Jeesus ütles: „Ja söömaaja tunnil läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: „Tulge, sest kõik on juba valmis!“ (Lk 14:17).
Tema kutsub mind! Teate, see on ime!
Tema kutsub mind! Ja mitte selleks, et mulle meelde tuletada, kui palju on seda, milles olen eksinud, mida kõike olen tegemata ja ütlemata jätnud. Kuidas olen aega, Tema imelist kingitust, mõttetustega surnuks löönud. Ei sõnagi sellest. Pole pilku, mis naelutaks seisma, tõmbama selga küüru. Tema kutsub, öeldes et kõik on juba valmis – ka mulle.
Kuulsin, et paljud nendest, keda kutsuti enne mind, ei läinud. Neil oli tähtsamat teha, vabandasid end välja. Ikka leiab ju seda, mida kõike peaks tegema, enne kui lähed pidulauda – kui üldse lähed.
Kuid teate, minulgi on probleem – mina ei ole sellega harjunud, et keegi minu jaoks kõik valmis seab. Ikka tahaks ise kõik ära teha, vähemalt kaasa aidata, midagi teha, ja kui kõik ongi minu jaoks kusagil valmis olnud, siis tean, et hiljem tuleb selle eest maksta. Tema aga ütleb mulle, et kõik on juba makstud. Ristipuul. Et ka minu eest on antud elu, selleks et minagi võiksin elada, elada igavesti, vaatamata sellele, mida olen valesti teinud ja öelnud, mida head olen tegemata, ütlemata jätnud. Minul on vaja vaid Tema kutse vastu võtta ja tulla.
Loomulikult ma tahaksin ka nüüd midagi enda poolt teha. Kas või väikese kingituse, lilleõie. Ma ei ole harjunud tulema tühjade kätega, kui keegi on mind oodates vaeva näinud.
Kuid siis äkki ma taipan, et seda, mida Tema on minu jaoks teinud, on nii lõpmata palju ja et kõik, mis minus ja minul on sellist, mida võiksin Temale kinkida, on Tema oma, Tema kingitus mulle. Saan vaid tänades tulla ja vastu võtta seda, mis on arm – puhas arm armu laualt. Saan uskuda, et kui olen selle vastu võtnud, hakkab see minus toimima, muudab mind armuliseks oma võlglaste vastu, aitab andestada neile, kes on minu vastu eksinud.
Esimesel armulaual ei jaganud Jeesus armu õigetele, laitmatult plekitutele, piinlikult puhastele. Tema kõrval pole mitte keegi eksimatu ja laitmatult puhas. Need, kes endast nii arvavad, Tema kutset ei kuule. Ja kui ka kuulevad, siis leiavad vabandusi. Mõned neist on valmis minema, aga kui näevad teiste minejate hulgas neid, kes nende meelest pole piisavalt väärikad, pööravad nad enne pidulauda tagasi. Arsti ei vaja need, kes end terveteks arvavad ja teistele lahkesti diagnoose panevad. Selliste pärast Tema ei tulnud. Jumalat pole end jumalaks pidavatele vaja. Tema tahab tervendada neid, kes on haiged, parandada neid, kes on katki, andestada neile, kes tunnevad, et on süüdi.
Täna on Suur Neljapäev – Püha Õhtusöömaaja algust meenutav päev. Veel kõlab muusika. Loen seda mõtisklust ja mõtlen oma mõtteid. Peagi loen koos teistega selle palve, mille kord Jeesus oma jüngritele õpetas – palve, milles pöördume Jumala kui oma Taevase Isa poole. Seejärel ütleb õpetaja mulle ja kõigile meile õnnistussõnad ja me saame siit Jumalakojast minna. Kuid on ka teine võimalus. Saame jääda ja kuulda peagi kutset: „Tulge, sest kõik on valmis.“ Saame minna ja uskuda, et Tema ei lükka meid tagasi. Kõik on valmis. Meile. Ka mulle. See on ime.
PALVE: Issand, tänu, et sa kutsud ka mind ja et ka mulle on kõik valmis – kogu arm, halastus, andestus –, mitte natuke näpuotsast, näo järgi – mõnele rohkem, mõnele vähem. Kõigile kutsutuile on nii palju, kui keegi suudab vastu võtta, nii palju, kui on ruumi hinges, südames ja peas Sinule, Sinu otsatule armule. Aita mul seda mõista ja valada tühjaks anum, millesse Sina tahad valada oma imelist armu.
