Jeesus ütleb: „Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti“ (Jh 10:10b).
Mäletan ilusat hetke ühes Eestimaa maakoolis. Rääkisin lastele tulevastest jõuludest ja küsisin neilt, mis teeb jõuludest tõelised jõulud. „Piparkoogid ja jõuluvana, kingitused ja kuusk, küünlad ja jõuluehted!“ hüüdsid lapsed läbisegi. Olin juba hoopis teiste juttude juures, kui üks pisike tüdruk tõstis oma käe. Küsisin, mida ta tahab öelda. Ta ütles: „Hapukapsad!“
Armsad, mis teeb jõuludest tõelised jõulud?
Harri Haamer kirjutab ühest oma imelisest jõuluööst. Oli sunnitöölaager, külmas barakis sajad külmetavad ja nälginud mehed sel jõuluööl. Äkki toob keegi ühe halja oksa ja teine leiab oma vaesuse keskelt väikese küünlajupi ja sajad eestlased hakkavad laulma „Püha ööd“ – kaugel kodumaast, kaugel oma armsatest ühe väikese väreleva küünlaleegi ümber ja nad tunnevad – need valust ja alandusest vaevatud –, et need on ühed tõelised jõulud, sest paljud mõistavad just seal erilise selgusega, et jõulusõnum on rõõmusõnum neile – kodutuile – ja et just sellises olukorras jõuab sõnum Päästja sünnist neile sügavale südameisse.
Olgu me nende jõulude ajal rikkad või vaesed, terved või haiged, kesk peret või üksi – igas olukorras võib Jumal meid puudutada, meile kinkida selle, mis meie hinge särama paneb. Aga selleks, et see ime võiks sündida, tuleb meilgi teha oma osa.
Helilooja ja meie koguduse kunagine koorijuht Enn Võrk on imekaunilt viisistanud ühe Kustas Põldmaa sügavlihtsate sõnadega luuletuse:
Jõuluöö, täis valgussära, lauldes hõiskab inglikoor.
Kõrgelt kostab rõõmusõna – sündind jõulupäike suur!
Jõuluöö, su kuldne sära paistab üle ilmamaa,
tuues meile taevavara, taeva-aardeid lõpmata.
Jõuluöö, su küünlasära pühib palgeilt pisara.
Anna andeks, lepi ära, siis su süda särab ka.
Soovin meile kõigile nendesse jõuludesse seda andeksandmisest ja leppimisest särama löövat südant, lõppematuid taeva-aardeid – küllaltuküllalt elu.
Kui me igatseme tõelisi jõule, siis ei tasuks meil alustada mitte kingituste kokkuostmisest ja kodu puhastamisest, vaid hinge laotamisest Jumala ette ja palvest, et Tema meile andestaks. Ja seal, kus see veel on võimalik, peaksime paluma andestust, lepitust nendelt, kelle vastu oleme eksinud, kelle elu oleme raskemaks teinud. Sellisesse puhtaks saanud hingekambrisse saab tulla Jumal oma õnnistusega – eluga, mis iial otsa ei lõpe.
Jõuluöö, su küünlasära pühib palgeilt pisara.
Anna andeks, lepi ära, siis su süda särab ka.
