Js 40:9, 10, 31: „Vaata, teie Jumal!“ Vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt. Kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: Nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi. Aamen.
Artur Alliksaar küsis kord:
Mistarvis tiivad anti lindudele?
Kust alguse sai hinge lendutung?
Kas meie teame vastust? Kas tunneme lendamise tungi? Paljud on väga väsinud. Kas see on vaid kevadväsimus? Vaevalt. Liiga palju on muutumist, harjumuspärasest väljasundimist, piiramist, hirmutamist, selgusetust.
Ühes karmis laulus öeldakse: „Hommikul siis selgitame, kes meist on õige eestlane.“ Tundub, et praegune aeg selgitab, kes meist on õige kristlane – kellel on kriitilistes aegades kandvad usutiivad.
Hilise linnu väsinud tiivad riivavad merd.
(Taas Alliksaar.)
On neid, kelle usutiivad väsivad, ja neid, kellel nad kannavad.
Ülestõusnud Kristus kohtub korduvalt oma väsinud, kurbade, hirmunud järgijatega. Ta kohtub nendega, saadab eemalolijatele julgustavaid sõnumeid, tuleb nende juurde, ilmutab ennast, julgustab ja kinnitab neid, tõstab nad üles ja temaga kohtunute väsinud tiivad ei riiva enam merd. Nad tõusevad hämmastavatesse kõrgustesse. Sünnib see, mida Jumal on kord läbi prohvet Jesaja öelnud: „Trööstige, trööstige minu rahvast,“ ütleb teie Jumal. „Rääkige Jeruusalemma meele järgi ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud.“ „Vaata, teie Jumal!“ Vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ja tema käsivars valitseb. Vaata, temaga koos on te palk ja tema ees on teie töötasu. Otsekui karjane hoiab ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles, talutab imetajaid lambaid.
Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud? Igavene Jumal, Issand, on maailma äärte Looja; tema ei väsi ega tüdi, tema mõistus on uurimatu. Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.“ (Js 40 valitud salmid).
Väsimatu ja tüdimatu Jumal annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu, annab neile väsinutele, kes ootavad teda, loodavad tema peale, uut rammu, nad ei tüdi joostes ega väsi käies, hirmutamine ei halva neid.
Taas meenub see üksik särasilmne vana naine, kes ühes ETV saates rääkis oma üksijäämisest ja üksinda elamisest suures maakodus. Ta oli astmahaige, kuid leidlik. Näitas, kuidas ta saab puud tuppa ja kõik muud rasked maatööd tehtud. Lõpuks teatas: „Mu elu on raske, aga rõõmus. Ma elan siin üksi, aga ma ei ole siin üksi. Mul on Jumal.“ Jah, kui sa tead, et isegi üksi olles ei ole sa iialgi üksi, kui usud, et ülestõusnud Kristus ei jäta Sind iial, siis võib Sinugi elu olla sel keerulisel ajal raske, aga rõõmus ja lootusrikas.
Mistarvis tiivad anti lindudele?
Kust alguse sai hinge lendutung?
Tiivad on antud lendamiseks. Hinge lendutungi asetas meisse meie ja meie hingede Looja – Tema, kes kutsub kõiki: „Tulge tagasi, inimeselapsed! Teie õige koht, teie tõeline kodu on taevas!“ Ja ka siis, kui oleme nagu väsinud linnud, kelle tiivad ei kanna, ei jäta meie ja meie hinge Looja meid vee kohale elumuredesse uppuma.
Jeesuse ülestõusmise järgi tõusid ka tema järgijad. Nad said uue ja hämmastava jõu. Nad jäid ka muredes kokku.
Me oleme trobikond linde,
mis moodustab ühise rinde.
Ei roomajad aima kui kena,
on lennelda parvedena.
On tugev me tiibade tuhin,
laul kihutab ees ja meid juhib.
Ei roomajad hooma kui kena
on tiirelda vabadena.
Ei tunne me hirmu, ei häbi
ka taevastest tungides läbi.
Kust roomajad teaksid, kui kena
on tõusta meil uljatena.
Me punume põnevaid pesi
ja nendime tasakesi:
„Ei roomajad adu, kui kenad
on linnud, kel hinges on kevad.“
(Loomulikult taas Artur Alliksaar.)
Siin ehk ongi vastus küsimusele, miks mõnede tiivad sel keerulisel ja pingelisel ajal kannavad ja mõnedel mitte. Mõnel on hinges kevad, tunneb ülestõusnu, surmaltki väe võtnu lendutõstvat väge endas. Teised püüavad ikka ise, omaenese jõust ja tarkusest hakkama saada. Paljud meie esivanemad, kes läksid läbi tõeliste kannatuste, hirmsate hirmutamiste, elasid üle vangilaagrite, küüditamiste, kodu ja varanduse kaotused, lähedaste hukkamised ja palju muud tõeliselt ränkrasket, hirmsat, suutsid ellu ja inimeseks jääda tänu ülestõstvale usule, usaldusele. Nad võisid ka üksijäetuna tunda, et nad ei ole üksi, ka mahasurutuna tunda, et nemad suudavad lennata. Nad ei lasknud end muredel murda, hirmutamistel halvata. Nad ei kartnud ka surma, sest teadsid, et surm ei ütle iial viimast, lõplikku sõna. Selle sõna ütleb Jumal, kes on armastus – Tema, kes ütleb: „Mina elan ja ka teie peate elama!“
Milline aeg on raskem, milline kergem, milline mure on suurem, milline pisem? Kes seda mõõta mõistab. Ka väikene raskus võib murda, tilluke mure võib eluisu hävitada. Iga inimene saab valida, kas ta laseb kevadel kevade oma südamesse, kas ta suvi jääbki vahele, kui soojalt Eestimaalt veel soojemale maale ei saa põgeneda, kui mõni festival ja kontsert jääb ära. Mõned selliste esivanemad käisid Siberis ringi keset talvegi, kevad südames, aina mõtlesid, kuidas teiste eest hoolitseda, teiste elu kergemaks muuta. Neil oli Jumal südames. Nad palusid ennast ja oma armsaid Jumala armastuse hõlma ja teadsid, et selles armastavas hõlmas on ruumi nende kõikide jaoks. Nad teadsid, kes annab jõudu, kes tõstab väsinu üles, aitab lennata ka siis, kui neilt on püütud röövida tiivad. Meiegi võime seda teada, uskudes Kristusesse, kes on vägevam kui valu, suurem kui surm – kõigeväeline ja igavene. Tema ütleb täna ka meile: „Mina elan ja teiegi peate elama!“ Ilusat igavikku igale lugejale!
PALVE: Ülestõusnud, kõigeväeline Issand, kingi meile usku ja usaldust, mis annavad jõu lennata, võta väsimus ja hirm, kingi hingele lennutung. Aita meil end teiste lendajate ligi hoida ja lennata igas päevas pisutki ligemale Sulle, me Lunastaja, armuline Jumal! Aamen.
