Jutlused ja mõtisklused

Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja. Tema juurde tulles ütles Gabriel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!“ Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada. Ja ingel ütles talle: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.“ Aga Maarja küsis inglilt: „Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?“ Ja ingel vastas talle: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks. Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks, sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.“ Aga Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ Ja ingel läks ära tema juurest (Lk 1:26–38).

Paastumaarjapäeva evangeelium kõneleb meile päevast, mil toimus sündmus, millega inimkonna ja terve maailma jaoks sai alguse uus ajastu. Sel päeval pöörati ühe noore Maarja-nimelise naise tulevikuplaanid ootamatult pahupidi. Maarja sai ingel Gabrieli vahendusel sõnumi Jumalalt selle kohta, et Jumala Poeg usaldatakse väikese inimkübemekesena tema hooleks, pannakse turvaliselt võrsuma Maarja üsasse. Maarjast saab Jumala Poja, tulevase kõigeväelise valitseja Issanda Jeesuse ema. Selle teatega sai alguse meie Issanda Jeesuse Kristuse elu. Võib öelda, et faktiliselt just see oli päev, mil Jumal tuli inimesena maa peale inimeste keskele. Ta tuli äärmiselt varjatult: alles üheksa kuud hiljem, kui Ta emaihust väljub, saavad inimeste silmad Teda näha. Kuid juba need üheksa kuud on Ta maa peal ja isegi varjatult, peidus emaüsas, kogevad juba mitmed Tema ligiolekut, reageerivad sellele, tunnevad rõõmu ja tänulikkust. Juba emaüsas kingib Ta lootust.
Jumala ootamatu ülesanne pole sugugi ohutu ja Maarjal on põhjust tulevikku vaadates hirmu tunda. Tal on põhjust karta enda ja tema hoolde usaldatud lapse elu pärast, kuna tema lapseootele jäämine on seotud ebatavaliste asjaoludega, mida võidakse inimeste poolt vääralt tõlgendada – ja nagu evangeeliumidest lugeda võime, seda nii tehaksegi. Maarja aga, keda on lapsest saadik õpetatud usaldama Jumalat ja Tema armu, surub maha oma hirmu ja kahtlused ning annab enda ja oma saatuse täielikult Jumala käsutusse sõnadega: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle Sinu sõna järgi!”

*

Sellest päevast möödub veidi vähem kui kaks tuhat aastat. On Issanda aasta 1949 maal, mida ajaloo vältel on nimetatud Maarja maaks. Selle maa, mida nüüd hüütakse Eestiks, on okupeerinud suur naaberrahvas. Okupatsioonivõim on märganud, et alistatud rahva vaim pole veel täielikult murtud. Järelikult tuleb seda rahvast hirmutada, julmalt karistada kõiki, kes tunduvad ärksamad ja julgemad, purustada kõik lootused väljastpoolt tulevale „valgele laevale“, lootused omariikluse taastamisele. Karistusoperatsiooni alguseks valib Jumalat eitav võim paastumaarjapäeva, otsekui tahaks öelda: ei suuda teid päästa see Lunastaja, kelle teie Jumal kaks tuhat aastat tagasi maa peale saatis.
25. märts 1949, paastumaarjapäev pööras Eestis pahupidi kümnete tuhandete inimeste tulevikuplaanid ja muutis nende elu igaveseks. Raudteejaamadesse suundusid voorid inimestega, keda valvasid püssimehed. Inimestega, kellele oli antud kaks tundi aega, et korjata kompsukesse kokku kõige hädavajalikum, mida võtta kaasa teekonnale tundmatusse – kaugele võõrale külmale maale. Hirm, abitustunne, pisarad, viha vägivallatsejate vastu. Maha jäid kodud. Maha jäi enamik sellest, mis hoole ja armastusega valmistatud ja kogutud, maha jäid lähedased ja sõbrad. Keegi minejatest ei teadnud, kas ta jõuab kord veel tagasi koju. Keegi jääjatest ei teadnud, kas ta näeb veel kunagi lähedasi, keda ära viidi. Nüüd, aastakümneid hiljem, teame, et paljud ei jõudnudki enam kodumaale tagasi ja nende põrmud puhkavad võõras mullas.
Väga paljud neist, keda tol päeval viidi, võtsid lisaks oma maise vara kompsudele kaasa midagi, mis jäi viijatele märkamatuks, oma kõige kallima aarde: võtsid südames kaasa usu, mida nende esivanemad olid põlvest põlve südames kandnud ja oma lastele edasi andnud. Usu, et Jumal on armuline ja Tema on ligi igal pool, on ainult palve kaugusel.
Jah, inimestelt saab vägivaldselt võtta kodu ja kodumaa, saab võtta asjad, saab võtta omaksed ja armsad. Kuid on aare, mida neilt keegi võtta ei saa, kui see neil on – usk. Ära ei saa võtta usku Jumala armusse, mis on ilmsiks saanud tollesama Poja kaudu, kelle sündi ingel Gabriel kord Maarja-nimelisele neiule ette kuulutas. Jeesuse Kristuse kaudu, kelle Tema taevane Isa saatis samuti tundmatusse, saatis võõrale ja vaenulikule maale, päästjaks inimestele, kes igatsevad leida tagasiteed koju, taevasele kodumaale, Taevase Isa juurde. Keegi ei saa ära võtta usku Jeesusesse Kristusesse, Jumala Pojasse, kes on oma elu, kannatuste ja surmaga võitnud ära inimese suurimad vaenlased – surma ja kaduvuse – ning andnud võimaluse sellest võidust osa saada igaühel, kes Temasse usub ja Temaga koos oma eluteed käib, oma eluvõitlusi võitleb. Usk tagab kestmajäämise, sest ületab koha ja aja piirid, ühendab elavad surnutega, esivanemad järeltulijatega, eemalolijad nendega, kes lähedal. Usk annab jõudu loota ja vastu pidada ajalikes katsumustes.
Päeva palve: Jumal, meie taevane Isa, kingi meile sellist usku Sinu tarkusesse ja armusse, nagu oli kaks tuhat aastat tagasi ühel väga noorel Maarja-nimelisel neiul, et meiegi julgeksime alistuda Sinu tahtmisele ning täidaksime ustavalt ja rõõmuga neid ülesandeid, mida Sina igaühele meist meie ellu annad. Juhi meid meie teedel.
Luba, Issand, rahus puhata nende põrmudel, kes viidi vägivaldselt nende kodudest ja kes on jäänud võõramaa mulda. Kaitse meid kurjuse eest, aga päästa meid ka sellest kurjusest, mis on meis endis, et meist ei saaks kurja tegudele kaasaaitajaid. Ära lase sellistel sündmustel, nagu toimusid 1949. aasta märtsis, enam kunagi korduda. Kasvata meie usku, et vaadates Sinu ristile, me ka rasketel aegadel ei kaotaks lootust, suudaksime üksteisest hoolida, oskaksime hoida kokku ja üksteist toetada ning aidata.

Looja, hoia Maarjamaad
ja andesta meile me vead.
Looja, kaitse Eestimaad,
peod selleks palveks nüüd sean.

(Tõnis Mägi)

Issand, me palume Sinu kätesse oma ajaliku elu, surmahetke ja igaviku. Me oleme Sinu omad. Sündigu Sinu tahtmine. Aamen.

Kui Jeesus kuulis, et Laatsarus on haige, jäi Ta veel kaheks päevaks sinna, kus Ta oli. Pärast seda Ta ütleb jüngritele: „Läki jälle Juudamaale!“ Jüngrid ütlevad Talle: „Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust Sind kividega surnuks visata, ja Sina lähed jälle sinna?“ /---/ Nüüd ütles Jeesus neile täie selgusega: „Laatsarus on surnud, ja ma rõõmustan teie pärast, et mind ei olnud seal, et teie võiksite uskuda. Kuid läki tema juurde!“ Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme meiegi, et Temaga koos surra!“ (Jh 11:6–8, 14–16).

Jeesuse surm ei olnud ootamatu, vaid paratamatu. Evangelist Johannes räägib, kuidas Ta oleks äärepealt kividega surnuks visatud (Jh 8:59), nagu sündis mõni aeg hiljem esimärter Stafanosega (Ap 7:57–60). Et Jeesus ei rutta kohe Betaaniasse, kui Temani jõuab sõnum Laatsaruse haigusest, seda võis tõlgendada kui otsust vältida ohtlikule Juudamaale minemist. Kui Jeesus paari päeva pärast teatab, et Ta läheb Laatsaruse juurde, tuletatakse Talle seda meelde. Aga Tema ei loobu, ja apostel Toomas ütleb enda ning kaasjüngrite nimel: „Lähme meiegi, et koos Temaga surra!“

See, et nad kõik otsustaval hetkel Jeesuse siiski üksi jätsid, on näide inimlikust nõrkusest. Hirm mõttetu surma ees. Ma ise arvan, et kui Jeesus oleks tegutsenud nagu Temalt oodati – väejuhina, sellisena, kellena Ta oli kuninglikult Jeruusalemma sisse sõitnud –, ei oleks nad nii käitunud. Üks asi on võitluses langeda, teine lihtsalt lasta ennast kinni võtta ja hukata. Peetrusele annab Jeesus korralduse mõõk tuppe tagasi pista (Jh 18:10j; Mt 26:52–54).

Jeesus äratas Laatsaruse, kes tuli hauast välja ja elas veel mõne aja. Aga tema ülesäratamine – ajutine surma edasilükkamine – oli üks Jeesuse surma põhjuseid (Jh 11:47–57).

Olukorra pinevus oli teada ja tajutav. Nende seas, kes olid pühadeks tulnud Jeruusalemma, olid mõned kreeklased. Nad tulid Galilea Betsaidast pärit Filippuse juurde, kes nime järgi arvates oli ka kreeklane, ja palusid teda: „Isand, me tahame Jeesust näha!“ Filippus tuleb ja ütleb seda Andreasele. Andreas ja Filippus tulevad ja ütlevad seda Jeesusele. Aga Jeesus kostab neile: „Tund on tulnud Inimese Poja kirgastamiseks. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: kui nisuiva ei lange maasse ja ei sure, siis ta jääb üksi, aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja. Kes oma elu armastab, see kaotab tema, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab teda igaveseks eluks. Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija“ (Jh 12:20–26). Me ei tea küll kindlalt, aga arvata võib, et kreeklased kavatsesid Jeesust kutsuda endaga kaasa, ära ohtlikust paigast. Kuid Jeesus ei taha. Ta näeb ennast nisuivana, kes peab langema maasse ning surema, et Ta ei jääks üksi, vaid võiks vilja kanda.

Jeesuse ja Ta jüngrite elu oli kõike muud kui idüll. Ent Ta jüngrite tee ei lõppenud laialijooksmisega ega ka mitte jäämisega lukkus uste taha. Nad kõik peale Johannese surid märtrisurma. Võttis aega, aga nad lõpetasid oma elu koos Jeesusega, jagades Tema surma nisuivana. Märtrite veri oli ristikoguduse seeme, nagu ütles kirikuisa Tertullianus.

Meie ei saa igatseda endale sarnast saatust. Õnneks! Pean alandlikult tunnistama, et erinevalt oma nimekaimust ei julgeks ma vist õhutada teisi: „Lähme meiegi, et koos Temaga surra!“, kui see tähendaks otseses mõttes märtrisurma minemist.

Kummatigi ma tean, et see on ainus lootus, mis kannab – olla ühendatud Kristusega. Apostel Pauluse sõnadega: „Eks teie tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud Tema surma sisse? Me oleme siis ühes Temaga maha maetud ristimise kaudu surma sisse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse kaudu, nõnda ka meie võime käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et me vana inimene on ühes Temaga löödud risti“ (Rm 6:3–6). Oh, kuidas küll tahaks, et nii oleks ka minuga! Päriselt, mitte ainult kujutluses.

Ees on Vaikne Nädal. Tänavu on see teisiti kui muidu igal aastal. Kirikuuksed on vaid praokil nagu tänagi – kes väga igatseb, tohib tulla kirikusse vaikseks palveks.

Me oleme üksteisega vaimselt nähtamatult seotud. Praegune koroonakriisi aeg näitab, kui habras on inimene. Surm puudutab nii mõndagi meist väga lähedalt. Kõik see teeb kummaliselt ärevaks kogu ühiskonna.

Me kardame elusolenditena surma kui protsessi, aga inimestena me kardame ka seda, mis suremisele järgneb. Surra tuleb ükskord nagunii, aga kristlase küsimus on, kas üksi või koos Jeesusega. Teised peavad alati jääma surijast maha ja surma väravatest tuleb läbi minna üksi. Päris üksi. Aga kui me oleme koos Jeesusega elanud, püüdnud Temast kinni hoida, siis tohime oodata, et Tema hoiab kinni meist, kui kõik kustub. Viib läbi surmaöö ülestõusmise hommiku kirjeldamatusse kirkusesse.

Mu armas õde Maarja saatis mulle paar päeva tagasi lohutuseks ja julgustuseks ühe PEETER SINGI luuletuse:

Ühel hommikul kaob udu,
ülimaiselt on kirgas ilm.
Ühel hommikul meri nii selge
ja midagi uut näeb silm.

Nüüd ma rannal veel seisan ja vaatan –
lained mänglevad kividel.
Salaaimus on hinges ja ootan
kuna, kuidas ma teele läen. 

Mitu sõpra läind udu taha –
üle vete viis parvemees.
Kajak lendab ja merel on udu,
nukrust, leina on pilvedes.

Ühel hommikul udu kaob
ja ligineb rannale paat.
Siis nad ütlevad: „Päike vaob.“
Ei, hommik on jõudunud, vaat!

Ühel hommikul saan pidurõivad,
ranna leetel jääb argirüü.
Selle mullasse matta võivad –
tupest liblik ju väljus nüüd.

Ühel hommikul kaob udu,
ülimaiselt on kirgas ilm.
Päiksepärjas siis näen ma Teda,
keda unes vaid näinud silm.

Palvetagem! Issand Jeesus Kristus, Sina oled meie eest surnud, et surma oda katki murda! Anna julgust uskuda, et Sina saadad meid me maisel teel ning võtad selle lõpul ise vastu! Aamen.