu. Ja kui armastatul tõesti on hea, tal läheb hästi, muutub ohverdamine ja andmine saamiseks – saame rõõmu ja tänulikkuse sellest, et armastatu on õnnelik.

Jumal on toonud ohvriks oma kõige kallima, oma Poja. Jeesus on toonud ohvriks oma elu. Isa ohverdab Poja, Poeg ohverdab elu. Kas saab keegi tuua suuremaid ohvreid, tõestada selgemini oma hoolimist, oma armastust? Jumal oma Poja kaudu on ennast piiranud, on kannatanud valu, kannatanud mõistmatust, käinud läbi surmastki, selle nimel, et meie, Tema loodud inimlapsed, võiksime elada julgelt, vabana hirmust surma lõplikkuse ees. Et meil oleks ilus lootus, lootus igavesele elule oma taevase Isa õigluse ja armastuse kuningriigis – lootus, mille poole vaadata ka kõige raskematel aegadel.

Apostel kutsub meid üles ohverdama oma elu Jumalale. Ei – ta ei oota meie ennetähtaegset surma, ei oota, et me kannataksime ristilöömise valu. Meie elu ohver on lihtsam. Elades nõnda, nagu Jumal ja Tema Poeg Jeesus meid on õpetanud, käies Tema jälgedes läbi maailma katsumuste ja kiusatuste, jäädes talle ustavaks, näitame, et me oleme Tema ohvrit, Jumala suurt ohvrit, mõistnud, selle vastu võtnud. Et see ohver on saanud meiegi päästeks. Elu Jeesuse poolt tõlgendatud Jumala käske järgides on Jumalale meelepärane ohver – näitab, et meie oleme Tema ohvri vastu võtnud. See ohver on võtmeks igavesse ellu.

Mõelgem siis algaval paastuajal, kas me elame nii, nagu peaksime. Kas käime oma Issanda jälgedes? Kas meie elu näitab, et Jumala armastuses toodud ohvril on olnud mõte? Kas see on meid parandanud, äratanud meiski armastust oma kaasinimeste vastu, armastust ja ustavust Temale, tahet Tema järel Tema õpetuse kohaselt oma elurada rännata?

Palugem, et me suudaksime mõista Jumala armastust ja ohvrit ning elada oma elu nii, et meie elu puhul poleks Jumala ohver meie eest tühja läinud.

Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks. (Hb 3:15)

Vabariigi aastapäeval meenutagem Jumala vägevat sõna: „See ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin“ (Js 55:11). Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, nii on ka Jumala sõnaga: see annab maale sigivust, külvajale seemet ja sööjale leiba.

Ometi ei ole Jumala sõna kõikvõimas igas tähenduses. Ta ei saavuta oma eesmärki inimeste juures, kes ennast Temale sulgevad. Jeesus jutustas tähendamissõna külvajast ja seletas, et see tähendab sõna külvamist. Seal pudenes osa seemet tee äärde ja tallati ära. Osa kukkus kaljule ja kuivas ära. Osa kukkus ohakate keskele, mis lämmatasid selle. Ja ainult see osa, mis kukkus heasse mulda, kandis head vilja (Lk 8:4jj).

Seepärast võtkem tõsiselt kuuldud kirjasõna: „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks!“ Kui meil on süda kõva, siis põrkuvad sellelt tagasi kõik head ja väärt asjad. Uues Testamendis on südamekõvaduse tähistamiseks olemas tore kreekakeelne sõna „sklerokardía“ („sklerós“ = kõva, „kardía“ = süda). See oleks otsekui „kardioloogiline skleroos“, mis tabab südamekangusse tardunud indiviide. Kes ei oleks märganud arrogantseid persoone kusagil meie ümber? Veelgi hullem, kui selline raskelt haige tegelane istub meie sees. Piibli sõnum on, et temast saab vabaneda. Jumala vägev sõna suudab kurjad vaimud välja ajada – ka vastu nende tahtmist. Meie käest küsitakse, kas oled valmis kuulma Jumala häält, kes soovib kivise südame asemele panna lihase südame, kurdist teha kuulja, pimedast nägija ning külma kalkuse asemele anda sooja inimlikkuse.

Vabariigiga olevat asjad korrast ära! Poliitika, majandus, välissuhted, sisesuhted jne. Kirikus tasub meenutada, et me olevat maailma ilmalikumaid maid. Häbiasi! Mõne aasta eest selgitas Praha ülikooli dotsent Pavel Hošek, miks Tšehhi olevat üheks kõige sekularistlikumaks riigiks kujunenud (Eesti Kirik, 13.01.2016). See olevat seotud rahvusliku ärkamisajaga XIX sajandil, mis pöördus austerlastega seotud institutsionaliseeritud religiooni vastu. Siiski väärtustavat tšehhid katoliku kiriku eetilisi maksiime.

Kas pole nii ka Eestis? Ärkamisajast peale nähti kirikus saksa isandate tööriista, edaspidi peeti seda tagurlikuks ja nüüd kõnnib uus usklikkus või religioossus – või esoteerikalembus või mis nimedega soovitakse seda kaunistada? – mööda mis tahes institutsionaliseeritud religioonist. Ühiskond aga on hoolimata kõikidest vastupidistest prohvetihäältest tunnustanud kirikut ja kristlasi eetika ehk moraali kandjaina.

Taas mõne aasta vanuste uuringute põhjal soovivat ligi 70% meie kaasmaalastest just kiriku olemist moraalieeskujuks, kirjutab Lea Altnurme. Ta seletab seda sooviga, et moraalinormid oleksid ühiskonnas tagatud, aga ka lihtsalt teadlikkusega kultuurilistest juurtest, mis kaoksid tulevikus, kui keegi enam ei oleks kristluse reaalseks kandjaks (Eesti Ekspress, 22.12.2015). Sellist hoiakut ja nähtust, kus toetatakse teatava distantsiga kristlust, ise kristlane olemata, on nimetatud asenduskristluseks.

Nüüd mõned protestivad. Ühtedele ei meeldi sõna „asenduskristlus“, sest see pole ju veel mingi kristlus. Teistele ei meeldi arvamus, nagu võiksid kirikuinimesed olla teistest moraalsemad – kustkohast, ei ole ju, patused nagu kõik! Kolmandad ei taha üldse tunnistada, et me oleme väidetavalt ateistlikumaid maid ...

Aga mulle tundub isiklikust kogemusest, et kirikusüsteem ei käitu nii karmilt kui ilmalikud institutsioonid. Olgu riigiasutused või erafirmad. Kirikutes võidakse teha peaaegu kõike, mis puudutab inimlikke pahesid, aga jõuvõtteid on vähem. Keskajal loodi nn kahe mõõga teooria, mis toetub sellele, et Jeesuse arvates oli küllalt kahest mõõgast, mis neil kaitseks kaasas olid, kui asuti teele Jeruusalemma (Lk 22:38). „Hea, kui riigi mõõk kiriku mõõka tugevdab, ja hea, kui kiriku mõõk riigi mõõka pehmendab,“ kõlas keskaegne õpetus. Arvan, et kui kirik tõesti suudaks olla moraalieeskujuks, siis rahujuhina – ja mitte karmi meediasõnaga kaaskodanikke nuheldes, vaid Jumala sõna kasutades.

Milline võiks siis olla Eesti Jumala sõna valguses? Paulus ütleb, et Jumal on seadnud inimeste jaoks „asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat“ (Lk 17:26j). Teisisõnu: maa, kus Jumalat enam ei otsita, läheb valet teed mööda. Jüngritele aga ütles Jeesus, et ei muretsetaks selle üle, kuidas inimestele meeldida, vaid kuidas meeldida Jumalale. Meenuvad sõnad, mida ütles Petseri kloostri ülem isa Tihhon Ševkunov, kui temalt küsiti, kas kirikul peaks olema Venemaa elus suurem osa. „Meil pole eesmärki suurendada populaarsust või mõju. /---/ Meie ülesanne on avada inimestele Jumalat“ (Postimehe nädalalõpulisa Arter, 16.02.2019).

Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks! Leidkem oma elule ja meie Eestile Jumala tee, käigem ise seda mööda ja avagem seda ka teistele. Õnnistatud uut nädalat!

„Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu“ (1Pt 5:5).

See nädal algas kolmanda paastuajaeelse pühapäevaga ja selle üle on mõte teenimatust armust. Juhtsalmiks lause Taanieli raamatust 9:18: „Issand, me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast.“

Alandlikkus ja arm. Kui saaks nendest valida ühe, valiks vist paljud meist armu ja sedagi tahaks, et Jumal meid ülendaks ja kannaks meie eest hoolt, aga tundub, et valida ei ole võimalik. Alandlikud leiavad armu. Alandlikke ülendatakse. Alandlike eest kantakse hoolt. Kuid äkki piisaks sellest, kui püüad olla alandlik kõigeväelise Jumala ees? Olla alandlik ekslike inimeste suhtes – kas pole see hukatuslik, rumal roomamine ja Jumal ei ole meid ju roomajaiks mõelnud! Aus peab olema! Tõde tuleb välja öelda! Asju tuleb nimetada õigete nimedega! Halb on halb, vale on vale, rumalus ja ülekohus on rumalus ja ülekohus! Asju tuleb nimetada õigete nimedega – vähemalt teiste puhul! Kuid enda eksimusi me vist vabandame välja, leiame palju põhjusi, selgitusi oma vigadele, eksimustele. Oma laste puhul ehk ka. Vaenlastega, kui neid meil juhtub olema, on aga vist alati asi selge. Nende puhul tuleb tõde halastamatult välja öelda, vähemalt siis, kui see ohtlik ei ole, ja kui on ohtlik, siis vähemalt vaikselt mõtetes kiruda.

Kummaline, et just Peetrus, lihtsast ja äkilisest, ekslikust kalurist Jeesuse poolt esimeseks apostlite hulgas tõstetu, kirjutab muutunud mehena sellest, et me kõik peaksime end „rüütama alandlikkusega“, ka üksteise vastu. Kui ta oli kord hakanud Jeesust manitsema, oli Jumala Poeg talle käratanud: „Tagane minust, saatan!“ Kui ta hetk pärast arusaamist, et on Jeesuselt oma kolmekordse salgamise andeks saanud ja kinnitanud, et armastab Jeesust, oli hakanud huvi tundma, mis saab ühest teisest jüngrist, kellesse Jeesus kuidagi erilise armastusega suhtus, oli ta saanud vastuseks, et see ei ole tema asi, mis saab teisest. „Järgi sina mind!“ Lähevad aastad. Jumal lihvib Peetruse, selle teravate nurkadega kõva kalju tundlikuks apostliks, kes kirjutab: „Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu. Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et Tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest!“ Nendes selgetes sõnades on tema enda elukogemus.

Aga tänases maailmas ei ole vist lihtne olla alandlik. Alandlikkus pole ju moes. Enda eksponeerimine on moes. Kritiseerimine ja mahategemine ka. Teed teised maha, vaatad neid – sinna madalale maasse tambituid – ja arvad, et oled nendest palju kõrgemal. Ei peagi midagi enda juures muutma. Kuid nii tehes me ei taipa, et mahatehtul pole võimalik enam kusagile kukkuda, aga meil oma näilisest kõrgusest on päris suur oht korralikult ninali prantsatada.

Mungad on pidanud alandlikkust millekski nii oluliseks, et selle poole tuleb pidevalt püüelda. Ilma selleta pole usk usk, armastus pole armastus ja isegi enesepiiramisel ei ole mingit mõtet. See, kes kiitleb oma usuliste saavutustega – näiteks oma paastumise päevade arvuga –, võib vabalt oma saavutused korstnasse kirjutada. Kuid kaheks kõige selgemaks märgiks sellest, et inimeses pole alandlikkust, on see, kui inimene aina kõneleb oma saavutustest ja teeb teisi maha. Alandlik teab oma piire – teab Jumala suurusest, pühadusest ja armust ja omaenese nõrkusest, pattudest. Alandlik ei võrdle ennast teisega.

Üks vanake kloostris ütles: kui näed, et vend teeb pattu, ära pane seda eksimust tema arvele, vaid selle arvele, kes tema vastu võitleb, ja ütle: nii nagu saadi temast võitu, samamoodi saadakse võitu ka minust. Nuta ja otsi Jumala abi ja kannata koos temaga, kes kannatab Jumala headusest hoolimata, sest mitte keegi ei taha Jumala vastu patustada, vaid me laseme end kuritarvitada.

Me igatseme armastust ja Jumala armu, aga me ei saa neid endale haarata, neid välja teenida. Need on kingitused, mida antakse alandlikele. Vahel on need ka nagu avanss, mille kinkija ootab, et need muudaksid meid alandlikuks ja tänulikuks.

Muide, paljude alandlike ja tarkade arvamus on see, et üheks alandlikkuse selgeks tunnuseks on tänulikkus, ja mitte ainult Jumala, vaid ka ligimeste tänamine, kiitmine. Kui me ei leia Jumalas ja teistes midagi, mille eest neid tänada, kiita, on see selgeks märgiks, et oleme kõrgid, et oleme alandlikkusest ja sellega ka Jumalast ja oma ligimestest väga kaugel.

Me vajame alandlikkust ja kogu maailm vajab seda nagu hapnikku. Ilma alandlikkuseta oleme meie ja on kogu maailm määratud hukule. Mitte keegi ei suuda meid päästa. Ka meie väike riik võib maailmakaardilt uhkuses ja eneseimetluses õhku tõusta ja olematusse lahkuda, kui alandlikkus ja usk meid Jumala ja teineteise läheduses ei hoia. Kuid ärgem rutakem seda otsima teistest. Alustagem iseendast ja küllap siis, kui meie veidigi muutume, muutub ka meid ümbritsev maailm.

Lugege, mida Paulus meile soovitab: „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side! Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud!“

Muide, üheks alandlikkuse märgiks arvavad vanad ja targad mungad ka oskust vaikida – teha enam kui rääkida –, imestunult, hämmastunult vakatada Jumala lõputu armu ja helduse ees.

Millegipärast tunnen, et pean nüüd lõpetama.

PALVE: Issand, ole meile armuline – juhi meid alandlikkuseni, Sinu tundmiseni. Aamen.

*

(Foto: Sven Arbet)