Oktoobri lõpp ja novembrikuu vahetus on Eestimaal oluline olnud nii vana aja kommetes kui uue ajaga tulnud tegelaskujudes ja sõnavaras. 1. november kui kõikide pühakute päev on õhtumaises kultuuris suure kaaluga, sest „püha“ oli see, mis sai väärindada argist ja igapäevast. „Püha“ lähedus või ka pühade aegade rütm mõtestas elu ja aitas inimese sünni-surma mõõtkavast näha kaugemale.
Kuid mis on „püha“ või mida ei saa, ei tohi ära lörtsida, ei tohi ära labastada? Kindlasti on see seotud mõne kindla aja ja ka paigaga, kus on oma kindlad käitumiskombed. Püha tunneme riigi sümbolitest mõeldes ning ka isamaalistel tunnetel, kuid kindlasti ka inimestevahelistes suhetes, mis hoiavad ülal teise väärikust. Püha ja argine kuuluvad kokku ja omas rütmis vaheldudes mõtestab ja mõõdab see aega ja hoiab inimesi. Novembri alguses on algamas hingedeaeg ja kuigi 31. oktoober on luterlastel usupuhastuspüha – vanasti öeldi ka õige usu ülevõtmispüha –, on see kõikide pühakute eelõhtu, ingliskeelses maailmas tuttav kui All Saints (Hallows´) Eve või Helloween. Eestlastele on viimane järjest populaarsem, samuti ka hingedepäeva pühitsemine 2. novembril ja kogu hingedeaeg.
Ma usun, et igaüks on aeg-ajalt mõelnud: „Kas minu elul on ka mingi sügavam mõte ehk väärtus?“ või „Kas on midagi ka jäävat, mis on enamat väärt kui mis tahes muu?“. Kas pole just väärikus ja püha omavahel seotud? Kui miski on püha, siis sellel on ka väärikus. Kuid pühadus ei anna ennast niisama kergesti kätte, et nüüd siin ta on ja siia ka jääb. Pühadega tuleb vaeva näha ja see saab olla ühtmoodi nii ligitõmbav kui ka distantsi hoidev. Keskaegsed palverändurid, olgu välismaa või kohalikku päritolu, nägid kogu elu kui teekonda Jumal riigi poole ning tähtpäevad andsid sellele omad rõhud. Erilise kaaluga aegadel olid õigustatud ka erilised riietus- ja käitumiskombed. Need on justkui piirsituatsioonid, kus pühadus on nõnda vahetu, et siis ka kuri proovib enam pead tõsta. Aga teda ära tundes pole kurjal jõudu su üle, sest sa oled ta ära tundnud, olgu see väljendatud riietuses, käitumises, sõnades või väljanägemises.
Meile on tuttavad mardi- ja kadrisandid ja eks ajaloost ole teada veel teisigi. Nii ka on tulnud meie keelde ladina laenust sõna „sant“. Kuid kas oskamatuse, suutmatuse või tahtmatuse tõttu ei ole me süüvinud nende santide sisusse, küll aga vormi. Nendel muutustel võib oma mõju olla ka reformatsioonijärgsetel muutustel ja ehk ka 18. sajandi vaimulikel hoovustel. Aga loomulikult ei pruukinud need palverändurid, teelised näha välja teab kui viksid-viisakad, kasitud, kammitud, pestud, vaid ikka üksjagu kriimud, sest tähtis oli ju hinge puhtus ja pühadus, mitte niivõrd maine keha. Pealegi on alati just pühadel aegadel ja selle künnisel lubatud tavaolust teistsugusem käitumisnorm, nali ja laul, riietused jms, sest needki pidid erinema argisest. Nii ongi meile jõudnud pühade kommetena „santimine“: „sul on sant nägu peas“, „lase sant sauna“ jms, kus vastupidine käitumine toob selgelt esile asja olemuse. Nii, nagu me kirjeldame väga ilusat, üteldes „jõle ilus“, „hirmus ilus“ „ kole hea“.
Seega võiks tänases maailmas mõelda, et kui keegi sandisti ütleb või tahab, et teine end sandisti tunneks, siis laskem parem pühadel mõtetel endas kasvada. Nii, nagu mardi- ja kadrisandid ikka soovivad ju hüvede rohkust: õnnistust, karjaõnne, tervist, linaõnne, lasteõnne ja kõike muud. Ja ega palju aega pole jäänud veel ühe sandi saabumiseni, keda tuntakse võõrapäraselt Santa Clausina.
Võtkem, siis õnnist aega olla pühad ja küllap ka argipäevad jõuavad ja nõuavad kord oma osa.
