Jeesus rääkis neile ka mõistujutu: „Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutles endamisi: „Mis ma võtan teha? Mul ei ole ju kohta, kuhu oma vilja koguda!“ Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: „Hing, sul on tagavaraks palju häid asju mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!“ Jumal aga ütles talle: „Tobu! Selsamal ööl nõutakse sinult tagasi su hing! Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?“ Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas“ (Lk 12:16–21).
See tekst on üks lõikustänupüha tekstidest ning seetõttu olen pidanud ta üle jutlustama palju kordi. Tundes ebamugavat dissonantsi: kirikusse ollakse kogunenud Jumalat tänama saagi eest. Jah, see ei ole selline roog, nagu iisraeli lastel oli kõrbes manna, mida sai iga päev oma jao ning mida ei tohtinudki varuda, välja arvatud hingamispäeva eel. Aga meie ei saa elada sel kombel peost suhu, meil peavad olema sahvrid ja keldrid ja aidad. Ja kui neid ei ole enam igal perel, kui toit tuuakse supermarketist, siis peab nendel olema mingi ladu ja varud.
Kui võtame selle rikka mehe, kelle põllud olid ohtralt vilja kandnud, siis peame küsima: mida ta tegi valesti? Kas see, et ta rõõmustas uute suurte täis aitade üle, on kurjast? Kas ta oleks pidanud saagi vaestele jagama?
Jah, see on selgelt evangelist Luuka mõte. Kui võrrelda evangeeliume, siis on tema väga selgelt vaeste poolel ja rikaste vastu. Ainult temal on laused: „Häda teile, rikkaile, sest teil on oma lohutus juba käes! Häda teile, kes te nüüd olete täissöönud, sest teie saate nälgida!“ (Lk 6:24j).
Luukas kirjeldab Jeruusalemma algkoguduse elu: „Kõik usklikud aga olid üheskoos ja kõik oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele seda mööda, kuidas keegi vajas“ (Ap 2:44j). Paraku tõusis varsti nurin, et mõnele lesele – kuidas ülejäänud oma toidu said, me ei tea – antakse igapäevases abiandmises ühiskatlast suurem kulbitäis kui teistele (Ap 6:1jj). Haniase ja Safiira katse pärast omandi mahamüümist muist raha endale jätta lõppes surmanuhtlusega (Ap 5:1–11). Ja apostel Paulus peab oma rajatud kogudustelt korjama andamit „vaestele Jeruusalemma pühade seas“ (Rm 15:26; vt ka 2Kr 8 ja 9 ptk).
Selles maailmas ei ole võimalik ilma külvi ja lõikuseta, ilma saaki kogumata. Jah, on olnud kerjusmunki, keda toideti. Aga kui munkade arv kasvas, ei jäänud üle muud, kui rajada kloostrite juurde aiandid ja muu majandus. Nii et armuandide asemel võidi ise olla püsivalt abi jagajad. Mõndagi on meie esiisad tsistertslaste kloostritest üle võtnud.
Kui vaatame mõistujutu konteksti, siis sellele eelneb, et keegi rahva seast ütles Jeesusele: „Rabi, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!“ Jeesus aga ütles talle: „Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?“ Ja Ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoidke end igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei tule kellelegi elu sellest, mis tal on!“ (Lk 12:13–15).
Iga rabi oleks ära kuulanud kaebuse ning teise venna seletuse ja langetanud siis erapooletu otsuse. See oli rabide üsna igapäevane tegevus – olla kohtunikuks tsiviilhagides. Aga Jeesus keeldub. Miks? Kas Ta ei võinuks öelda nooremale vennale: ära aja õigust ja oma osa taga? Aga Tema räägib hoopis selle loo.
Tunnistan, et ma ei saa päriselt aru, mida me siis peaksime tegema. Nii ei ole ju ainult rikkuritega, vaid meie kõigi vara, olgu seda vähem või rohkem, jääb meist maha sel ööl, kui me hing tagasi nõutatakse. Kellele jääb see, mis me oleme soetanud? Heal juhul lastele ja lastelastele. Ja see ei tohiks ju olla sündsusetu motiiv. Kui oled neile elu andnud, eks sa oled siis kohustatud nende eest ka hoolt kandma, ja eriti siis, kui nad on veel väetid?
Tuleb meelde üks juudi lugu. Kui jõukas Iisak on surnud, kogunevad kõik sugulased teada saama, mida ta oma testamendis ütleb. Seal on: „Olles täie mõistuse juures ning teades, et ma ei saa midagi kaasa võtta, olen ise kõik oma varanduse läbi löönud.“ Omast kohast loogiline. Nagu anekdootidega ikka, on selles mõte sees. Aga see ei ole enam anekdoot, vaid omal ajal sageli juhtunud, et kogu oma varandus pärandati mõnele kirikule. Või vaeste hoolekandele. „Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks. Tehke enesele kulunematud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas, sest kus teie aare on, seal on ka teie süda“ (Lk 12:33j).
Kas ei ole aga nii, et just isikliku hingeõndsuse sihiks seadmine võib jätta taevariigi ukse taha hambaid kiristama? Paulus hoiatab: „Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, ei saavutaks ma midagi“ (1K 13:3). Tühja sellest maisest varast, mis nagunii maha jääb. Küsimus on: kust ma saan armastust, kui mul seda ei ole?
Mul on tunne, et Jeesuse tähendamissõnad on enamat kui lihtsalt mõne moraalilause näitlikustamised. Et nende üle tuleb järele mõtelda. Loodan, et see Jeesuse mõistujutt on nagu zenbudistlik koan. Koan näib algul absurdne, aga mõttemõlgutamisel võib tuua meele virgumise.
PALVETAGEM! Suur Jumal, me täname Sind tänase päeva eest! Oleme võinud unest ärgata ning tervis on selline, et saime tulla vaikseks harduse hetkeks Sinu kotta. Me täname Sind, et me ei pea olema täna tühja kõhuga, et Sina annad jätku ning õnnistust me igapäevasele leivale! Me oleme kuulnud Su kutset ja tahaksime pärida igavese elu. Aga me teame, kui kitsas on värav ja ahtake tee, mis viib ellu, ja kui pisut on neid, kes selle leiavad. Oh Issand, heida armu! Issand, halasta! Aamen.
