Jutlused ja mõtisklused

Jesaja 6:1-8 Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!” Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga. Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.“ Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: „Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.“ Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“ Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“

Kes suudaks kõnelda Kõigeväelisest Kolmainu Jumalast? Loomulikult võib tuua võrdlusi: viidata kolmeharulisele ristikulehele ja rääkida sellest, kuidas leht on üks, aga sellel ühel on kolm haru. Võib kõnelda päikesest – sellest inimesele kättesaamatus kaugusel asuvast hoomamatult suurest tulekerast, ilma milleta poleks elu – ja võrrelda seda Jumal Isaga, kogu universumi loojaga … Ja saab rääkida valgusest, mis jõuab sellest päikesest siia maa peale, nii nagu Jumala Poeg oma Isa juurest siia jõudis ja ütles, et tema on Maailma Valgus ja need, kes Tema valguses oma eluteel rändavad, elavad elusamat elu siin ja jõuavad kord valgusesse, millel ei ole lõppu. Ja sellel päikesel on hämmastavalt palju soojust, mida ta siiagi saadab, nagu saadavad Isa ja Poeg Püha Vaimu, kes oma lohutuse ja juhtimise läbi lohutab, rõõmustab ja juhib neid, kes armastavad Tema läkitajaid. Kuid kes suudaks kõnelda Kolmainu Jumalast arusaadavalt neile, kes enda arvates pole Teda ega Tema tegutsemist kunagi kogenud, kes arvavad, et maailm on sündinud suure pauguga, et inimene ja kõik muu elav siin maailmas on mingi kummalise arengu loogiline tulemus? Samas, kas seda olekski vaja? Jeesus vaikis ega liigutanud lillegi, kui temalt nõuti imetegusid, kui tahetati, et ta tõestaks skeptikutele seda, kes ta on.

Prohvet Jesaja kõneleb sellest, mida tema on näinud – oma isiklikust võimsast kogemusest. Ta nägi Issandat. Hiigelsuures templis, kus oli palju sellist, mida võiks hoolega vaadata, imetleda, nägi tema ainult Issandat ja Tema ingleid – seeraveid. See on ainus koht Piiblis, kus nendest, erilistest inglitest, kõneldakse. Jesaja nägi Issandat istumas templis suurel ja kõrgel aujärjel ja seda, et tema kuue palistused ulatusid templis seinast seina. Ta nägi Jumalat, kes täidab kogu templi ja nägija mõttemaailma. On neid, kes näevad Jumalat kõikjal, ja neid, kes ei näe teda mitte kusagil ega mitte milleski. Üks maailmakuulus teadlane kummardas kord kaua suurel aasal imepisikese imeilusa lille ees ja ütles oma kaaslasele lõpuks vaid ühe lause: „Siin on kindlasti kõndinud Jumal.“ Mõni teine võib vaadata paljusid imelisi paiku, mida nimetatakse maailma imedeks, ja rääkida kõige juhuslikust tekkimisest, paugust, arengust. Me näeme, tajume või tahame näha, tajuda erinevalt.

Loen mõned täna leeritatute mõtted:

Sõites bussiga laupäevasel päeval maale, sattusin ma bussipeatuses oodates vana kiriku ette – kõrge, valge, sümmeetrilise ehitise ette, ja ma vaatasin seda. Ja ma vaatasin inimesi, kes sellest stoiliselt mööda tormasid, olles kinni oma muredes. Ja ma vaatasin seda ehitist ja ma mõtlesin sellele, kuidas inimesed siin palvetamas käivad ja veel rohkem omaenda muredes pead murravad. Ja ma leidsin endas vaid ühe mõtte: see on üks suur ja külm kiviehitis … Aga sellele järgnev hetk oli pärit justkui mõnest armastusfilmist. Pilvekese tagant hakkas paistma päikesekiireke ja maastiku värvide muutuses märkasin ma sellel pildil veel midagi. Kirikuaed oli täis siniseid, valgeid ja kollaseid kevadlilli. Minu ees olev ehitis oli hetkega midagi teist. See oli paik, kus on rahu. Koht, kus tänatakse selle eest, mis on. Ma nägin kolmelapselist peret naerdes kiriku poole sammumas. „Õnnelikkus“ oli sõna, mida enda ees avaneva pildi kirjeldamiseks kasutasin. See oli justkui ideaalne näide sellest, et üks ja seesama asi võib kahest küljest vaadatuna erineda nagu öö ja päev. Selline on ka minu vaade kirikule ja usule. Igaüks näeb seda oma külje alt.

Teine kirjutas: Eile nägin ma kirikut, mis oli täis armastust ja rahu. Olin käinud Jaani kirikus ühel pühapäeval küünalt süütamas. Sisse astudes kuulsin ma ilusat jutlust, aga tol hetkel ei osanud ma veel koos teistega laulda. Kirikus lauldi koos kooriga imelisi laule. Pärast esimest käimist ja küünla süütamist tekkis tunne, et ma sooviksin ka kogudusega ühineda ja ennast ja last ära ristida.

Kolmas mõtiskles: Astudes sisse Tallinna Jaani kirikusse, tundsin enda jalge all soojust ja meeldivalt sõbralikku õhkkonda, mõistsin, et kirikut pole vaja karta, vaid hoopis tundsin, et olen senini paljust ilma jäänud.

Prohvet nägi Issandat istumas templi suurel troonil ja Issanda kohal nägi ta Issanda erilisi ingleid – kuuetiivalisi seeraveid. Kolm paari tiibu ja igal paaril oma ülesanne.

Kahega katsid nad oma palet.

Jumala läheduses olevad seeravid pidid kasutama ühte kolmest lendamiseks mõeldud tiivapaarist oma palge katmiseks. Looja vahetus läheduses võib nii juhtuda. Valgust on enam, kui hämarusega harjunud silmad suudavad taluda.

Kui minult on küsitud, kuidas sai minust keset nõukogude aega ilma kristliku koduta kristlane, olen rääkinud sellest, et ma ei suutnud ühel hetkel enam vastu võtta seda lõputut head ja ilusat, mida ma olin juba väga palju vastu võtnud. Paljud teised oleksid seda ehk nimetanud lihtsalt tavaliseks, normaalseks eluks, saatuseks, teised vedamiseks või õnneks. Mina ei suutnud. Tahtsin teada, kes seda kõike mulle on kinkinud. Jõudsin kummalisi teid pidi Jumalani. Mulle tundub, et Tema tuli mulle poolele teele vastu, sest muidu oleksin uppunud erinevate religioonide ja filosoofiate ookeani. Kuid ma ei ole lakanud imestamast. Hämmastun taas ja taas Jumala imelisest armust, hoolivast ettenägelikkusest, andeksandmisest, halastusest, armastusest. Hämmastun sellest lõputust pillavast rikkusest, mida Ta meile ülevoolavalt jagab. Seisan nagu jahmunud laps õide puhkenud puude ja põõsaste ja selle headuse ees, mida Ta paljudesse inimestesse on asetanud.

Ma ei tea, kuidas on teiega, aga mõnikord avastan mina end sügavalt mõteldes kummalises poosis. Olen sulgenud silmad, langetanud oma pea ja asetanud ühe käe nagu varju oma silmade kohale. Ma ei ole seerav. Mul pole kolme tiivapaari. Sulgen silmad ja katan need käega, kui vajun mõeldes otsekui sügavustesse, olen hämmastunud, tänulik. Olen märganud inimesi ka nii palvetamas – suletud silmad, langetatud pea, käed silmade ees ja aeg-ajalt pead vangutamas. Nii vist seistakse hämmastunult Jumala vägevuse ees. Seeravid katsid Issanda ees ühe tiivapaariga oma palet. Teise tiivapaariga katsid seeravid jalgu.

Nad on Issanda kohal. Nad arvavad, et peavad varjama end Issanda eest.

On inimesi, kes unustavad end, kui sukelduvad mingisse olulisse tegevusse. Nad on täiesti kohal rääkides, mõteldes, suheldes, tööd tehes, armastades. Ilus on selliseid inimesi vaadata – ennastunustavaid.

On teistsuguseid. Mida tahes nad ei teeks, nad ei suuda ennast unustada. Nende jaoks on ülitähtis see, kuidas nemad teistele paistavad, mida teised nendest arvavad. Nad ei suuda süveneda sellesse, mida nad teevad, sest enda eksponeerimine, enda reputatsiooni pärast muretsemine võtab neilt väga palju energiat ja aega. Sellised inimesed on pidevalt mures ka selle pärast, et nende arvates ei hinnata neid piisavalt, vääriliselt. Ja teinegi mure murrab neid pidevalt – nende arvates tunnustatakse teisi ja tavaliselt täiesti valesid inimesi täiesti ebaõiglaselt. Nad aina kaaluvad. Ühele poole asetavad nad enda teod ja vaeva ning teisele teiste oma ja kuna kõike tehes veavad nemad oma suurt ego endaga kaasas, siis nad kulutavadki iga tegu tehes kordades enam kui need, kes enda unustavad. Eks nad siis ka oota väärikat tunnustust. Seeravid varjasid Issanda ees olles ennast. Kas nii teeme ka meie Tema ees seistes? Kui Issanda ees seistes võrdleme oma tegusid, olemist sellega, mida tegi Kristus, siis jääks meil enda varjamiseks ka kolmest tiivapaarist väheks.

Kolmanda tiivapaariga nad lendasid.

Millal meie viimati lendasime või vähemalt lasime oma ilusatel mõtetel, unistustel lendu tõusta? Kuulsin inimest, kes tegeleb uneuuringutega, väitmas midagi ääretult lihtsat. Me ei peaks tund aega enne magamaminekut vaatama ühtegi ekraani. Ta väitis, et see, kui inimesed ei suuda uinuda ja magavad rahutult, võib olla põhjustatud sellest, et inimesed ei suuda ka enne magamaminekut loobuda värelevatest ekraanidest, liikuvatest piltidest. Andrei Makarevitš – väga kaua väga head ja väga heade sõnadega muusikat loonud ja laulnud muusik – ütles hiljuti, et ta teeb kõik endast sõltuva, et mitte vaadata, kuulata negatiivset ja et ta hoiab eemale kollasest meediast, sest see madaldab, kisub maadligi, tekitab tusatuju, viha – kui sellist endasse lased, ei ole sa lennuvõimeline.

Seeravid lendasid Issanda kohal ja hüüdsid võimsa häälega – nii võimsa häälega, et templi uksepiidad vabisesid. Siin kirikus on üks osa liturgias, kus mul on aeg-ajalt tunne, et selle koguduse laulu peale pühakoja uksepiidad värisevad ja lagi tõuseb. Kummalisel kombel algab see samade sõnadega, mida kirjeldab prohvet Jesaja: Ja seeravid hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema  au!“

Kolmekordne püha: püha on Jumal Isa, püha on Kristus, Tema ainusündinud Poeg, ja püha on Jumala vaim – Püha Vaim. Jesaja nägi, kuidas siis, kui seeravid hüüdsid Jumalale kolmekordset kiitust, täitus koda suitsuga. Kõik muu ei ole enam oluline. Ainult Kõigeväeline Jumal. Templi ilu, kuldsed riistad, kõik väline mattub kui udusse. See, kes on kordki kogenud Jumala hämmastavat suurust, armu ja halastust, ei saa enam jääda endiseks. Seda ei saa unustada. Ja ka siis, kui selle juurest põgenetakse, jääb midagi meis seda igatsema. Poolik, elutu olemine ei rahulda enam meid.

Ja siis ütleb prohvet: Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.“

See on paljude otsijate ja nägijate ja kuuljate kogemus – Jumala läheduse tajumine toob patutunnetuse. Valgus, mis meile ja meisse langeb, on nii suur, et me taipame, kui palju on meis võltsi, valet, pattu.

Andrei Makarevitš on laulnud laulu küünlast: Poka ne merknit svet, poka gorit svetša. Kuni valgus ei ole veel kadunud, kuni veel põleb küünal …, seni on meil veel võimalik midagi muuta oma suhtumises Jumalasesse, iseendasse, teistesse, kogu loodusse.

Jesaja ütleb: Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: „Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.“

Süütunne võib olla hävitav, kui me ei leia armulist Jumalat, kui püüame süüd peita, tapva ületöötamise, teiste tänulikkuse äraostmisega ja end kallite asjadega ehtides enda tublidust meeleheitlikult tõestada. On ka teine võimalus. Seista Jumala ees oma patuga, oma söövitava süütundega ja paluda andestust, igatseda halastust ja armu ja meiegi võime kuulda imelisi vabastavaid sõnu: ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud. Seda kuulutati täna ka siin pühakojas kõigile, kes oma pattu kahetsesid: Su süü on andeks antud. Jumal on Sinu patu sulle andeks andnud.

Prohvet, kes on tundnud oma patusust, seda kahetsenud ja kogenud Jumala hämmastavat andeksandi ja armu, kuuleb äkki Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“ Nii küsib Jumal ka täna, siin Tema kojas: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“

Prohvet meenutab, kuidas tema sellele küsimusele vastas: Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“

Kuidas vastad Sina? Parim, mida me oma eluga teha saame, on see, kui anname selle Issanda kätesse, Tema kätesse, kes täidab mitte ainult selle koja, vaid kogu universumi, kõik galaktikad. Tema on meile kinkinud elu, iga silmapilgu selles, ja see, kes on valmis saama Tema poolt läkitatud, hakkab nägema Tema imelist olemasolu peaaegu kõikjal. Kuni on veel valgust, kuni põleb küünal, saame me teha selle otsuse igas päevas, igal ristteel.

Lõpetan ühe täna leeritatu, päralejõudnu mõtetega: „Emme, tule korraks siia!“ kutsub uinumist ootav laps. „Kui sul midagi on vaja, siis tule võta ise,“ hõikan teisest toast vastu. Kostab voodi naginat ja paljaste jalgade paterdamist ning laps jõuab poolele teele ning peatub. „Emme, tule mulle poolele teele vastu, sest see, mida mul on vaja, on tegelikult sulle ka vajalik.“ Tõusen ohates ja jõuan lapseni, kes minu kaela ümbert kinni haarab ja kõvasti kallistades sosistab: „Sa ju tead, emme, et ilma kalli ja musita ei tule head unenäod.“

See hämmastunud ema jätkab oma mõtisklust sõnadega: Meil on tööpäevad ja nädalavahetused. Meil ei ole puhkepäevi. Meil ei ole kalendris teatripäevi, jalutamise päevi, kallistamise päevi, lugemise päevi ega leeripäevi. Me peame ise oma kalendri looma ja sinna oma puuduvate, väga oluliste kildude otsimiseks ruumi tegema. Mõni kild sinu teel võib varasemat noppimist loota ja kohtudes temaga hiljem, võib kellegi hooletu jalg ta juba purustanud olla. Purustatud killustki on abi, aga tema korjamine on palju ettevaatlikum ja aeganõudvam tegevus.

Armsad, me kõik oleme teel ja Püha Kolmainsus, kes täidab kogu universumi, on igale meist ääretult lähedal. Läheme talle poolele teele vastu, sest see on tegelikult ka meile ja just meile väga vajalik. Ilma Temata, lahus Temast ei tule häid unenägusid ega elusamat elu. Veel on see meil võimalik – seni, kuni valgus ei ole veel kadunud, kuni pühakojas ja meie kodus veel põleb küünal. Aamen.

Jeesus vastas talle: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.“ Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.

Paulus kinnitab: Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud. (Jh 14:23–29; Rm 5:5)

Jumala Poeg on tõotanud tulla sinna, kus on armastus – teha eluaseme armastavatesse südametesse. Kui see on nii, kas meil on siis lootust?

Üks meie koguduse liige avastas endale kodu otsides midagi, mis teda ehmatas, kurvaks muutis. Ta käis vaatamas kodusid, mida pangad on müüki pannud. Inimesed on need pangalaenuga ostnud. Nad on saanud endale unistuste kodu ja siis, kui see unistus on täitunud, on selles uues ja ilusas alanud tülid. Väsimus mitmel kohal või ka ühel kohal ületöötamisest, pidev rahapuudus. Pinged, halvasti ütlemised, süüdistamine, lahkuminek, suutmatus kokku leppida selles, kuidas maksta pangalaenu; siis uuest kodust ja sellest, mis sinna on sisse pandud, ilma jäämine.

Jah, õigus on inimesel, kes kord väitis, et elu suurim tragöödia pole mitte see, et inimesed surevad, vaid et nad lakkavad armastamast. Nelipühad kõnelevad sellest, et armastus ja üksteisemõistmine, ühise keele leidmine pole illusioon või kiiresti kaduv reaalsus. Jumalale on kõik võimalik ja neilegi, kes elavad Tema Vaimus.

Elame sellises maailma servas, kus nelipühad langevad imeilusale ajale. Looduse tärkamine, soojus, päikesesära – nii palju on seda, mis rõõmustab, toob tusaselegi naeratuse näole, kingib lootust ja äratab uinunud armastuse. Paljud kipuvad mere äärde, parkidesse ja metsa, vähemalt toast välja – õue. On kevad, milles sünnivad imed, ilusad igatsused ja armastus. Isegi kalmistud on täis taevalindude imelist laulu.

On kevad ja kevadel sünnivad imed. Kuid küllap saab ka kevadel nii, et sulged silmad ja kõrvad ja südame, tõmbad uksed kinni ja kardinad ette, paned klapid pähe või valjuhääldi aknale, põrnitsed helendavaid ekraane, otsid kollasest meediast negatiivseid sõnumeid ja saad kevadest läbi nii, et ei märka, ei kuule, ei taju midagi erilist, ilusat, head. Ja seda, mille üle nuriseda, viriseda, leiab alati. Liiga soe või külm, liiga vähe või liiga palju päikest või vihma ning alati on kellelgi midagi rohkem kui sinul.

Milline on meie kevad? Milline nelipüha? Kas tunneme armastust? Sellist armastust, et ei saa olla kaua eemal, ei saa jätta päevadeks, kuudeks, aastateks Tema kirju lugemata. Ei saa minna magama, ilma et oleksid Temaga rääkinud, Teda tänanud, rääkinud oma rõõmudest ja muredest – Talle, kes sind armastab. Ei saa alustada päeva ilma Temata, võtta rooga ilma Temaga kõnelemata. Ei saa jätta minemata, kui Tema ütleb: „Tule, kõik on valmis – valmis ka sulle.“ Tema ju ootab, tahab jagada sinule parimat – iseennast, oma andestust ja armastust. Kas sa tunned seda? Kas näed pühakirjas armastuse kirju ja palves südame kõnet Temaga, kes armastab sind? Kas seisad Ta ees ikka ja jälle täis hämmastust, et Tema sinust ikka veel hoolib, et ka sinu pärast on Ta andnud kõik, et sinul võiks olla elu – ülevoolavalt elu. Ei – pole mõtet loetleda asju, mida me vajaksime selleks, et olla õnnelikud. Õnnelik on see, kes võtab vastu armastuse – tõelise, sügava, tingimusteta armastuse. Õnnelik saab olla isegi siis, kui oled palju haiget saanud, palju kaotanud, aga tunned, et Tema hoolib, Tema ei tõuka eemale, vaid embab – et oled Tema armastuse hõlmas. Ja pole üldse raske teha seda, mida Tema, kelle piiritut armastust sa koged, Sinult ootab. Sa taipad Ta soove ilma, et oleks vaja kuulda. Pole vaja hoiatust, ähvardust, karme kirjeldusi sellest, mis juhtub siis, kui sa nende käskude vastu eksid. Ei – see ei tähenda, et oleksid eksimatu, et sina ei komista kunagi. Sa komistad ja vahel ka kukud, kuid ajad end püsti, sest tead, et Tema ei tõuka ära, ei kuuluta kadu, vaid annab uue võimaluse. Armastus parandab tiivad, sa muutud kergeks, sest Tema on võtnud süütunde ja koormad ja valab rahu su hinge. Tuleb Tema tuul ja tõstab sind taas lendu.

 Teedy Tüür on öelnud: Kui armastus ei leia ust avatuna, jätab ta ikkagi uksekünnisele lillekimbu.

Igaüks meist võib selle lillekimbu leida. Tuleb vaid avada silmad ja süda ja sa näed, kui palju on meie ümber seda, mis kõneleb sellest, et meid armastatakse. Kui julgeme avada ukse, avada Temale, kes armastab, siis Ta tuleb. Tuleb, et lohutada, et kinkida elule imeline mõte, et armastuses kanda, parandada valusad haavad ja teha terveks tiivad – ja siis saadab Ta tuule, mis kannab kõigest läbi – Jumala armastuse hõlma, igavesti!

Kuid mida teha, et nii võiks ka minuga minna, et Tema saaks tulla, et minus oleks ruumi, Temale? Oleme kui veeklaasid, millesse on valatud head ja halba, seda, mis tervendab, ja seda, mis muudab haigeks. Elu selles maailmas hoiab neid klaase pidevas liikumises ja meile püütakse teha selgeks, et nii see peabki olema – et peamegi pidevalt tormama, ennast takka piitsutama, olema nõudlikud, tegema nii palju, kui jaksame. Kui võtaksime aega, paneksime klaasi seisma, saaks kõik mittevajalik settida klaasi põhja ja vesi muutub selgeks. Tuleb rahu. Ja Jumalal, Tema armastusel ja rahul, on meis siis ruumi. Meil on aega palveteks. Me ei otsi põhjuseid, miks mitte tulla jumalateenistusele, miks mitte teha head, ütelda head, väljendada armastust. Ja head enesest välja valades teeme Talle eneses veel ruumi.

Kas olete kuulnud väljendit „joodikuid kaitseb Jumal“? Millest see on tulnud? Küllap sellest, et kui purjus inimene kukub, ei tõmbu ta kukkudes pingesse ja lõdvaks jäädes võib vigasaamine olla väiksem. See, milliseks muutis Jumala Püha Vaim esimesel nelipühapäeval tuhanded mehed, pani neid näinud inimesi arvama, et nad on purjus.

Jumala Püha Vaimu toime võib olla see, et me ei kuluta enam suurt osa oma energiast pingesolemisele ja me ei riku enam paljusid asju ära. Me hakkame Jumalat usaldama. Me hakkame uskuma, et kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad. Me ei imesta enam selle üle, et paljud inimesed on muutlikud nagu aprillikuu ilm. Me ei karda neid muutlikke inimesi, sest me teame, et Tema, kes on Armastus, ei muutu ja Tema ütleb alati viimase sõna. Me saame ja võime Teda usaldada. Me laseme lõdvaks nagu armastust kogevad lapsed ning paljud asjad ja olukorrad meie elus ja meie ümber hakkavad kuidagi iseenesest laabuma. Ja meie mälugi terveneb – meile tuleb meelde see, mis oluline – Jumal saab meid juhatada, Tema sõnad tulevad meile meelde. Ja me ei muretse enam nii palju kui enne, sest taipame, et Tema, kes on loonud taevad ja maa, kannab hoolt meie eest. Tema ei jäta meid vaeslasteks. Tema igatseb, et me saaksime nendeks, kelles on Tema jaoks ruumi. Ja Tema annab meile rahu. Mitte nii, nagu annab maailm, kes andes määrab alati ka hinna. Jumal lihtsalt annab ja meie osa on see lihtsalt vastu võtta. Maailm ei anna midagi tasuta. Jumal annab. Paljud on Tema imelist rahu ja lohutust kogenud. Ka siin, selles kirikus, ja tasapisi on Ta siit kaasa tulnud – ka meie argipäevadesse. See sünnib siis, kui suudame usaldada Jumala headust ja nõustume Tema tahtega. Siis saavutame tasakaalu – loodu harmoonia oma Loojaga.

Kust tuleb meie rahutus? Ebakindlusest ja hirmust. Rahu ei mahu hirmu täis südametesse. Rahu ei mahu ka kadeduse kõrvale. Kuid rahu jaoks on veel kaks kummalist takistust. Need on vihkamine ja andeksandmatus. Kas olete tähele pannud, et me ei kaota oma rahu mitte siis, kui meid ilma põhjuseta vihatakse, vaid siis, kui meie tunneme kellegi vastu viha ega suuda andestada? See avab ukse rahutusele, mis võib muutuda hävitavaks tormiks – sellest saavad alguse ka paljud rasked haigused. Küllap just seepärast soovitas Jeesus meil armastada oma vaenlasi ja andestada oma võlglastele.

Head kirikulised. Ilusat nelipüha meile kõigile! Palugem täna Jumalat, et Ta kasvataks meie usku, usaldust ja armastust. Palugem Tema Vaimu juhtimist ja Tema rahu.

Tegelikult on see ime, et Jumal tahab tulla meisse ja täita meid oma armastuse ja rahuga. Ja seegi, et Tema tahab meid meie kurbuses lohutada. Pole midagi suuremat, mille poole oleks meil mõtet püüelda, ja vähemat ei ole mõtet igatseda. Oodakem siis tuult, mis tõstaks meid lendu – kõrgemale kõigest, milles kaotame armastust, jõu andestada ja andestust paluda, milles kaotame rahu ja unustame, et elu on elamiseks – kogu südamest elamiseks, elusama elu elamiseks.

16.05.2016 Tallinna Jaani kirikus

Ja Jeesus ütles neile: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka. Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.“ Kui Issand [Jeesus] oli nendega rääkinud, võeti ta üles taevasse ja ta istus Jumala paremale käele. Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega. (Markuse 16:14–20)

Tema läks ära. Võeti üles taevasse. Meie kuuleme sellist lauset ja võib-olla noogutame mõistvalt, mõeldes et Jumala jaoks pole midagi võimatu. Kui ütlesime ka täna, tunnistades oma usku apostliku usutunnistuse sõnadega, et usume kõigeväelisesse Jumalasse, taeva ja maa loojasse, siis kuidas saaksime ütelda, et kõigeväeline küll, aga Tema Poja neitsistsünd ja taevassevõtmine on ka kõigeväelisele võimatu? Kuid kuidas saab lihtsalt minema minna ja jätta kõik need, kes on loobunud oma igapäevasest kindlustatud elust ja tööst, jätnud oma kodud, küla, linna, sõbrad, perekonnad, selleks et olla tema õpilased? Ja nüüd, vaid kolm aastat hiljem nende juurest nii minema minna!

Kõige hullem oli see, et esmalt ei teinud Ta mitte midagi selleks, et pääseda, kui oli teada, et Teda tahetakse kinni võtta ja hukata. Ta oleks võinud põgeneda. Nemad, tema õpilased, oleksid tulnud koos temaga. Kasvõi maailma lõppu. Temaga ei oleks nad mitte kusagil hätta jäänud. See, kes võib kõndida mööda vett, vaigistada tormi, toita mõne palaga tuhandeid, tervendada haigeid ja üles äratada surnuid, saab igal pool ja igas olukorras hakkama ning on kindel, et Tema ei jäta omasid hätta. Aga siis selgus, et Tema ei tahtnudki siin enam hakkama saada. Ta lasi ennast kinni võtta, peksta, alandada, hukata. Ta palus ristil, et Tema taevane Isa andestaks neile, kes Temaga kõike seda jubedust tegid, sest nemad ei teadvat, mida nad teevad. Ja siis oli Ta täiesti surnud. See oli reedene reaalsus ja selles ei kahelnud keegi.

Aga juba pühapäeval hakati kõnelema sellest, et Ta on üles tõusnud. Tasapisi hakkasid seda uskuma ka Tema lähimad jüngrid. Nelikümmend päeva võtab see aega. Kuid siis annab Ta neile hämmastava ülesande: minna kõike maailma kogu loodule kuulutama rõõmusõnumit, ja laseb end kohe seejärel ülesse taevasse tõmmata. Kuidas nii! See pole aus! Anda selline ülesanne ja ise minema minna! Nad nägid, kuidas Ta ülesse võeti. Kes muu kui Jumal Ta sinna võttis. Seal Ta siis nüüd istub, oma Isa paremal käel, aga meie peame siin olema. Kes vaigistab nüüd laineid, kui me elumerel tormi kätte satume? Kust võtame meie leiba ja kala kõigi nende näljaste toitmiseks, kes vajavad meie abi? Mida teeme meie nende haigetega, kes vaatavad anuvate silmadega meie peale, loodavad, et kui me Tema õpilased oleme, siis äkki suudame ka meie neid aidata, nii nagu Tema seda suutis? Seda on liiga palju! Me oleme vaid inimesed!

Kuid mõtleme hetkeks sellele, mis on vahepeal maailmas toimunud. Pärast seda, kui Tema oli võetud üles taevasse ja käputäis Tema õpilasi jäi Tema hämmastavaid ülesandeid täitma. Neid, kes alustasid, oli 12. Tegelikult veidi enam, lisaks olid ka naised, kes olid tema ustavad järgijad. Kuid ikkagi oli neid väga vähe. Minna sellise hulgaga kõike maailma ja kuulutada rõõmusõnumit kogu loodule!

Kui vaadata sellele, kui palju on praegu selles maailmas neid, kellele on kuulutatud evangeeliumit, või ainult nendele, kes on nüüd selles maailmas ristitud, siis on neid vähemalt miljard. Läbi kahe tuhande aasta kordades enam. Kes suudaks tänapäeval kokku lugeda kõik selle maailma pühakojad? Kes oskaks öelda, kui palju kunstiteoseid – ka sügavilusat muusikat – on loodud Jumala Sõnast inspireerituna? Seda kõike on enam, kui inimsilmaga suudaks keegi taevatähti kokku lugeda.

Kas inimkond oleks olnud n-ö jätkusuutlik, kui suurem osa maailmast ei oleks saanud ristiinimesteks ja püüdnud elada nende seaduste järgi, mida Tema oli õpetanud? Tõsi, ka ristiinimesed, ka kristlikud riigid, suured ja väikesed kirikud pole sageli tahtnud elada Tema armastusekäsu järgi. Usku on peale surutud. Neid, kes pole tahtnud vastu võtta, on isegi hävitatud. Loomulikult on tehtud ka väga palju suuri ja väiksemaid vigu, aga seda enam on ime, kuidas see hämmastavalt suur ülesanne, mida käputäis ekslikke inimesi on kord 2000 aastat tagasi üles tõusnud ja peagi taevasse tõusvalt Jumala Pojalt saanud, on kandnud nii lõpmata palju ilusat vilja. Kui see oleks vaid inimestest sõltunud, ei oleks selline tulemus võimalik. See, kes tõusis surmast ellu ja võeti ülesse taevasse; see, kes istub oma Isa paremal käel, ei andnud vaid hämmastavat ülesannet. Ta andis ka hämmastava tõotuse – Ta lubas olla Tema ülesande täitjatega iga päev, iga hetk kõiges ja kõikjal – maailma ajastu otsani –, kuni ülesanne on täidetud. Ta tõotas seda kõigile, kes on ristitud ja usuvad. Ta lubas nad päästa, vabastada kõigist kammitsatest, mis ei lase inimesel Tema ülesannet täita. Kristuse nimel suudavad nad seda, mida inimene ilma kõigeväelise Jumalata ei suuda.

Seda kõike, millest Ta kõneles, ei anta kõigile korraga, ja seda ei anta selleks, et võiksime korraldada demonstratsioonesinemisi. Tuleb meelde, kuidas Eesti Vabariigi algusaastatel oli üks usumees palunud linnalt luba korraldada rahvale usudemonstratsioon. Ta teatas, et hüppab tuletõrjemaja tornist ilma viga saamata alla. Linnaametnikud olid sellise taotlusega hädas. Lõpuks leidis keegi nutikas lahenduse. Mehele anti allahüppamiseks luba, kui ta esmalt hüppab üles. Demonstratsioonesinemine jäi ära.

Jeesus annab oma jüngritele – igale ristiinimesele – ülesande kuulutada evangeeliumit, rõõmusõnumit kõikjal kogu loodule ja ta lubab, et Ta varustab need, kes seda ülesannet täidavad, oma väe ja kaitsega. Kuuleme veel, kuidas see lõik lõppes: Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega. Kui me evangeeliumit kuulutades ise usume sellesse, mida me kuulutame, siis Jumal ei jäta meid. Seda ülesannet täites ei ole me iialgi üksi. Jumal ei tõusnud sellest ohtlikust maailmast, ettearvamatute inimeste juurest taevasse, ohutusse kaugusesse. Ta läks, et jääda läbi oma Vaimu kõigiga, kes Temasse usuvad, Tema tahet tahavad täita iga päev kuni maailma ajastu otsani. Nii kaugel, kuid siiski nii lähedal – meil on selline Jumal!

Üks inimene otsis tarkust. Talle räägiti erakust, kes on vaga ja tark. Ta tõusis mäele ja leidis sealt selle üksi elava vana ja targa inimese. Kui ta vanale targale oli kõnelenud, mida ta tema juurest oli tulnud otsima, ütles tark temale vaid ühe lause: Ära kunagi unusta, et sa ei ole iialgi üksi.

See on ka taevaminemispüha tarkus. Jumal ei ole meid maha jätnud. Temasse uskudes, Teda usaldades, Tema tahet täites ja isegi siis, kui me aeg-ajalt eksime, ei ole me iialgi üksi. Taevas, kuhu ülestõusnu võeti, ei ole mingi meist lõpmatus kauguses asuv sfäär. Taevas on kõikjal meie kohal ja ümber. Mäletate, mida ütles kord Vana Testamendi laulik:

Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad. Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe – sina, Issand, tead selle kõik ära. Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu. Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni.Ja kui ma ütleksin: „Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!”, siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus.

Taevassevõetu on kõikjalevõetu. Nelipüha ja lõpmata palju sellele järgnevat on seda läbi kahe tuhande aasta tõestanud. Kuid see kõik ei toimu automaatselt, meie tahtest ja tegevusest sõltumata. Nii nagu ei piisa vaid ristimisest. Jumal ootab ka inimese osa – sinu ja minu osa, meie usku ja usust tulenevaid tegusid. Jumal läkitab kuulutama rõõmusõnumit sellest, et Ta on meid lunastanud, murdnud patu ja surma väe, kuid inimene peab tegema otsuse, kas see kuulutus vastu võtta või eemale lükata. Ja seda otsust saame me teha taas ja taas – igas päevas, oma elu jooksul tuhandetel ristteedel seistes.

Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, see mõistetakse hukka. Ristimine saab olla vaid kord elus. Usk vajab pidevat uuendamist.

Nii nagu on öelnud Osvald Tärk: „Evangeeliumi kuulutus ei mõju automaatselt, vaid kuulaja peab seda teadlikult ja tahtlikult vastu võtma. Jumal käitub inimesega kui inimesega. Kui tahame kivi päästa porist ja asetada teda kaunisse müüri, siis piisab füüsilisest jõust. Kivilt ei ole vaja nõusolekut saada. Kui aga tahame kadunud poega päästa näljast ja moraalsest laostumisest, et teda isakodusse tagasi tuua, ei piisa füüsilisest jõust. Kui teda sunniviisiliselt tagasi tuuagi, siis läheb ta esimesel võimalusel jälle minema. Jumal on andnud inimesele vaba valiku võime ja seda on ta kohustatud kasutama ka evangeeliumisse uskumisel.“

Taevassevõetu on meile kinkinud imelise võimaluse – elada juba siin taevaaluses koos temaga nagu taeva eeskojas ja jõuda läbi ristimise ja usu lõputusse taevasse – taevakuningriiki. See on hämmastav arm. Meiegi võime sellest osa saada. Täna, homme ja igavesti.

Meidki on taevassevõetu läkitanud kuulutama rõõmusõnumit. Ka meiega on Ta tõotanud olla, kui tema ülesannet täidame. Me pole iialgi üksi. Aamen.

Prohvet ütleb: Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust, kõige selle pärast, mida Issand meile on osutanud, ja suurt headust Iisraeli soo vastu, mida ta neile on osutanud oma halastuse ja suure helduse pärast. Sest ta ütles: „Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust.“ Ja ta tuli neile päästjaks. Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil. (Jes 63:7–9)

Kunagi ma pidin müüma oma korraliku fotoaparaadi. Olin kurb, et teisiti ei olnud enam võimalik, aga veel kurvemaks sain siis, kui kutseline fotograaf, kes selle minult ostis, näitas, millised võimalused sellel aparaadil olid – olid kogu aeg olnud, ka siis, kui see oli olnud mitu aastat minu oma. Mina ei olnud neid kasutanud. Ma lihtsalt ei teadnud! Tegelikult vist lihtsalt ei olnud viitsinud neid omale selgeks teha. Minu pildistatud pildid oleksid võinud olla palju paremad, kui oleksin teadnud, oleksin osanud kasutada pooltki selle aparaadi võimalustest. Mul oli häbi ja kahju.

(I Ms 22:1–18) Pärast neid sündmusi pani Jumal Aabrahami proovile ning ütles temale: „Aabraham!“ Ja ta vastas: „Siin ma olen!“ Ja tema ütles: „Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!“ Ja Aabraham tõusis hommikul vara, saduldas oma eesli, võttis enesega kaasa kaks noort meest ja oma poja Iisaki, lõhkus põletusohvri puud, seadis minekule ja läks paika, millest Jumal temale oli rääkinud. Kolmandal päeval tõstis Aabraham oma silmad üles ja nägi seda paika kaugelt. Ja Aabraham ütles oma noortele meestele: „Jääge teie eesliga siia! Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde.“ Ja Aabraham võttis põletusohvri puud, pani need oma pojale Iisakile õlale, võttis enda kätte tule ja noa ning mõlemad läksid üheskoos. Ja Iisak rääkis oma isa Aabrahamiga ning ütles: „Isa!“ Ja tema vastas: „Siin ma olen, mu poeg!“ Siis ta ütles: „Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?“ Ja Aabraham vastas: „Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!“ Nõnda läksid mõlemad üheskoos. Ja kui nad jõudsid paika, millest Jumal temale oli rääkinud, ehitas Aabraham sinna altari, ladus puud, sidus kinni oma poja Iisaki ja pani ta altarile puude peale. Ja Aabraham sirutas käe ja võttis noa, et tappa oma poeg. Aga Issanda ingel hüüdis teda taevast ja ütles: „Aabraham, Aabraham!“ Ja tema vastas: „Siin ma olen!“ Siis ta ütles: „Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainsat poega!“ Ja Aabraham tõstis oma silmad üles, vaatas, ja ennäe, üks jäär oli rägastikus sarvipidi kinni. Ja Aabraham läks ning võttis jäära ja ohverdas selle põletusohvriks oma poja asemel. Ja Aabraham pani sellele paigale nimeks „Issand näeb“. Seepärast öeldakse tänapäevalgi: „Issanda mäel ta näitab end.“ Ja Issanda ingel hüüdis Aabrahami teist korda taevast ning ütles temale: „Ma vannun iseenese juures, ütleb Issand: sellepärast et sa seda tegid ega keelanud mulle oma ainsat poega, ma õnnistan sind tõesti ja teen su soo väga paljuks – nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres – ja su sugu vallutab oma vaenlaste väravad! Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda mu häält!“ Aamen.

Kolm mäge, kolm isa ja kolm poega.

Aabraham ja tema poeg Iisak, Jumal ja tema poeg Jeesus ning üks isa ja poeg tänases päevas – iga paari lahutab teisest 2000 aastat. Kolm isa tõusmas mägedele, et ohverdada seal oma pojad.

Aabraham – ligi 4000 aastat tagasi elanud mees, kelle Jumal oli tõotanud teha suureks rahvaks. Poja sündimine ligi saja-aastasele Aabrahamile ja tema 90-aastasele naisele oli igasuguse inimliku loogika vastane. See oli Jumala ime. See nii kaua oodatud poeg oli Kõigeväelise imeline kingitus! Milline pidi olema isa rõõm seda poissi oma kätele võttes. Iisak – tõotuste poeg –, Jumala imeline kingitus! Mõned hakkavad asju ja inimesi oma omandiks pidama. Aabraham ja paljud teisedki taipavad, et selles maailmas on kõik, mis meil on, antud meile vaid laenuks. Ja mitte midagi laenuks antust ei saa me igavesti endale hoida.

Jeesus sünnib 2000 aastat hiljem. Ka tema sünd on ime – igasuguse inimliku loogika vastane –, Kõigeväelise kingitus. Maarja rõõm, karjaste rõõm, inglid kuulutamas rõõmusõnumit – Jumal rõõmustamas inimestes ja inglites oma ainusündinud Pojast.

Möödub veel 2000 aastat. Üks isa hoiab kätel oma poega. Ka selle lapse sünd on ime. Seda on iga lapse sünd. Ka selle isa süda on ülevoolavat rõõmu täis. Isad ja pojad läbi 4000 aasta.

Muutuvad ajad ja kombed. See, mis kord tundus nii enesestmõistetav, võib tunduda täna brutaalse ja ebainimlikuna. Aabrahami aeg – ümberkaudu rahvad, kelle jaoks oma lapse ohverdamine oli tragöödia, kuid mõnikord peeti seda hädavajalikuks. Täna on seda raske mõista. Aga peatume hetkeks ja mõtleme neile tuhandetele mõnenädalastele inimlastele, keda hukatakse emaihudes – abitu laps, kel pole paika, kuhu põgeneda –, vaid südametuksed kiirenevad nii, et iga südamega inimene taipab, et sel väikesel on suur hirm. Tuhanded lapsed, kellest enamik tuuakse ohvriks omaenese heaolule. Või mõtleme isadele, kes lähevad otsima paremat elu – lähevad oma laste juurest. Või isadele, kes käivad vaid kodudes ööbimas – kellel pole aega oma laste jaoks: töö, tähtsad toimetused ... aina on kiire. „Isa, kas sa tuleksid …“ „Laps, ära sega, sa ju näed, mul pole aega!“ „Aga isa, sa ju lubasid!“ „Kas sa tõesti ei saa aru, et ma pean tegema tööd, et sinul ja emal oleks parem elu!“ Ikka laste õnne nimel – kõik see tormamine, lõputu töö, katkematud telefonikõned, kodust ära olemine, närvilisus, jahedus või kohati isegi külmus, ja seda seni, kuni lapsed on läinud sellest kodust ega tahagi enam tagasi tulla, sest sul ei olnud ju üldse aega ja te kasvasite nii lahku, et ühist on jäänud nii vähe, et see enam ei ühenda. Ohvriks toodud lapsed.

Isad ja pojad läbi 4000 aasta. Aabraham ja Iisak, Jumal-Isa ja Jeesus, meie ja meie lapsed … Kas maailm üldse muutub? Kas inimene muutub?

Leonhard Cohen laulab oma laulus „Iisaki lugu“:

Uks avanes aeglaselt – mu isa, ta tuli sisse.

Olin üheksa-aastane. Ta seisis, nii pikk minu kohal,

tema sinised silmad särasid ja ta hääl – see oli nii külm.

Ta ütles – mul oli nägemus

ja sa tead, et ma olen tugev ja püha.

Pean tegema, mida mulle öeldi.

Nii me alustasime tõusu mäele.

Mina jooksin ja tema kõndis.

Ja tal oli kuldne nuga.

Puud muutusid aina lühemaks

ja järv paistis kui väikene peegel,

kui me peatusime, et juua veidi veini.

Siis viskas ta minema pudeli

ja ma kuulsin, kuidas see minuti pärast purunes.

Ja ta pani oma käe minu käele.

Ma arvan, et nägin kotkast,

kuid see võis olla ka raisakull.

Ma iial ei suuda otsustada.

Siis ehitas mu isa altari.

Korraks vaatas ta üle õla,

kuid ta teadis, et ma ei poe peitu.

Ja siis laulab Cohen:

Teie, kes ehitate oma altareid täna, et ohverdada oma lapsi.

Te ei tohiks seda enam iialgi teha.

Tal on õigus. Me ei tohiks ohverdada oma ebajumalate altaritel oma lähedasi. Aabraham uskus et see, kes temalt ootab oma poja ohverdamist, on Jumal – seesama kõigeväeline Jumal, kes oli talle selle poja kord kinkinud.

Pühakiri aga kirjutab sellest nii: Aga Aabrahami kiusates (või proovile pannes) ütles Jumal talle: „Aabraham!“ Ja ta vastas :„Siin ma olen!“ Ja Jumal ütles: „Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morija maale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel nendest mägedest, mida ma sulle nimetan.“

Aabraham teab, et Iisaki sünd on ime. See poeg, keda ta armastab, on Jumala kingitus, ja nüüd, kui kinkija tal käsib seda armsakssaanut ohverdada, ei kauple Aabraham selle käskijaga. Aabraham oskab Jumalaga kaubelda. Soodoma linna pärast, mida Jumal oli lubanud seal elavate inimeste kurjuse pärast hävitada, oli Aabraham kord kõvasti kaubelnud, taas ja taas Jumala ees seisnud. Tõsi, lõpuks läks ikkagi nii, nagu Jumal oli öelnud, ja pääses vaid Aabrahami sugulane Lott. Nüüd, kui küsimus on ta armsas pojas, Aabraham ei kauple. Jumal, Sinu tahtmine sündigu. See mõte on saanud Aabrahami elu mõtteks ja usu tunnistuseks. See ei ole kohustuslik lauseosa ühes selgeks õpitud palves. See on igatsus, mis põhineb kindlal kogemusel, et Jumala tahe on parim ja selle vastu on mõttetu hakata.

Ja Aabraham tõusis varahommikul, võttis oma ainsa poja – Iisaki – ja põletusohvri puud.“ Kuni mäeni lähevad nad koos kahe abilise ja puid kandva eesliga. Piibel ütleb: kolmandal päeval nad jõuavad mäeni. Seal jäävad teised maha – edasi lähevad vaid isa ja poeg. Poeg kandmas põletusohvri puid. Isa käes on tuli ja nuga. Nii nad lähevad – isa ja poeg. Vana mees, kelle jaoks poeg on tähendanud tohutu palju, ja poeg, kes kõiges usaldab oma isa. Jumal on öelnud ja nad tõusevad mäele. 2000 aastat hiljem sünnib seesama. Jumala Poeg kannab Ta peale pandud  ristipuud. Mõned tee ääres seisvad naised nutavad Tema pärast ... Inimesed – ka hoolivad inimesed – on Jumala poja ristiteel. Siis tuleb aga hetk, kus on vaid Isa ja Poeg. Ja Poeg hüüab: „Isa, Sinu kätesse ma annan oma vaimu!“ Vaid Isa ja Poeg … See Isa, see Jumal, kes nii armastab oma poega, kuid ka seda maailma, nii et Ta annab selle patuse maailma eest oma ainusündinud Poja surma. Kolm pikka päeva rändab Aabraham Iisakuga ohvrimäeni. Kolm pikka tundi katab pimedus maad, kui Jeesus Kolgatal sureb.

Aga 2000 aastat enne seda ütles Jumal Aabrahamile: „Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morija maale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel nendest mägedest, mida ma sulle nimetan.“ Ja Aabraham tõusis varahommikul, võttis oma ainsa poja – Iisaki – ja põletusohvri puud.

„Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad.“

Jumal nägi, ta teadis, et Aabraham armastab oma poega. Aga nüüd paneb ta proovile Aabrahami armastuse oma Jumala vastu. Kas Aabraham on valmis loobuma oma ainsast pojast – Jumala kingitusest, kui Jumal seda temalt palub?

Jumal testib inimlapsi – oma loomingut. Jumal tahab selgusele jõuda, mis on inimese südames, ja Ta paneb inimlapsi proovile. Ta puhastab omi nagu kullassepp kulda tules. See, kelle õlgadele tahab Jumal panna palju, selle õlgade kandevõime tuleb esmalt kindlaks teha. Jumal on kutsunud Aabrahami uskmatute keskelt välja ja tõotanud talle, et tema läbi tuleb õnnistus kõikidele rahvastele. Selle õnnistuse nimel on jätnud Aabraham oma kodu ja on elanud võõrana võõral maal. Jumala tõotuse peale oli Aabraham kord lahkunud kodust ja hakanud rändama maale, kus ta pidi saama suure rahva esiisaks. See vana lastetu mees uskus ja usaldas Jumalat nii piiritult. Nüüd lahkub ta taas kodust. Jumal ütleb, võta oma poeg ja mine, et ühel mäel, mille ma sulle näitan, ohverdada oma ainus poeg. Taas tuleb tal minna teele pimesi Jumalat usaldades, teadmata, kuhu ta läheb. Fašistlikes laagrites kannatanud ja surnud saksa teoloog Dietrich Bonhoeffer on väitnud: Ma usun, et Jumal kõigest, ka kõige kurjemast võib ja tahab lasta esile tõusta head. Käskude seletustes ütleb Martin Luther: Sina pead Jumalat kartma ja armastama. Mida tähendab Jumalat armastada? Kas ei sisalda see ka valmisolekut ohvriteks, loobumisteks? Ja milline on armastus, kus millestki ei olda valmis loobuma?

Keegi väitis, et armastab lilli,

aga lilled ta kodus olid närtsinud.

Tal polnud aega neid kasta.

Aabraham oli valmis tohutuks ohvriks. Mida tunneb isa? Mida on tundnud need sajad tuhanded vanemad, kes oma poegi on saatnud sõjaväljadele, teades, et paljud neist saavad ohvriks vabaduse või lihtsalt mõnede võimuahnete hullumeelsete altaritel. Ainuüksi Teises maailmasõjas hukkus üle 27 miljoni inimese. Mille nimel?

Aabraham on valmis tohutuks ohvriks – ta kuuleb ja usaldab Jumalat. Ta teab, et teda ennast ei oleks ja Iisakit ei oleks, kui Jumal poleks neid sellesse maailma loonud. Ta teab, et Jumal on kõigeväeline ja inimeselaps on kui savi ta kätes.

Piiblis on selle tänase loo pealkirjas juttu Iisaki ohverdamisest. Loos eneses peatab Jumal Aabrahami ja Iisak pääseb eluga. Kas ei taha Jumal selle looga öelda hoopis seda, mida Ta korduvalt ka hiljem oma prohvetite kaudu ütleb: et Tal pole head meelt ühegi inimese surmast ja Ta ei vaja meie inimohvreid ega peagi ka mitte loomseid ohvreid.

Leonhard Coheni sõnu korrates:

Teie, kes ehitate oma altareid täna, et ohverdada oma lapsi,

te ei tohiks seda enam iialgi teha.

Kuid paljud ei kuule neid sõnu.

Jumal on peatanud Aabrahami käe. Ta püüab peatada meid kõiki, kes toome ebajumalate altaritel ohvriks oma lapsi, abikaasasid, sõpru, usku.

Elu on täis valikuid. Kõike me ei saa. Millestki tuleb aina loobuda. Millest meie loobume? Jumal on testimas ka meid – vaatamas, mida me suudame, mida võib meie kätesse usaldada. Oleme ristiinimestena tõotanud armastada Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest, ja oma ligimest nagu iseennast. Ja Jeesus on öelnud: Tee seda ja sa pead elama. Kas meie elame? Kas me armastame või oleme ükskõiksed?

Kui Iisak küsib: Isa, näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?“ vastab isa :“Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg.“ Ja 2000 aastat hiljem Jumal vaatabki enesele ohvritalle – oma poja, kes tõuseb Kolgata mäele ja sureb ristil meie pattude eest. Ristija ütleb oma jüngritele Jeesusest kõneldes: See on Jumala tall, kes kannab ära maailma patud. Jumal ütleb Aabrahamile Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morija maale ning ohverda ta seal. 2000 aastat hiljem ütleb Jumal Jeesusest: See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel. Iisak, Aabrahamile armas poeg, jääb ellu. Jumal valib tema asemel ohvritalle – oma armsa ainsa poja.

Nõnda on Jumal seda maailma armastanud, et Ta on andnud oma ainusündinud Poja. Pole suuremat armastust kui sellel, kes annab oma elu sõprade eest. Teie olete mu sõbrad – ütleb Jeesus. Kolgata mäel on see sündinud. Muide, juudid usuvad, et see mägi, kus Aabraham oli valmis ohverdama oma armast poega, on mägi, millele kuningas Saalomon hiljem ehitas Jumalale templi. Selle mäe kõrval on väiksem, Kolgata mägi, kus Jumal-Isa laseb meie – sinu ja minu – eest ohvritallena surra oma armsal Pojal. See on Jumala  suurima armastuse väljendus. Mida veel vajame me selle tõestuseks, et Jumal on armastus? Mida veel vajame me selle tõestuseks, et Jumal meist hoolib? Tema, kes peatas Aabrahami käe, andis oma käed naeltega läbi löömiseks. Tema, kes kinkis Iisakile elu, andis oma elu, et me võiksime jõuda igavesse ellu.

Tee sellesse ellu läheb läbi usu ja usalduse. Vaid ennast, oma aega ja kõike meile antut saame me tuua ohvriks sellel teel, kuid mitte teisi inimesi.

Erich Fromm on sõnastanud inimese peamised valikuvõimalused ühte lihtlausesse: Kas omada või olla? Kas me omame asju ja inimesi või oleme olemas – oleme need, kes elavad elusamat elu, on tähelepanelikud, on kohal igas hetkes – kuulevad, kui Jumal ja nende lähedased nendega kõnelevad, on tänulikud iga hetke eest ega nuta vaid taga seda, mis on läinud.

Kolm isa ja kolm poega, kolm mäge – 4000 aastat tagasi rändas Aabraham koos oma pojaga ühele mäele. 2000 aastat hiljem läheb Jeesus kui ohvritall Kolgata mäele. Kuhu rändame meie – täna 2000 aastat pärast Kolgatal sündinut? Kellega koos me läheme? Kas koos oma taevase Isaga?

Kas Jumal kõneleb täna igaühega meist ja tahab meilt ohvrit? Ei, see pole mõni sent meie rahakotist, üks kõigest muust üle jääv hetk meie päevadest. Ei – see pole midagi, millest meil veidigi kahju ei ole. Ta ootab suurt ohvrit – meie elu. Kas oleme selle valmis andma Talle, nagu Abraham oli valmis andma Jumalale kõige kallima, mis tal oli? Kui oleme valmis selliseks ohvriks, saab Jumal meid juhtida ellu, mis iial otsa ei lõppe. Kui klammerdume kõige maise külge, asjade ja inimeste külge ning hakkame neid oma omandiks pidama, vajume muredest murtud südamega põhja. Sellel ei ole mõtet. Mitte selleks ei andnud Jumal meile elu.

Sest Jumal on raugematu jõud, kes kingib elu ka surma palge ees. Ta toetab langenuid ja annab jõudu jõuetuile. Ta vabastab kinni köidetud ja hoiab nende poole, kes lamavad põrmus. Need, kes läbivad kannatuste tuleproovi ja õpivad usaldama Teda ka pimedas öös, leiavad lõppematu elu. Nende elust kaob hirm, sest nad teavad, et kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat armastavad.

Palugem, et me õpiksime paljude häälte keskelt ära tundma Tema häält ja Teda usaldama. Palugem, et võtaksime tõsiselt neid sõnu, mida me ehk igal päeval oma palves palume: Jumal, meie taevane Isa, Sinu tahtmine sündigu. Siis võime olla kindlad, et me hakkame taipama seda, mis on Tema tahe. See on kokku võetud pühakirja lausesse Et kõik inimesed õndsaks saaksid ja jõuaksid tõe tundmisele. Seega ka Sina ja mina ja ka need, kes meile armsad.

Aamen.

Tallinna Jaani kirik. 13.03.2016