See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega, ega pannud neile nende vääratusi arvele ning on andnud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise keelitaks meie kaudu. Me anume Kristuse eest: andke endid lepitada Jumalaga! Tema on teinud patuks meie asemel Selle, kes patust ei teadnud midagi, et meie saaksime Jumala õiguseks Tema varal (2Kr 5:19–21).
Täna, Suurel Reedel, tuletame meelde Jumala Poja Jeesuse Kristuse ristisurma, Tema ohvrit. Tuletame meelde Teda, keda hüütakse Jumala Talleks, kes kandis ära maailma patud. Evangeeliumitekstides, mis kirjeldavad Suure Reede sündmusi, on ära toodud evangelistide kogutud ja kirja pandud erinevate inimeste mälestused Jeesuse elu viimastest tundidest, sellest, kuidas Ta pidi kannatama ja kuidas suri. Need on kohati kaunis võikad kirjeldused – vähemasti nende jaoks, kes ei pea normaalseks vägivalda abitu inimese kallal, nende jaoks, kelle jaoks veri ja vägivald ei tähenda meeldiva adrenaliinilaksu saamist, nende jaoks, kes vägivallast üleküllastunud maailmas suudavad veel märgata teiste valu ja kannatusi, suudavad hoolida ning ohvritele kaasa tunda.
Mulle tundub aga, et Suure Reede ja kogu lunastusloo tegelikule peategelasele oleme sageli üldse unustanud mõelda. Temast kõneldakse Suure Reede sündmuste kajastamisel üldse vähe ja ka siis käsitletakse Teda vaid möödaminnes, otsekui kõrvaltegelasena.
Ma arvan, et enamik nendest, kes täna pühakodadesse on tulnud, on emad-isad, vanaemad-vanaisad. Kas oleme täna Kristuse kannatustele mõtlemise kõrval mõelnud ka Jumala kui isa kannatustele, kes andis oma ainusündinud poja, et Ta risti löödaks? Kes meist on meenutanud Jumala kui isa piinu, kui Ta kummardus üleval taevas oma troonil, et vaadata alla Kolgatale, kus piinati ja tapeti Tema poega? Jeesus ütles kord oma jüngritele, et ei ole olemas suuremat armastust, kui et keegi jätab oma elu oma sõprade eest. Me teame, oleme kuulnud lugusid sellest, et emad on valmis andma oma elu oma laste eest. Aga pole kuulda olnud emadest-isadest, kes oleksid valmis kellegi teise eest ohverdama oma lapse elu. Elu on igaühele armas ja seda pole lihtne ohverdada, kuid mingite eriliste väärtuste või armsate inimeste nimel on see mõeldav. Kui aga keegi ohverdab oma lapse elu, kes on talle kõigist kallim, kallim isegi omaenda elust – eks ole see veelgi suurem armastus? Mis on Jumala silmis nii väärtuslik, et Ta selle nimel oli valmis ohverdama oma poja?
Meie tänane pühakirjatekst ütleb: „See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega, ega pannud neile nende vääratusi arvele. Tema on teinud patuks meie asemel selle, kes patust ei teadnud midagi, et meie saaksime Jumala õiguseks Tema varal.“
Leppimine, rahu ja osaduse taastamine. Küllap me kõik oleme oma elu jooksul kellegagi tülli läinud. Kellegagi, kes on olnud meile väga armas, lähedane, oluline. Tüli rängimaks tagajärjeks lisaks solvumisele, inetute sõnade vahetamisele on see, et tülitsejad üksteisest hingeliselt eemalduvad, ehitavad teineteise vahele otsekui müüri, üle mille siis piilutakse ja heidetakse üksteise pihta sõnapomme. Halvimal juhul on tegemist vaikusemüüriga ja üksteise täieliku ignoreerimisega. Mida kauem selline müür püsib, seda võõramaks ja ükskõiksemaks vaenupooled muutuvad. Halvimal juhul on müür nii kapitaalne, et vaenupooled ei suudagi seda lõhkuda ning kaotavad üksteise ja selle, mis kunagi on nende vahel olnud head ja ilusat, igaveseks.
Nõnda juhtus kunagi ka inimese ja tema Looja, Jumalaga. Inimese sõnakuulmatus, sellest tulenenud valed teod, tema trots Looja vastu tekitas nende vahele võõrdumise müüri. Jumal saab inimeseta hakkama, aga inimene ilma Jumalata? Et konflikt lõpeks, on pooltel vaja leppida. Kes aga peaks alustama, tegema esimese sammu? Jah, kangekaelsel inimlapsel pole just lihtne Jumala ette astuda ja andestust paluda. Kanget kaela saab ju painutada, kuid andekspalumine ja andeksandmine eeldab, et süüdiolev pool mõistab oma eksimust ja lubab seda mitte kunagi enam korrata.
Nõder inimlaps aga on võinud oma kogemuste põhjal veenduda, et ka kõigist püüetest ja headest kavatsustest hoolimata ta ikka ja jälle kordab oma eksimusi. Ta ei suuda alati alistuda Jumala tahtele, ei suuda olla alandlik ega kuulekas. Ta teab, kuidas peaks, teab, mida Jumal temalt ootab, aga ei suuda neid ootusi täita.
Kuidas aga nõnda, patusena, teades oma jõuetust, ennast muuta? Jumala ette astuda? Mida pakkuda Jumalale lepituseks? Katteta lubadusi ennast parandada? Midagi muud inimlapsel paraku kõigeväelisele Jumalale pakkuda pole. Nii alustas leppimist Jumal, tehes oma poja Jeesuse Kristuse maailma, inimeste keskele saatmisega, sammu inimese poole. Kristus oli see, kelle kaudu Jumal kõrvaldas kõik takistused leppimise teel. Lepitus, mille Jumal tegi teoks Kristuses, oli Jumalat ja inimest lahutava tõkke kõrvaldamine selle läbi, et Jumal, nagu ütleb meie kirjakoht, ei pannud neile nende vääratusi arvele. Kristus pandi kandma meie pattude tagajärgi, kandma meie asemel nende eest karistust.
Tema suri meie asemel. Jumal on teinud patuseks meie asemel selle, kes patust ei teadnud midagi, et meie saaksime Jumala õiguseks Tema varal. Jumala õigus, see, mille usklikud tänu Kristuse ohvrisurmale saavad, on õige vahekord Jumalaga, mis annab jõu ikka ja jälle võidelda end vabaks patust, mis meid Jumalast eemale kiskuda püüab, vabaneda ajalikkuse ahelatest, võita surm ning pärida igavene elu.
Lepitus. Rahu ja osadus inimese ja Jumala, loodu ja Looja, kaasloodute vahel. Selle nimel oli Jumal valmis ohvriks tooma oma Poega. Selle nimel lasi Ta toimuda Suure Reede sündmustel. Kas sellel ohvril on olnud mõte, on see ennast õigustanud? Mida mõtleb sellest Jumal täna, vaadates meie peale? Kas meie siin oleme leidnud rahu, rahu oma Jumalaga? Kas oleme leidnud rahu ja osaduse kaasinimestega, nendega, kes käivad oma eluteed meie kõrval?
Jumal mitte ainult ei lepitanud maailma endaga, vaid on ka oma sõnumiviijaid volitanud seda head sõnumit kuulutama. Kuulutama kogu maailmas, igale inimesele. Apostel kirjutab: „Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise keelitaks meie kaudu. Me anume Kristuse eest: „Andke endid lepitada Jumalaga!“ Täna, sellel palvusel, mis toimub eriolukorras, mistõttu vaimulikud, Kristuse käskjalad, koguduse ees kõnelda ei tohi, on Jumala Poeg Jeesus Kristus ise Püha Vaimu läbi ise meie keskel. On Ta ju kord tõotanud: „Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“ (Mt 18:20). Palvevaikuses ütleb Tema ise täna igale meist: „Andke endid lepitada Jumalaga!“
Jumal on teinud sammu meie poole, nüüd on meie kord teha samm Tema poole. Kõik, kes võtavad kuulda kutset meeleparandusele ja usule, saavad ise kogeda Jumalaga leppimise rõõmu. Nad leiavad rahu ja pärivad elu, mis iial otsa ei lõpe. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et tal oleks igavene elu.
Palve: Kõigeväeline Jumal, Taevane Isa. Me täname Sind Sinu armastuse eest, millest suuremat olla ei saa. Me täname Sind Sinu Poja eest, Sinu ohvri eest, mille Sa meie, patuste inimeste eest tõid, et meil oleks lootust. Issand Kristus, me täname Sind Sinu imelise armu eest. Sina kannatasid valu ja alandust. Sina surid meie pattude eest ja avasid meile tee igavesse ellu! Ava meie südamed sellest rõõmu tundma. Täida meid lootuse ja usaldusega! Sinu käes on inimeste südamed. Me palume – valgusta meie südame pimedaid paiku ja aita, et me oma tegude ja tegematajätmistega oma ligimeste ja sellega ka Sinu kannatusi ei suurendaks. Aita meil Sinu tahet ustavalt täita ja Sinu armastamises kasvada. Aita meil võita oma südame kurjus ja hoolimatus. Lase meil kogeda Sinu halastust, abi ja uuendavat väge. Kristus, meie Issand, tänu olgu Sulle igavesti!
/Kasutatud Suure Reede jutlust 2010. aastast/
