„Anna keisrile, mis keisri oma, ja Jumalale, mis tema oma.“ Taas üks tuntud ütlus, lausa vanasõna, mille kohta paljud selle kasutajad ei teagi, et see pärineb pühakirjast.
Anna keisrile keisri oma, Jumalale tema oma … Aga mis siis kuulub keisrile ja mis Jumalale?
Eilse pühapäeva teemaks on „Kahe riigi kodanik“. Kristlastena on meie positsioon maailmas küllaltki kummaline: me elame samaaegselt justkui kaht elu, kahes paigas. Me teame, et meie maise elu päevad on piiratud, kuid me usume, et surm pole lõpp, vaid ees ootab uus: elu jätkub kord teispoolsuses. Heebrea kirjas öeldakse: „Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast“ (Hb 13:14).
Samal ajal on see tulevane, see teispoolsus juba otsaga meie juurde jõudnud – me elame selles. Jumala Poja, Jeesuse Kristuse inimesekssaamisega ja inimeste keskele tulekuga on jumalariik tulnud maa peale. Tulevik on jõudnud olevikku ja mõjutab seda. Me oleme kahe riigi kodanikud: oleme maise ühiskonna liikmed ja samal ajal oleme ristimise kaudu saanud ka Jumalariigi kodakondseteks. Meil on seega topeltkodakondsus. Küllap teame, et Eesti riik topeltkodakondsust üldiselt ei soosi ja teeb omalt poolt kõik, et seda vältida. See on ka mõistetav: kui peaks tekkima riikidevaheline konflikt, siis kuidas saab olla kindel nendes, kellel on ka selle teise riigi kodakondsus? Kumma poole ta valib? Nii võib ka kristlastel mõnikord tekkida küsimus: kumma riigi valitseja käske täita? Milliseid maiste valitsejate käske ja seadusi täita, milliste puhul öelda otsustavalt ei? Mõnikord on sellele vastamine elu ja surma küsimus. Veel mitte nii ammu, võõra võimu ajal, võidi ka meie maal usukommete täitmise eest saata kaugele külmale maale. On tänapäevalgi riike, kus kristlaseks olemine on seotud ohuga tervisele ja elulegi.
Probleemi ei tekita mitte ainult inimese topeltalluvus, vaid ka tema üle valitsevate võimude omavaheline suhe: suhe Jumala ja riigivõimu vahel, olgu siis riigi maiseks valitsemisvormiks mis tahes: monarhia, demokraatia vm. Ükski võim, ükski valitseja, ei salli enda kõrval teist. Ta talub seda, kui ta on selleks sunnitud, aga vaikne hõõrumine ja võitlus võimu pärast on topeltvõimu, topeltvalitsusse sisse kirjutatud. Jeesus aga on öelnud: „Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja ükski linn või pere, mis on omavahel riius, ei jää püsima“ (Mt 12:25).
Meil siin Eestis hetkel toimivat riigivalitsusvormi nimetatakse demokraatiaks. Seda peetakse kõige progressiivsemaks valitsemisvormiks, kuna sellesse on kaasatud kõik inimesed ja saame ise olla enda valitsejad, lausa iseenda jumalad. Öeldakse ju isegi, et rahva hääl on jumala hääl.
Kirik Jumala maapealse esindajana on moraalset autoriteeti ikka pidanud enese monopoliks. Aga kui korraldada küsitlus teemal, kas inimesed tunnustavad kiriku õigust kehtestada moraalseid norme ja nõuda nende järgimist, siis kardan, et tulemus oleks üsna ühemõtteline – EI. Kirik pole aga kunagi väitnud, et tema arusaamad sõltuksid rahva arvamusest. Kirik lähtub pühakirjast, Jumala sõnast. Seega, kas rahva hääl on ikka Jumala hääl?
Martin Luther on kirjutanud: „Meid pole ristitud mitte kuningate ega vürstide ega rahvahulga nimesse, vaid Kristuse ja Jumala enda nimesse. Ning meid ei nimetata kuningateks, vürstideks ega rahvahulgaks, vaid kristlasteks. Hinge ei saa ega tohi käskida ükski muu kui see, kes oskab talle taevateed juhatada. Seda ei suuda teha ükski inimene, vaid ainult Jumal. /---/ Iga võim saab ja tohib tegutseda ainult seal, kus ta suudab selgesti näha, aru saada, kohut mõista, otsustada ja muuta“ (Luther „Ilmalikust valitsusest“).
Keegi on kord väitnud: riik, milles me oma maise elu aja veedame, on elukoht, piltlikult öeldes nagu korteriühistu. Peame oma elukohta korras hoidma, kaasa aitama selle korrashoidmisel, aga meie elukoht ei ole meile Jumalaks. Riigi juhid on nagu töödejuhatajad, kes juhivad ja koordineerivad praktilisi asju meie korteriühistus. Maailmas, mille Jumal on meile, inimestele, elukohaks andnud.
Rooma kirjas võtab apostel Paulus meie maiste juhtide, valitsemas olevate võimude rolli ja positsiooni kokku sõnadega: „Ta on Jumala teener sinu heaks. Ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud“ (Rm 13:1, 4). Kuid – ükski valitsus ega valitseja ei saa täielikult ignoreerida rahva tahet ja see teeb rahva selle valitsejate tegude eest kaasvastutavaks. Meile on antud võimalus endale teenreid valida. Mõelgem siis, kellele me oma hääled anname.
Üheks peamiseks väljendiks, kuidas inimene näitab üles oma lojaalsust valitsevale võimule, on maksude maksmine.
Meie evangeeliumiloos soovisid juudid saada Jeesuselt vastust küsimusele, kas peaks keisrile pearaha andma või mitte. Kellelegi ei meeldi makse maksta ja tasuda seda vihatud roomlastele, võõramaistele okupantidele, oli juutidele kindlasti eriti vastumeelne.
Jeesus käskis tuua teenariraha. Templimaksu maksmiseks oli juutidel eraldi, spetsiaalselt vermitud „templi raha“, seekel. Maks keisrile tuli aga maksta Rooma välja antud valuutas.
Raha trükkimine või vermimine on riigi monopol. Kuigi inimene kasutab seda küll maksevahendina, ei kuulu see füüsilises mõttes temale. Riigi poolt välja antud raha kuulub riigile, riik tagab oma valuuta väärtuse kullaga. Teenar oli Roomas vermitud hõbemünt, millele oli vermitud keiser Tiberiuse kujutis. Seega maksu tasumisel anti keisrile, riigi esindajale, riigipeale, tagasi raha, mis niikuinii kuulus temale. Kohustus maksta tuleneb keisri ametikoha tunnustamisest, mida näitab tema müntide kasutamine. Siit tuletas Jeesus oma vastuse esimese osa. „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi.“
Tundub, et kõik on selge, vastus küsijatele on antud. Kuid Jeesus ei lõpeta, ta lisab oma vastusele sõnad: „Ja Jumalale Jumala oma.“
Selline vastus pani Jeesuse kiusajatel suu kinni. Mulle tundub, et see vastus peaks panema suu kinni ka paljudel inimestel tänapäeval, kes nimetavad end ristiinimesteks.
Ma usun, et meil täna ristiinimestest riigikodanikena ei tohiks olla probleemiks, nagu oli Jeesuse ajal juutidel- kas maksta keisrile, st siis riigile makse või mitte maksta. On mõistetav, et juudid, kes elasid võõra võimu all ja pidid maksma makse okupatsioonivõimudele, olid ärritunud- kuigi ka nemad maksumaksjatena said osa Rooma suurriigi poolt pakutavatest teenustest: näiteks suurepärasest teedevõrgust, mille rooma riik rajas ja mis oluliselt kergendas suhtlemist ja kaubavahetust suures osas Euroopas. Meie, siin ja täna, ei maksa makse võõrastele. Meil on oma iseseisev riik, mida me ise oleme soovinud ja mille saamise nimel on meie esivanemad võidelnud ja tööd teinud. Riik, mille Jumal meile meie palvete peale on meile kinkinud. Jumalal, kõigi inimeste Issandal, pole vahet, mis nime kandvas riigis tema alamad elavad. Piirid riikide vahel on olulised meie jaoks, kes me veel ei suuda rahulikult kõrvuti koos elada teist keelt kõnelevate ja teisi traditsioone omavate inimestega. On loomulik, et peame selle oma riigi kodanikena täitma oma kodanikukohuseid, et see riik püsima jääks. Üks kohustustest on maksta makse. Riik kogub makse õigusega, et oma funktsioone täita. Need, kes riigi tegevusest kasu saavad, on kohustatud ka riigile makse maksma. Nii nagu ka Jeesuse ajal hoolitsevad maksuametnikud selle eest, et me oma rahalisi kohustusi riigi ees ei unustaks.. Makstes makse anname oma panuse selleks, et meie teed oleksid korras, töötaks side, et haiged saaksid abi, lapsed hariduse, abivajajad, kes ise oma eluga enam toime ei tule, saaksid aidatud. Makse makstes me hoolitseme oma abi vajavate ligimeste eest, tehes seda, mida ka meie Issand Jeesus meilt ootab. Täites kohustusi riigi vastu, täidame ka osa oma kohustustest Jumala vastu.
Ristiinimese probleemiks tänapäeval ei ole maksude maksmine keisrile, st riigile. Ajalike kohustuste täitmine. Tänapäeval on probleemiks saanud hoopis muu, see, mille Jeesus võttis meie evangeeliumiloos kokku sõnadega „Ja Jumalale (anna tagasi) Jumala oma“. See tähendab – tänapäeval on ristiinimestel probleeme lojaalsusega Jumalale. Oma ainsale tegelikule isandale, kelle kätes on meie hing. Kohustuste täitmine Tema suhtes.
Ma ei tea, kui palju on ristiinimeste hulgas maksuvõlglasi riigi ees. Tean aga seda, et meie koguduses tasub oma iga-aastast liikmeannetust vaid umbes viiendik koguduse liikmetest. Teistes kogudustes on protsent umbes sama. Aga raha rahaks. Jumal on andnud igaühele meist midagi palju enamat, midagi mõõtmatult väärtuslikumat kui raha. Ta on andnud meile meie elu, meie hinge. On andnud meile meid ennast. Ristimisel oleme saanud kingituseks Tema Vaimu, nõuandja, sideme, mis meid meie Jumalaga, meie ainsa Valitsejaga, ühendab. Me pöördume palves tema poole sõnadega:„Mmeie Isa, kes Sa oled taevas.“ Kui meie maine teekond lõpeb, ootab Tema meid oma taevases kodus.
Kui me kõneleme sellest, et liikmeannetuse tegijaid on umbes viiendik neist, kes on koguduse liikmete nimekirjas, siis ega pühakojas käijaid, jumalateenistustel osalejaid, palju rohkem ole. Ehk isegi vähem. Lihtsam on anda raha kui aega ja austust. Kui aga inimene ei käi pühakojas, ei võta osa jumalateenistustest, ei käi armulaual, ei palveta, ei loe pühakirja, siis, ei anna ta Jumalale seda, mida Jumal temalt ootab: tähelepanu, hoolimist, austust. Ei näita, et ta hoolib, et tunneb oma Issandat. Jumala lapsed on jätnud unustusse oma Isa. Igavikulises perspektiivis toob see kaasa rängemad tagajärjed kui maksuvõlad maistele võimudele.
Kujutlegem endale ette, et kord taevaväravas võtab Issand meid vastu sõnadega: „Kes sa oled, ma ei tunne sind? Eluraamatus, ristitute hulgas, on su nimi küll kirjas, aga ma ei mäleta, et oleksin sind kunagi näinud, sinuga kõnelenud. Küllap on taevases kantseleis viga tehtud. Sa oled võõras, oled tulnud vales suunas, oma sihtkohaga eksinud.“ Ilmselt ei soovi me sellist jutuajamist. Sooviksime, et meid võtaks vastu Issand, kes Isa kombel ütleks: „Tere tulemast, mu laps, ma ootasin sind. Tule ja puhka oma elurännakust.“
Niisiis, ärgem unustagem, mida ütles kord Jeesus oma kiusajatele – ja mida Ta ütleb tänapäeval ehk ka meile: „Andke keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!“
