Jutlused ja mõtisklused

Ja Jeesus ütles neile: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka. Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.“ Kui Issand [Jeesus] oli nendega rääkinud, võeti ta üles taevasse ja ta istus Jumala paremale käele. Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega. (Markuse 16:14–20)

Tema läks ära. Võeti üles taevasse. Meie kuuleme sellist lauset ja võib-olla noogutame mõistvalt, mõeldes et Jumala jaoks pole midagi võimatu. Kui ütlesime ka täna, tunnistades oma usku apostliku usutunnistuse sõnadega, et usume kõigeväelisesse Jumalasse, taeva ja maa loojasse, siis kuidas saaksime ütelda, et kõigeväeline küll, aga Tema Poja neitsistsünd ja taevassevõtmine on ka kõigeväelisele võimatu? Kuid kuidas saab lihtsalt minema minna ja jätta kõik need, kes on loobunud oma igapäevasest kindlustatud elust ja tööst, jätnud oma kodud, küla, linna, sõbrad, perekonnad, selleks et olla tema õpilased? Ja nüüd, vaid kolm aastat hiljem nende juurest nii minema minna!

Kõige hullem oli see, et esmalt ei teinud Ta mitte midagi selleks, et pääseda, kui oli teada, et Teda tahetakse kinni võtta ja hukata. Ta oleks võinud põgeneda. Nemad, tema õpilased, oleksid tulnud koos temaga. Kasvõi maailma lõppu. Temaga ei oleks nad mitte kusagil hätta jäänud. See, kes võib kõndida mööda vett, vaigistada tormi, toita mõne palaga tuhandeid, tervendada haigeid ja üles äratada surnuid, saab igal pool ja igas olukorras hakkama ning on kindel, et Tema ei jäta omasid hätta. Aga siis selgus, et Tema ei tahtnudki siin enam hakkama saada. Ta lasi ennast kinni võtta, peksta, alandada, hukata. Ta palus ristil, et Tema taevane Isa andestaks neile, kes Temaga kõike seda jubedust tegid, sest nemad ei teadvat, mida nad teevad. Ja siis oli Ta täiesti surnud. See oli reedene reaalsus ja selles ei kahelnud keegi.

Aga juba pühapäeval hakati kõnelema sellest, et Ta on üles tõusnud. Tasapisi hakkasid seda uskuma ka Tema lähimad jüngrid. Nelikümmend päeva võtab see aega. Kuid siis annab Ta neile hämmastava ülesande: minna kõike maailma kogu loodule kuulutama rõõmusõnumit, ja laseb end kohe seejärel ülesse taevasse tõmmata. Kuidas nii! See pole aus! Anda selline ülesanne ja ise minema minna! Nad nägid, kuidas Ta ülesse võeti. Kes muu kui Jumal Ta sinna võttis. Seal Ta siis nüüd istub, oma Isa paremal käel, aga meie peame siin olema. Kes vaigistab nüüd laineid, kui me elumerel tormi kätte satume? Kust võtame meie leiba ja kala kõigi nende näljaste toitmiseks, kes vajavad meie abi? Mida teeme meie nende haigetega, kes vaatavad anuvate silmadega meie peale, loodavad, et kui me Tema õpilased oleme, siis äkki suudame ka meie neid aidata, nii nagu Tema seda suutis? Seda on liiga palju! Me oleme vaid inimesed!

Kuid mõtleme hetkeks sellele, mis on vahepeal maailmas toimunud. Pärast seda, kui Tema oli võetud üles taevasse ja käputäis Tema õpilasi jäi Tema hämmastavaid ülesandeid täitma. Neid, kes alustasid, oli 12. Tegelikult veidi enam, lisaks olid ka naised, kes olid tema ustavad järgijad. Kuid ikkagi oli neid väga vähe. Minna sellise hulgaga kõike maailma ja kuulutada rõõmusõnumit kogu loodule!

Kui vaadata sellele, kui palju on praegu selles maailmas neid, kellele on kuulutatud evangeeliumit, või ainult nendele, kes on nüüd selles maailmas ristitud, siis on neid vähemalt miljard. Läbi kahe tuhande aasta kordades enam. Kes suudaks tänapäeval kokku lugeda kõik selle maailma pühakojad? Kes oskaks öelda, kui palju kunstiteoseid – ka sügavilusat muusikat – on loodud Jumala Sõnast inspireerituna? Seda kõike on enam, kui inimsilmaga suudaks keegi taevatähti kokku lugeda.

Kas inimkond oleks olnud n-ö jätkusuutlik, kui suurem osa maailmast ei oleks saanud ristiinimesteks ja püüdnud elada nende seaduste järgi, mida Tema oli õpetanud? Tõsi, ka ristiinimesed, ka kristlikud riigid, suured ja väikesed kirikud pole sageli tahtnud elada Tema armastusekäsu järgi. Usku on peale surutud. Neid, kes pole tahtnud vastu võtta, on isegi hävitatud. Loomulikult on tehtud ka väga palju suuri ja väiksemaid vigu, aga seda enam on ime, kuidas see hämmastavalt suur ülesanne, mida käputäis ekslikke inimesi on kord 2000 aastat tagasi üles tõusnud ja peagi taevasse tõusvalt Jumala Pojalt saanud, on kandnud nii lõpmata palju ilusat vilja. Kui see oleks vaid inimestest sõltunud, ei oleks selline tulemus võimalik. See, kes tõusis surmast ellu ja võeti ülesse taevasse; see, kes istub oma Isa paremal käel, ei andnud vaid hämmastavat ülesannet. Ta andis ka hämmastava tõotuse – Ta lubas olla Tema ülesande täitjatega iga päev, iga hetk kõiges ja kõikjal – maailma ajastu otsani –, kuni ülesanne on täidetud. Ta tõotas seda kõigile, kes on ristitud ja usuvad. Ta lubas nad päästa, vabastada kõigist kammitsatest, mis ei lase inimesel Tema ülesannet täita. Kristuse nimel suudavad nad seda, mida inimene ilma kõigeväelise Jumalata ei suuda.

Seda kõike, millest Ta kõneles, ei anta kõigile korraga, ja seda ei anta selleks, et võiksime korraldada demonstratsioonesinemisi. Tuleb meelde, kuidas Eesti Vabariigi algusaastatel oli üks usumees palunud linnalt luba korraldada rahvale usudemonstratsioon. Ta teatas, et hüppab tuletõrjemaja tornist ilma viga saamata alla. Linnaametnikud olid sellise taotlusega hädas. Lõpuks leidis keegi nutikas lahenduse. Mehele anti allahüppamiseks luba, kui ta esmalt hüppab üles. Demonstratsioonesinemine jäi ära.

Jeesus annab oma jüngritele – igale ristiinimesele – ülesande kuulutada evangeeliumit, rõõmusõnumit kõikjal kogu loodule ja ta lubab, et Ta varustab need, kes seda ülesannet täidavad, oma väe ja kaitsega. Kuuleme veel, kuidas see lõik lõppes: Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega. Kui me evangeeliumit kuulutades ise usume sellesse, mida me kuulutame, siis Jumal ei jäta meid. Seda ülesannet täites ei ole me iialgi üksi. Jumal ei tõusnud sellest ohtlikust maailmast, ettearvamatute inimeste juurest taevasse, ohutusse kaugusesse. Ta läks, et jääda läbi oma Vaimu kõigiga, kes Temasse usuvad, Tema tahet tahavad täita iga päev kuni maailma ajastu otsani. Nii kaugel, kuid siiski nii lähedal – meil on selline Jumal!

Üks inimene otsis tarkust. Talle räägiti erakust, kes on vaga ja tark. Ta tõusis mäele ja leidis sealt selle üksi elava vana ja targa inimese. Kui ta vanale targale oli kõnelenud, mida ta tema juurest oli tulnud otsima, ütles tark temale vaid ühe lause: Ära kunagi unusta, et sa ei ole iialgi üksi.

See on ka taevaminemispüha tarkus. Jumal ei ole meid maha jätnud. Temasse uskudes, Teda usaldades, Tema tahet täites ja isegi siis, kui me aeg-ajalt eksime, ei ole me iialgi üksi. Taevas, kuhu ülestõusnu võeti, ei ole mingi meist lõpmatus kauguses asuv sfäär. Taevas on kõikjal meie kohal ja ümber. Mäletate, mida ütles kord Vana Testamendi laulik:

Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad. Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe – sina, Issand, tead selle kõik ära. Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu. Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni.Ja kui ma ütleksin: „Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!”, siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus.

Taevassevõetu on kõikjalevõetu. Nelipüha ja lõpmata palju sellele järgnevat on seda läbi kahe tuhande aasta tõestanud. Kuid see kõik ei toimu automaatselt, meie tahtest ja tegevusest sõltumata. Nii nagu ei piisa vaid ristimisest. Jumal ootab ka inimese osa – sinu ja minu osa, meie usku ja usust tulenevaid tegusid. Jumal läkitab kuulutama rõõmusõnumit sellest, et Ta on meid lunastanud, murdnud patu ja surma väe, kuid inimene peab tegema otsuse, kas see kuulutus vastu võtta või eemale lükata. Ja seda otsust saame me teha taas ja taas – igas päevas, oma elu jooksul tuhandetel ristteedel seistes.

Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, see mõistetakse hukka. Ristimine saab olla vaid kord elus. Usk vajab pidevat uuendamist.

Nii nagu on öelnud Osvald Tärk: „Evangeeliumi kuulutus ei mõju automaatselt, vaid kuulaja peab seda teadlikult ja tahtlikult vastu võtma. Jumal käitub inimesega kui inimesega. Kui tahame kivi päästa porist ja asetada teda kaunisse müüri, siis piisab füüsilisest jõust. Kivilt ei ole vaja nõusolekut saada. Kui aga tahame kadunud poega päästa näljast ja moraalsest laostumisest, et teda isakodusse tagasi tuua, ei piisa füüsilisest jõust. Kui teda sunniviisiliselt tagasi tuuagi, siis läheb ta esimesel võimalusel jälle minema. Jumal on andnud inimesele vaba valiku võime ja seda on ta kohustatud kasutama ka evangeeliumisse uskumisel.“

Taevassevõetu on meile kinkinud imelise võimaluse – elada juba siin taevaaluses koos temaga nagu taeva eeskojas ja jõuda läbi ristimise ja usu lõputusse taevasse – taevakuningriiki. See on hämmastav arm. Meiegi võime sellest osa saada. Täna, homme ja igavesti.

Meidki on taevassevõetu läkitanud kuulutama rõõmusõnumit. Ka meiega on Ta tõotanud olla, kui tema ülesannet täidame. Me pole iialgi üksi. Aamen.

Prohvet ütleb: Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust, kõige selle pärast, mida Issand meile on osutanud, ja suurt headust Iisraeli soo vastu, mida ta neile on osutanud oma halastuse ja suure helduse pärast. Sest ta ütles: „Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust.“ Ja ta tuli neile päästjaks. Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil. (Jes 63:7–9)

Kunagi ma pidin müüma oma korraliku fotoaparaadi. Olin kurb, et teisiti ei olnud enam võimalik, aga veel kurvemaks sain siis, kui kutseline fotograaf, kes selle minult ostis, näitas, millised võimalused sellel aparaadil olid – olid kogu aeg olnud, ka siis, kui see oli olnud mitu aastat minu oma. Mina ei olnud neid kasutanud. Ma lihtsalt ei teadnud! Tegelikult vist lihtsalt ei olnud viitsinud neid omale selgeks teha. Minu pildistatud pildid oleksid võinud olla palju paremad, kui oleksin teadnud, oleksin osanud kasutada pooltki selle aparaadi võimalustest. Mul oli häbi ja kahju.

(I Ms 22:1–18) Pärast neid sündmusi pani Jumal Aabrahami proovile ning ütles temale: „Aabraham!“ Ja ta vastas: „Siin ma olen!“ Ja tema ütles: „Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!“ Ja Aabraham tõusis hommikul vara, saduldas oma eesli, võttis enesega kaasa kaks noort meest ja oma poja Iisaki, lõhkus põletusohvri puud, seadis minekule ja läks paika, millest Jumal temale oli rääkinud. Kolmandal päeval tõstis Aabraham oma silmad üles ja nägi seda paika kaugelt. Ja Aabraham ütles oma noortele meestele: „Jääge teie eesliga siia! Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde.“ Ja Aabraham võttis põletusohvri puud, pani need oma pojale Iisakile õlale, võttis enda kätte tule ja noa ning mõlemad läksid üheskoos. Ja Iisak rääkis oma isa Aabrahamiga ning ütles: „Isa!“ Ja tema vastas: „Siin ma olen, mu poeg!“ Siis ta ütles: „Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?“ Ja Aabraham vastas: „Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!“ Nõnda läksid mõlemad üheskoos. Ja kui nad jõudsid paika, millest Jumal temale oli rääkinud, ehitas Aabraham sinna altari, ladus puud, sidus kinni oma poja Iisaki ja pani ta altarile puude peale. Ja Aabraham sirutas käe ja võttis noa, et tappa oma poeg. Aga Issanda ingel hüüdis teda taevast ja ütles: „Aabraham, Aabraham!“ Ja tema vastas: „Siin ma olen!“ Siis ta ütles: „Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainsat poega!“ Ja Aabraham tõstis oma silmad üles, vaatas, ja ennäe, üks jäär oli rägastikus sarvipidi kinni. Ja Aabraham läks ning võttis jäära ja ohverdas selle põletusohvriks oma poja asemel. Ja Aabraham pani sellele paigale nimeks „Issand näeb“. Seepärast öeldakse tänapäevalgi: „Issanda mäel ta näitab end.“ Ja Issanda ingel hüüdis Aabrahami teist korda taevast ning ütles temale: „Ma vannun iseenese juures, ütleb Issand: sellepärast et sa seda tegid ega keelanud mulle oma ainsat poega, ma õnnistan sind tõesti ja teen su soo väga paljuks – nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres – ja su sugu vallutab oma vaenlaste väravad! Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda mu häält!“ Aamen.

Kolm mäge, kolm isa ja kolm poega.

Aabraham ja tema poeg Iisak, Jumal ja tema poeg Jeesus ning üks isa ja poeg tänases päevas – iga paari lahutab teisest 2000 aastat. Kolm isa tõusmas mägedele, et ohverdada seal oma pojad.

Aabraham – ligi 4000 aastat tagasi elanud mees, kelle Jumal oli tõotanud teha suureks rahvaks. Poja sündimine ligi saja-aastasele Aabrahamile ja tema 90-aastasele naisele oli igasuguse inimliku loogika vastane. See oli Jumala ime. See nii kaua oodatud poeg oli Kõigeväelise imeline kingitus! Milline pidi olema isa rõõm seda poissi oma kätele võttes. Iisak – tõotuste poeg –, Jumala imeline kingitus! Mõned hakkavad asju ja inimesi oma omandiks pidama. Aabraham ja paljud teisedki taipavad, et selles maailmas on kõik, mis meil on, antud meile vaid laenuks. Ja mitte midagi laenuks antust ei saa me igavesti endale hoida.

Jeesus sünnib 2000 aastat hiljem. Ka tema sünd on ime – igasuguse inimliku loogika vastane –, Kõigeväelise kingitus. Maarja rõõm, karjaste rõõm, inglid kuulutamas rõõmusõnumit – Jumal rõõmustamas inimestes ja inglites oma ainusündinud Pojast.

Möödub veel 2000 aastat. Üks isa hoiab kätel oma poega. Ka selle lapse sünd on ime. Seda on iga lapse sünd. Ka selle isa süda on ülevoolavat rõõmu täis. Isad ja pojad läbi 4000 aasta.

Muutuvad ajad ja kombed. See, mis kord tundus nii enesestmõistetav, võib tunduda täna brutaalse ja ebainimlikuna. Aabrahami aeg – ümberkaudu rahvad, kelle jaoks oma lapse ohverdamine oli tragöödia, kuid mõnikord peeti seda hädavajalikuks. Täna on seda raske mõista. Aga peatume hetkeks ja mõtleme neile tuhandetele mõnenädalastele inimlastele, keda hukatakse emaihudes – abitu laps, kel pole paika, kuhu põgeneda –, vaid südametuksed kiirenevad nii, et iga südamega inimene taipab, et sel väikesel on suur hirm. Tuhanded lapsed, kellest enamik tuuakse ohvriks omaenese heaolule. Või mõtleme isadele, kes lähevad otsima paremat elu – lähevad oma laste juurest. Või isadele, kes käivad vaid kodudes ööbimas – kellel pole aega oma laste jaoks: töö, tähtsad toimetused ... aina on kiire. „Isa, kas sa tuleksid …“ „Laps, ära sega, sa ju näed, mul pole aega!“ „Aga isa, sa ju lubasid!“ „Kas sa tõesti ei saa aru, et ma pean tegema tööd, et sinul ja emal oleks parem elu!“ Ikka laste õnne nimel – kõik see tormamine, lõputu töö, katkematud telefonikõned, kodust ära olemine, närvilisus, jahedus või kohati isegi külmus, ja seda seni, kuni lapsed on läinud sellest kodust ega tahagi enam tagasi tulla, sest sul ei olnud ju üldse aega ja te kasvasite nii lahku, et ühist on jäänud nii vähe, et see enam ei ühenda. Ohvriks toodud lapsed.

Isad ja pojad läbi 4000 aasta. Aabraham ja Iisak, Jumal-Isa ja Jeesus, meie ja meie lapsed … Kas maailm üldse muutub? Kas inimene muutub?

Leonhard Cohen laulab oma laulus „Iisaki lugu“:

Uks avanes aeglaselt – mu isa, ta tuli sisse.

Olin üheksa-aastane. Ta seisis, nii pikk minu kohal,

tema sinised silmad särasid ja ta hääl – see oli nii külm.

Ta ütles – mul oli nägemus

ja sa tead, et ma olen tugev ja püha.

Pean tegema, mida mulle öeldi.

Nii me alustasime tõusu mäele.

Mina jooksin ja tema kõndis.

Ja tal oli kuldne nuga.

Puud muutusid aina lühemaks

ja järv paistis kui väikene peegel,

kui me peatusime, et juua veidi veini.

Siis viskas ta minema pudeli

ja ma kuulsin, kuidas see minuti pärast purunes.

Ja ta pani oma käe minu käele.

Ma arvan, et nägin kotkast,

kuid see võis olla ka raisakull.

Ma iial ei suuda otsustada.

Siis ehitas mu isa altari.

Korraks vaatas ta üle õla,

kuid ta teadis, et ma ei poe peitu.

Ja siis laulab Cohen:

Teie, kes ehitate oma altareid täna, et ohverdada oma lapsi.

Te ei tohiks seda enam iialgi teha.

Tal on õigus. Me ei tohiks ohverdada oma ebajumalate altaritel oma lähedasi. Aabraham uskus et see, kes temalt ootab oma poja ohverdamist, on Jumal – seesama kõigeväeline Jumal, kes oli talle selle poja kord kinkinud.

Pühakiri aga kirjutab sellest nii: Aga Aabrahami kiusates (või proovile pannes) ütles Jumal talle: „Aabraham!“ Ja ta vastas :„Siin ma olen!“ Ja Jumal ütles: „Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morija maale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel nendest mägedest, mida ma sulle nimetan.“

Aabraham teab, et Iisaki sünd on ime. See poeg, keda ta armastab, on Jumala kingitus, ja nüüd, kui kinkija tal käsib seda armsakssaanut ohverdada, ei kauple Aabraham selle käskijaga. Aabraham oskab Jumalaga kaubelda. Soodoma linna pärast, mida Jumal oli lubanud seal elavate inimeste kurjuse pärast hävitada, oli Aabraham kord kõvasti kaubelnud, taas ja taas Jumala ees seisnud. Tõsi, lõpuks läks ikkagi nii, nagu Jumal oli öelnud, ja pääses vaid Aabrahami sugulane Lott. Nüüd, kui küsimus on ta armsas pojas, Aabraham ei kauple. Jumal, Sinu tahtmine sündigu. See mõte on saanud Aabrahami elu mõtteks ja usu tunnistuseks. See ei ole kohustuslik lauseosa ühes selgeks õpitud palves. See on igatsus, mis põhineb kindlal kogemusel, et Jumala tahe on parim ja selle vastu on mõttetu hakata.

Ja Aabraham tõusis varahommikul, võttis oma ainsa poja – Iisaki – ja põletusohvri puud.“ Kuni mäeni lähevad nad koos kahe abilise ja puid kandva eesliga. Piibel ütleb: kolmandal päeval nad jõuavad mäeni. Seal jäävad teised maha – edasi lähevad vaid isa ja poeg. Poeg kandmas põletusohvri puid. Isa käes on tuli ja nuga. Nii nad lähevad – isa ja poeg. Vana mees, kelle jaoks poeg on tähendanud tohutu palju, ja poeg, kes kõiges usaldab oma isa. Jumal on öelnud ja nad tõusevad mäele. 2000 aastat hiljem sünnib seesama. Jumala Poeg kannab Ta peale pandud  ristipuud. Mõned tee ääres seisvad naised nutavad Tema pärast ... Inimesed – ka hoolivad inimesed – on Jumala poja ristiteel. Siis tuleb aga hetk, kus on vaid Isa ja Poeg. Ja Poeg hüüab: „Isa, Sinu kätesse ma annan oma vaimu!“ Vaid Isa ja Poeg … See Isa, see Jumal, kes nii armastab oma poega, kuid ka seda maailma, nii et Ta annab selle patuse maailma eest oma ainusündinud Poja surma. Kolm pikka päeva rändab Aabraham Iisakuga ohvrimäeni. Kolm pikka tundi katab pimedus maad, kui Jeesus Kolgatal sureb.

Aga 2000 aastat enne seda ütles Jumal Aabrahamile: „Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morija maale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel nendest mägedest, mida ma sulle nimetan.“ Ja Aabraham tõusis varahommikul, võttis oma ainsa poja – Iisaki – ja põletusohvri puud.

„Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad.“

Jumal nägi, ta teadis, et Aabraham armastab oma poega. Aga nüüd paneb ta proovile Aabrahami armastuse oma Jumala vastu. Kas Aabraham on valmis loobuma oma ainsast pojast – Jumala kingitusest, kui Jumal seda temalt palub?

Jumal testib inimlapsi – oma loomingut. Jumal tahab selgusele jõuda, mis on inimese südames, ja Ta paneb inimlapsi proovile. Ta puhastab omi nagu kullassepp kulda tules. See, kelle õlgadele tahab Jumal panna palju, selle õlgade kandevõime tuleb esmalt kindlaks teha. Jumal on kutsunud Aabrahami uskmatute keskelt välja ja tõotanud talle, et tema läbi tuleb õnnistus kõikidele rahvastele. Selle õnnistuse nimel on jätnud Aabraham oma kodu ja on elanud võõrana võõral maal. Jumala tõotuse peale oli Aabraham kord lahkunud kodust ja hakanud rändama maale, kus ta pidi saama suure rahva esiisaks. See vana lastetu mees uskus ja usaldas Jumalat nii piiritult. Nüüd lahkub ta taas kodust. Jumal ütleb, võta oma poeg ja mine, et ühel mäel, mille ma sulle näitan, ohverdada oma ainus poeg. Taas tuleb tal minna teele pimesi Jumalat usaldades, teadmata, kuhu ta läheb. Fašistlikes laagrites kannatanud ja surnud saksa teoloog Dietrich Bonhoeffer on väitnud: Ma usun, et Jumal kõigest, ka kõige kurjemast võib ja tahab lasta esile tõusta head. Käskude seletustes ütleb Martin Luther: Sina pead Jumalat kartma ja armastama. Mida tähendab Jumalat armastada? Kas ei sisalda see ka valmisolekut ohvriteks, loobumisteks? Ja milline on armastus, kus millestki ei olda valmis loobuma?

Keegi väitis, et armastab lilli,

aga lilled ta kodus olid närtsinud.

Tal polnud aega neid kasta.

Aabraham oli valmis tohutuks ohvriks. Mida tunneb isa? Mida on tundnud need sajad tuhanded vanemad, kes oma poegi on saatnud sõjaväljadele, teades, et paljud neist saavad ohvriks vabaduse või lihtsalt mõnede võimuahnete hullumeelsete altaritel. Ainuüksi Teises maailmasõjas hukkus üle 27 miljoni inimese. Mille nimel?

Aabraham on valmis tohutuks ohvriks – ta kuuleb ja usaldab Jumalat. Ta teab, et teda ennast ei oleks ja Iisakit ei oleks, kui Jumal poleks neid sellesse maailma loonud. Ta teab, et Jumal on kõigeväeline ja inimeselaps on kui savi ta kätes.

Piiblis on selle tänase loo pealkirjas juttu Iisaki ohverdamisest. Loos eneses peatab Jumal Aabrahami ja Iisak pääseb eluga. Kas ei taha Jumal selle looga öelda hoopis seda, mida Ta korduvalt ka hiljem oma prohvetite kaudu ütleb: et Tal pole head meelt ühegi inimese surmast ja Ta ei vaja meie inimohvreid ega peagi ka mitte loomseid ohvreid.

Leonhard Coheni sõnu korrates:

Teie, kes ehitate oma altareid täna, et ohverdada oma lapsi,

te ei tohiks seda enam iialgi teha.

Kuid paljud ei kuule neid sõnu.

Jumal on peatanud Aabrahami käe. Ta püüab peatada meid kõiki, kes toome ebajumalate altaritel ohvriks oma lapsi, abikaasasid, sõpru, usku.

Elu on täis valikuid. Kõike me ei saa. Millestki tuleb aina loobuda. Millest meie loobume? Jumal on testimas ka meid – vaatamas, mida me suudame, mida võib meie kätesse usaldada. Oleme ristiinimestena tõotanud armastada Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest, ja oma ligimest nagu iseennast. Ja Jeesus on öelnud: Tee seda ja sa pead elama. Kas meie elame? Kas me armastame või oleme ükskõiksed?

Kui Iisak küsib: Isa, näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?“ vastab isa :“Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg.“ Ja 2000 aastat hiljem Jumal vaatabki enesele ohvritalle – oma poja, kes tõuseb Kolgata mäele ja sureb ristil meie pattude eest. Ristija ütleb oma jüngritele Jeesusest kõneldes: See on Jumala tall, kes kannab ära maailma patud. Jumal ütleb Aabrahamile Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morija maale ning ohverda ta seal. 2000 aastat hiljem ütleb Jumal Jeesusest: See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel. Iisak, Aabrahamile armas poeg, jääb ellu. Jumal valib tema asemel ohvritalle – oma armsa ainsa poja.

Nõnda on Jumal seda maailma armastanud, et Ta on andnud oma ainusündinud Poja. Pole suuremat armastust kui sellel, kes annab oma elu sõprade eest. Teie olete mu sõbrad – ütleb Jeesus. Kolgata mäel on see sündinud. Muide, juudid usuvad, et see mägi, kus Aabraham oli valmis ohverdama oma armast poega, on mägi, millele kuningas Saalomon hiljem ehitas Jumalale templi. Selle mäe kõrval on väiksem, Kolgata mägi, kus Jumal-Isa laseb meie – sinu ja minu – eest ohvritallena surra oma armsal Pojal. See on Jumala  suurima armastuse väljendus. Mida veel vajame me selle tõestuseks, et Jumal on armastus? Mida veel vajame me selle tõestuseks, et Jumal meist hoolib? Tema, kes peatas Aabrahami käe, andis oma käed naeltega läbi löömiseks. Tema, kes kinkis Iisakile elu, andis oma elu, et me võiksime jõuda igavesse ellu.

Tee sellesse ellu läheb läbi usu ja usalduse. Vaid ennast, oma aega ja kõike meile antut saame me tuua ohvriks sellel teel, kuid mitte teisi inimesi.

Erich Fromm on sõnastanud inimese peamised valikuvõimalused ühte lihtlausesse: Kas omada või olla? Kas me omame asju ja inimesi või oleme olemas – oleme need, kes elavad elusamat elu, on tähelepanelikud, on kohal igas hetkes – kuulevad, kui Jumal ja nende lähedased nendega kõnelevad, on tänulikud iga hetke eest ega nuta vaid taga seda, mis on läinud.

Kolm isa ja kolm poega, kolm mäge – 4000 aastat tagasi rändas Aabraham koos oma pojaga ühele mäele. 2000 aastat hiljem läheb Jeesus kui ohvritall Kolgata mäele. Kuhu rändame meie – täna 2000 aastat pärast Kolgatal sündinut? Kellega koos me läheme? Kas koos oma taevase Isaga?

Kas Jumal kõneleb täna igaühega meist ja tahab meilt ohvrit? Ei, see pole mõni sent meie rahakotist, üks kõigest muust üle jääv hetk meie päevadest. Ei – see pole midagi, millest meil veidigi kahju ei ole. Ta ootab suurt ohvrit – meie elu. Kas oleme selle valmis andma Talle, nagu Abraham oli valmis andma Jumalale kõige kallima, mis tal oli? Kui oleme valmis selliseks ohvriks, saab Jumal meid juhtida ellu, mis iial otsa ei lõppe. Kui klammerdume kõige maise külge, asjade ja inimeste külge ning hakkame neid oma omandiks pidama, vajume muredest murtud südamega põhja. Sellel ei ole mõtet. Mitte selleks ei andnud Jumal meile elu.

Sest Jumal on raugematu jõud, kes kingib elu ka surma palge ees. Ta toetab langenuid ja annab jõudu jõuetuile. Ta vabastab kinni köidetud ja hoiab nende poole, kes lamavad põrmus. Need, kes läbivad kannatuste tuleproovi ja õpivad usaldama Teda ka pimedas öös, leiavad lõppematu elu. Nende elust kaob hirm, sest nad teavad, et kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat armastavad.

Palugem, et me õpiksime paljude häälte keskelt ära tundma Tema häält ja Teda usaldama. Palugem, et võtaksime tõsiselt neid sõnu, mida me ehk igal päeval oma palves palume: Jumal, meie taevane Isa, Sinu tahtmine sündigu. Siis võime olla kindlad, et me hakkame taipama seda, mis on Tema tahe. See on kokku võetud pühakirja lausesse Et kõik inimesed õndsaks saaksid ja jõuaksid tõe tundmisele. Seega ka Sina ja mina ja ka need, kes meile armsad.

Aamen.

Tallinna Jaani kirik. 13.03.2016